Tõsielusaate „Robinsonid“ võitnud lätlane: eestlatega sujus suhtlemine paremini kui leedukatega

Eesti eratelekanalite esimene tõsielusaade „Robinsonid“ oli TV3 Balti riikide rahvusvaheline ja suurejooneline ühisprojekt ning omal ajal väga eriline ettevõtmine. 2001. aastal tuli võitjaks toona 41-aastane lätlane Maris Sveiduks, kes on kogu elu tegelenud kulturismi ja spordiga. Intervjuus TV3 portaalile meenutas ta saates osalemist ja positiivset mõju oma edasisele professionaalsele karjäärile.

Maris tõi TV3 portaalile antud intervjuus muu hulgas välja, et kõige raskem osa kogu saate jooksul oli toimetulek igavusega ning vastupidiselt paljude arvamusele said lätlased eestlastega paremini läbi kui leedukatega. Samuti avaldas ta lootust, et vahetult pärast saates osalemist läti keeles kirjutatud raamat „Robinsonu piedzīvojumi Malaizijā“ ilmub kunagi ka eesti keeles, kuna sisukast ja humoorikalt kirjutatud raamatust saab lugeda ka palju sellist, mis kaamera ette ei jäänud.

Maris Sveiduks, palun tutvusta Eesti lugejatele natukene ennast ja oma tegevusi.

Võib öelda, et olen Lätis üsna tuntud fitness-kuulsus. Minu tegemised ja ambitsioonid on aga palju laiemad, kui lihtsalt fitness ja kulturism. Kirjutan raamatuid, pean loenguid ülikoolides, osalen endiselt mõnes telesaates ja võõrustan rahvusvahelisi spordiüritusi. Olen seotud mitte ainult kulturistidega, vaid ka rammumeeste spordiga. Reisin maailmas päris palju ringi ja olen selles vallas üsna aktiivne. Igapäevaselt juhin oma jõusaali, mis on praegu Lätis vanim, tähistame peagi 42. tegutsemisaastat. Kõige sellega ma tegelen ja armastan seda, mida teen.

Hakkasin kulturismi vastu huvi tundma 14-aastaselt, kuna nägin filmi „Hercules“ ja kulturisti Steve Reeves. Olin väga põnevil ja hakkasin trenni tegema. Olen lõpetanud Läti Spordihariduse Akadeemia ning olen litsenseeritud õpetaja ja treener. Kirjutasin ka esimese lätikeelse kulturismiteemalise raamatu, seega olen selles vallas omamoodi teerajaja. Kirjutasin juba üliõpilasena palju artikleid ajakirjadesse ja ajalehtedesse, et kajastada kulturismi olemust. Nõukogude ajal oli kulturism keelatud spordiala.

Mulle meeldib olla hea võimalikult paljudes spordialades. Tegelen üle 20 täiesti erineva spordialaga. Tornist vette hüppamisest judoni välja. Elan ranna lähedal ja mulle meeldib ka võrkpalli mängida. Viimased kaks aastat olen harrastanud kavibulaskmist. Väga lõõgastav ja meeldiv ajaveetmise viis. Peale spordi meeldib mulle joonistada, seda juba noorpõlvest saadik.

"Robinsonid" 2001 võitja Maris Sveiduks — FOTO: Kollaaž (TV3/Erakogu)

Miks sa otsustasid üldse „Robinsonide“ saates osaleda?

Vastus on üsna lihtne – ma olen väga seiklushimuline. Ma ei karda uusi hullumeelseid asju proovida ja mulle meeldivad erinevad aktiivsed tegevused. Nägin ajalehes väikest kuulutust, et Malaisias toimub selline ettevõtmine ja olin nii põnevil, sest mulle tundus see huvitav. Olin ilmselt esimene inimene, kes kandideeris ja kirjutas, et tahaksin sinna minna. Lätis oli üle 800 kandideerija.

Kas saates osalemine muutis midagi sinu elus ka suuremas plaanis?

