Kas haid on teel Euroopasse? Kalateadlane: Eestis juba on haikalu!

Suurem tõenäosus on surra autoga sõites kui hairünnaku ohvriks langedes, kuid hiljuti on ilmunud uudiseid rünnakutest aina lähemal Euroopale. Kas haikalad on muutunud meie uueks reaalsuseks ja kas on põhjust muretsemiseks?

Suvine hooaeg on aeg, kus ka meie uudistes ilmub pealkirju haide rünnakutest eri maailma nurkades. Ka hiljuti oli uudis Prantsusmaa rannikul, kus rannajoone lähedal märgati sinihaid. Järgnes suur paanika, kus vetelpäästjad sulgesid ranna ja ujujad vaatasid veepiirilt suure murega. Kas haid on meie uus reaalsus Euroopas, aitas vastust leida ihtüoloog ehk kalateadlane Markus Vetemaa.

Viimasel ajal on maailmas rohkem toimunud hairünnakuid. Miks?

Me siin arutasime kolleegidega, kas see üldse niimoodi on. Ma arvan, et hairünnakute sagenemise taga on võib-olla kaks põhjust.

Esiteks inimesed on rohkem vees ja kõige olulisem põhjus, et inimestel on filmimise võimalus. Mobiiltelefonidega annab väga häid pilte teha. Ma arvan, et tol ajal kui inimestel ei olnud häid salvestamisvõimalusi, siis see info ei jõudnud ka meediasse. Reportaaže oli, aga kui on hea foto- või filmimaterjal, siis on ka lugusid rohkem. Ma arvan, et sagedasemad kohtumised haide, delfiinide ja näiteks ka vaaladega ongi seotud sellega.

Teine asi on muidugi ka see, et veeturismi levik ja üleüldse suurem võimalus reisida ning mere äärde puhkama sõita, ujuda, purjetada, surfata ja kõik sellised asjad… Ma arvan, et see, et me näeme siin Euroopas ja üldse maailmas rohkem haisid rannikualadel, need on pigem seotud sellega.

Tegelikult bioloogilise külje pealt, kui me räägime haikaladest, siis nad ei ole arvukamaks muutunud, neid on oluliselt vähemaks jäänud. Kui aga mõelda, kas tõesti on põhjuseid, miks haid on Euroopale lähemale jõudnud, siis võibolla tõesti kliima soojenemine ja võimalik ka inimese poolt tekitatud ökoloogiline muutus meres. Paljud kalaliigid on ookeanis ülepüütud ja muutused toidubaasis võivad olla seotud sellega, miks mõni hai tuleb oma toitu mujalt otsima.

Me tegelikult mõtisklesime kolleegidega, et tegelikult võiks haisid Euroopas lausa rohkem olla. Näiteks mõrtsukhai, inglise keeles great white shark, kõig ohtlikum liik, toitub palju hallhüljestest ja nende arvukus näiteks Šotimaal on oluliselt kasvanud.
Kokkuvõttes see, et haisid rohkem nähakse, neist rohkem kirjutatakse ning pilte tehakse ja ka rohkem rünnakuid registreeritakse, see peegeldab pigem seda, et meil on rohkem võimalusi, mitte seda, et meres oleks rohkem haisid või nad oleks muutunud inimesele ohtlikumaks.

Nii, et tavaline turist Euroopas ei peaks kartma mere äärde puhkama minemist?

Oh ei. Ma vaatasin siin ka statistikat, et maailmas surma saamine läbi koerte, mesilaste, madude on palju palju suurem. Hairünnakute statistika on 80-100 juhtumit aastas maailmas. Kui me mõtleme kui palju turiste näiteks ookeani läheduses kogu aeg igapäevaselt suvitab, näiteks Californias või Florida rannas puhates, kus on päevas kümneid tuhandeid inimesi meres. Vaatasin järele, tõenäosus välgulöögist surma saada on kümneid kordi kõrgem. Lisaks, hairünnakud ei lõppe enamasti surmaga. Käest või jalast ilma jäämine on samuti traagiline, aga seda juhtub muudel põhjustel nagu autõnnetused sadu kordi sagedamini.

Mis hai on üldse meile kõige lähemal? Kas me peaksime muretsema, et ka meie Läänemerre satub mõni hailiik elama?

Ma pakuks, et meile kõige lähemal on koerhaid või ogahaid, kes on Kattegati väina juures Taanis ja isegi Läänemere lõunaosas tavalised. Läänemeres on juhukülalistena registreeritud 16 hailiiki ja isegi Soomest on leitud surnud haisid, aga need on väikesed ja ohutud. Meile kõige lähemad hairünnakud on registreeritud Vahemeres ja Briti saarte juures. Arvestades et Läänemeri on suhteliselt mage ning enamikele haidele seega eluks sobimatu, läheb evolutsioonil tõenäoliselt mitukümmend tuhat aastat enne kui mõni ohtlik hailiik suudab meie meres kohaneda.