Eesti Laulul osalev Ingmar Erik Kiviloo: tunnen nälga saavutada rohkem ja olla iga päev parem

Oled vaid 19-aastane, kuid juba nii palju jõudnud-saavutanud. Kuidas jõuad seda kõike? Kust tuleb selline ambitsioonikus ning kas oled tundnud ka läbipõlemist?

Kõigepealt aitäh ja nagu ütleb vanasõna “Kes teeb see jõuab”.

Mind rõõmustavad ja inspireerivad eesmärkide saavutamine ja nende nimel töötamine. Kui olin umbes 15-aastane otsustasin, et tahan teha oma elust erakordse ja teekond selleni kestab tõusvas joones. Mõtlesin, et milleks elada tavalist elu, tuleb võtta maksimum ja mitte midagi karta. 16-aastaselt tuli otsus - tahan saada muusikuks, täpsemini artistiks, kes on nii laulja, helilooja kui ka mitmekülgne pillimängija. Viimastel aastatel olen välja töötanud enda jaoks rutiini, mida järgin iga päev. Mul on lubadusi mida ma ei murra (näiteks iga päev ühe loo või muusikalise idee kirjutamine, pilli harjutamine, ka jõusaalis trenni tegemine). Hommikud algavad samamoodi kätekõverduste ja jooksuga. Olen aru saanud, et distsipliin on üks olulisemaid aspekte eduka ja rõõmsa elu jaoks. Tunnen nälga, et saavutada rohkem ja olla iga päevaga parem kui eelmisel. Läbipõlemist ma tundnud ei ole ja loodan, et ei tunne ka seda kunagi, kuna armastan seda mida ma teen ja ma naudin ka töötamise protsessi oma valdkonnas.

Jäid “Eesti otsib superstaari” saates kuuendaks, kuidas meenutad täna staarisaate aega, mis on üks põnev/huvitav/valus seik, mis sellega meenub?

Staarisaate aeg oli üks väga põnev periood mu elus siiani. See avas nii palju uksi Eestis, mille abil ma arenesin omajagu. See oli minu jaoks esmane kogemus soololauljana otse eetris kümnetele tuhandetele inimestele laulda ja nii palju kaamera ees intervjuusid anda. Seda kõike ma olin väga oodanud. Üks valusamaid seiku seoses selle saatega oli kindlasti teatrivoor. Olin väga põhjalikult selleks valmistunud, aga paar päeva enne saadet läks mu hääl täiesti ära. Laulda ei olnud võimalik, hääl krägises nagu oleks kümme pakki sigarette päevas viimased aastad tarbinud. Ma olin väga endast väljas ning kirusin miks pidi minuga nii juhtuma. Kartsin, et nüüd ongi selle vast alanud teekonna lõpp. Teatrivooru hommikul ei olnud mu hääl paranenud, ilusti laulda oli pea võimatu. Miski minu sees aga teadis, et ma ei anna alla ja ma lähen kohale. Kuidagi läks nii, et mu hääl paranes veidi, ma sain laulda kuid mitte originaalhelistikus ja kindlalt halvemini, kuid siiski piisavalt eriliselt, et pääseda stuudiovooru. Need mõned päevad olid ühed tõelised emotsioonide Ameerika mäed ja tundub uskumatu, et see kõik läks nii nagu läks.

Kas ja kui palju sa enda hooaja "Eesti otsib superstaari" osalistega suhtled?

Aeg ajalt kui olen Eestis viibinud näen ikka saatekaaslasi tänaval ja räägime paar sõna juttu. Eelmisel aastal korraldasin Saku suurhallis nii Superstaari kui Tähtede laulu finalistidega suure toetuskontserdi Ukraina heaks. Kontserdil “Maailm, mis jääb meile” osalesid solistidena pea kõik meie viimased saates olijad ja veel 500 muusikut - kogenud staarid, koorid, orkester. See, ka ERRi poolt üle kantud tulukontsert on ehk suurimaks koostöökohaks minu toonaste kaasfinalistidega. Augusti lõpus korraldasin oma õpingute heaks toetuskontserdi, milles võttis ka osa meie saate Tiina Adamson. Eelmise aasta toetuskontserdil osales ka Natalja Zaugarova, kes oli meie hooajas stuudiovooruni. Pool aastat peale meie hooaega kutsuti meid kõiki finalistidest nelja poissi esinema Rakveres toimuvale meeste tantsupeole, mis oli kui tore taaskohtumine.

Räägi vahepealsest ajast, mis mahub "Eesti otsib superstaari" ja tänase vahele.

Peale superstaarisaadet tegutsesin veel mõnda aega Eestis enne kui Ameerikasse lendasin. Vahetult peale saadet kutsuti mind esinema jõulutuurile koos Uku Suviste, Koit Toome ja Jaagup Tuisuga, üks Eesti Laulu kaasfinalistidest Peter Põder oli seal samuti kitarristi rollis. Mälestusi on palju ja väga häid, sattusin ka suvetuurile Maria Listra, Jassi Zahharovi ja Margus Kappeliga esitades Raimond Valgre, Georg Otsa ja Heli Läätse lugusid. Salvestasin ja kirjutasin mitmeid oma lugusid ning filmisin neile muusikavideosid. Esmakordselt hakati ka mu lugusid raadiotes mängima.

Paralleelselt õppisin gümnaasiumi muusikaharus ning Muusikaakadeemia Noorteakadeemias viiulit ning VHK muusikakoolis ka heliloomingut ning kompositsiooni. Osalesin ka mitmetel viiulikontsertidel, sealhulgas esinesin Saksamaal, mil mulle anti üle VIVAT Multitalendi preemia.

Ühel hetkel oli vaja otsustada kuhu ülikooli ma Ameerikas lähen. Olin kandideerinud ja sisse saanud kahte kooli, üks neist Los Angeleses “Musicians Institute” ja teine Berklee College of Music Bostonis. Võitis viimane, ent siis hakkas töö selle nimel, et ülimalt kalli õppemaksu katmiseks toetajaid leida.

Olen aegajalt üles astunud erinevatel välis-Eesti kogukonna sündmustel nii New Yorkis, Chicagos, Connecticutis, Lakewoodis kui Torontos. Käisin ka sealsete kogukondade laste Eesti koolide õpilastele esinemas nii Bostonis, Chicagos kui New Yorkis. Torontos astusin ka üliõpilaskorporatsiooni Vironia, nii et tegevust mul jätkub.

Olen Bostonis juba üle aasta õppinud ja selle aasta jooksul on kindlalt toimunud minu elus suurim areng üldse. Nii musikaalselt kui ka eluviisilt-mõtlemiselt. Teadmised ja kogemused, mis koolist saan, on ainulaadsed ja ma tean, et tegin siia tulles õige otsuse.

Kuidas hindad enda võimalusi Eesti Laulul?

Mina arvan, et kui midagi teha siis ikka optimaalselt. Tuleb minna võidu nimel võistlema. Muidugi väga loodan, et mu lugu Eesti rahvale meeldib ja et leian ka uusi kuulajaid, kes minust nii palju varem ei teadnud. Arvan, et mu võimalused õnnestuda Eesti Laulul on head, andsime kogu meeskonnaga endast parima, et seda lugu teha. Olgu öeldud, et algselt ma ei plaaninudki Eesti Laulule kandideerida. See otsus tekkis väga viimasel hetkel, mil aega lõpptähtajani oli vaid kuu. Selle loo idee oli mul aga tekinud natuke varem ja hakkasime seda üheskoos prantslasest sõbra, koolikaaslase ja helimehe Théo Laurent-Vitale-ga valmistama. Minu üllatuseks ühinesid meie projektiga ka kolm muusikas väga palju saavutanud meest, kes ühtlasi olid ka mu sõbra professorid: Patrick Viala - 66 nr. 1 hitiga Billboard edetabelis, Chris Lord-Alge, kes on töötanud pea iga tippartistiga ja on üks parimaid miksijaid kogu maailmas ning Prince Charles Alexander, kes on tegija funk, soul ja hiphop produtsentide maailmas. Kolm meest on kokku võitnud 15 Grammy auhinda.

Mis on edasine plaan peale kooli lõpetamist, kas tahad USAsse jääda?

Ma näen oma tulevikku mitmetes paikades. Kindlasti tahan rajada elamise Eestisse, aga ka Põhja-Ameerikas. Vaatamata suurtele probleemidele, ma siiski armastan California loodust ja atmosfääri. Samuti on üks mu lemmikuid osariike Florida. Mu tulevik on 100% seotud muusiku karjääriga ning kavatsen seda arendada nii palju kui on üldse võimalik. Teen seda kõikjal maailmas, kus on minuga sama moodi mõtlejaid ning samas taktis hingajaid, on see siis Ameerika või mõni muu koht.

Kus näed end viie aasta pärast?

Viie aasta pärast olen ma kindlasti saavutanud need eesmärgid, mida ma endale seadnud olen, suures plaanis on need seotud muusikaga. Ma tahan, et minu lugusid kuulaksid väga paljud inimesed ja et mu looming oleks ainulaadne. Mu artistikarjäär on täies hoos ja inimesed nii Eestis, Ameerikas kui ka igal pool mujal soovivad mu kontsertidele tulla ning mu muusikat kuulata.

Sa oled multitalent: mängid viiulit, klaverit, orelit, trumme, kitarri ja laulad, mis on Sinu jaoks kõige südamelähedasem, millega tahaksid enim tegeleda?

Aitäh, selle koha pealt ei saa öelda, et mis on minu jaoks kõige südamelähedasem. Kõige kauem olen ma mänginud viiulit, alates kuuendast eluaastast. Üksinda laulnud ja oma lugusid kirjutanud vaid kolm ja pool aastat. Ma usun, et minu peamiseks rolliks on kirjutada muusikat ja seda esitada, kõik pillid, mida ma valdan tulevad esiteks kasuks muusika loomisel ja teiseks selle esitamisel. Klaver ja kitarr on pillid mille peal on end lauldes parim saata ning ka lugusid kirjutada. Tahan pillimängu oskust, laulmist ning loo kirjutamist arendada nii filigraanseks kui võimalik ja kasutada neid kõiki elementidena oma etteastetes.

EOS viimane hooaeg - kas jälgisid saadet, mida arvad selle hooaja võitjast ning kas ise oleksid hääletanud kellegi teise võitjaks?

Pean ausalt ütlema, et ma väga hoolikalt viimast "Eesti otsib superstaari" hooaega ei jälginud. Ma olin kursis osalejatega ja tundsin neist päris paljusid, kuid Anti mitte. Ma arvan, et võitja on kindlasti äge esineja ja on imetlusväärne, et ta räägib eesti keelt väga hästi. Olles Ameerikas, pole ma saanud olla Eesti telesaadetega kursis ja seega kooli ja kogu muu elu kõrvalt polnud mul aega seda jälgida. Soovin Antile kõike parimat ja edu Eesti muusikamaastikul!

Sinusugne nägus noormees kindlasti köidab neidude tähelepanu, kas oled selle ühe ja õige juba Ameerikast leidnud?

Suur tänu komplimendi eest. Oskad Sa ikka meelitada! Olen leidnud küll, kuid mitte Ameerikast vaid Eestist. Ning hetkel niimoodi distantsilt see elu käib. Oleme koos olnud juba poolteist aastat, nii et mitte väga palju kauem kui ma olen Ameerikas elanud.

Kuula Ingmar Erik Kiviloo Eesti Laul 2024 võistluslugu SIIT!

• Sisuturundus

Keskkonnasõbralik tootmine lihatööstuses on võimalik – vaata, kuidas Karni seda teeb!

• Sisuturundus

8 põhjust, miks Korea kosmeetika on nii populaarne