Olen roninud Gruusia mägedes, sõitnud ratastega mööda Baltikumi ja sõudnud paatidega mööda jõgesid, seega minu on jaoks seiklused tavaline osa elust. Sellest hoolimata oli „Robinsonid“ minu elus suur hitt, see avaldas tohutut mõju minu edasisele karjäärile. Pärast saadet kutsuti mind Läti telekanalisse esinema. Pooleteise aasta jooksul astusin laupäeva hommikutel üles kokku umbes 80s oma saates, nii et see mõjutas suuresti minu tuntust ja populaarsust. Kirjutasin sellest ka raamatu („Robinsonu piedzīvojumi Malaizijā“ – toim.), mis on olnud suur müügihitt. Raamatu mõte oli edasi anda, et saade oli palju enamat kui vaid televiisorist nähtu. Kaamerasilmast välja jäänud huvitavaid lugusid ja fakte oli palju rohkem. Tunnuslause raamatul kõlab nii: "Ellujäämiseks peavad nad olema sõbrad, võitmiseks peavad nad saama vaenlasteks."

Kuidas kogu protsess saatesse pääsemiseks välja nägi?

Lätis toimus kolm vooru. Esmalt individuaalsed kohtumised ja filmimised, kus pidime üles astuma. Arvasin, et peaksin kuidagi massist välja paistma. Riietusin Wild West Cowboy tüüpi rõivastesse. Rääkisin päris hästi inglise keelt ja kehastusin paari rolli. Meeskond ütles, et oh, las see musklimees laulab ja tantsib. Ma siis mõtlesin paar sekundit, et okei, ma võin oma lihaseid näidata ja laulda. Meeskonnale meeldis.

Teine voor 12 inimesega koosnes füüsilistest tegevustest nagu näiteks ujumine ja sukeldumine. Seejärel valiti välja kaheksa inimest ning telestuudios tehti lõplik valik. Ma arvan, et nad tahtsid valida erinevat tüüpi inimesi ja mind valiti pigem n-ö „paha poisina“.

Mis sind saates osalemise puhul kõige rohkem üllatas ehk „ootused vs reaalsus”?

See võib kõlada üllatavalt, kuid kõige raskem osa polnud seotud toiduga, sest me olime vaimselt valmis ka nälga kannatama. Paljud inimesed ei usu, aga meile ei antud meeskonna poolt üldse süüa, välja arvatud alguses natuke riisi ja vett, aga see oli ka kõik. Ehk siis kõik see, mida sa džunglist leiad, on sinu oma, aga kui ei leia, siis lihtsalt nälgid. Selleks olin ma valmis, kuigi ma ei osanud oodata, et banaane, õunu ja apelsine leidus saarel vähe. Me arvasime, et neid leidub palju, kuid paraku mitte.

Kõige raskem oli aga hoopis toimetulek igavusega. Kolm päeva saarel pressiti kokku 40 minutiliseks saateks. Enamasti me aga lihtsalt olime saarel tegevusetult ning ootasime uut võistlust või muud võimalust meelt lahutada. Nii võis oodata poolteist päeva ja tunda rõõmu, et oh lahe, nüüd lähme võistlema. See kestis aga vaid kaks tundi, pärast mida istud jälle niisama ja veedad aega.

Eks ma püüdsin vaadata asja alati ilusast küljest, kuid ebamugavusi ikka oli. Kujuta ette, et lamad saarel, und ei tule ning saad veel putukatelt hammustada. Ma sain saate jooksul öösel kaks korda skorpionilt hammustada. Arvasin, et see oli maohammustus ja olin tõsiselt hirmul ja mures, sest valu oli suur ning saarel polnud arstiabi. Istusin 4-5 tundi lihtsalt mere ääres ja muretsesin, mis minuga juhtus. Ära õnneks ei surnud (naerab).

Mis arvad, mis sind teistest osalejatest kõige rohkem eristas ning mis aitas võiduni jõuda?

Ma olin saate ajal 41. aastane ja teistest osalejatest palju kogenum. Teine asi on see, et olen terve elu töötanud inimestega ning olen inimeste tundmises osas üsna hea. See aitas mul inimesi n-ö lugeda ja hinnata, millised on nende kui karakterite tugevad ja nõrgad küljed.

Selle tõttu tekkis mul jällegi suur dilemma, kuna sellist tüüpi ehk tugevamaid osalejaid tahetakse tõsielusaadetes välja suruda ja alguses arvestasin, et suudan umbes poole saateni vastu pidada. Nad isegi ütlesid mulle, et nad lihtsalt teevad minuga „üks-null“, kuid õnneks seda ei juhtunud.

Vahel aitas mind see, et ka eestlane Siiri, kes hiljem jokkerina mängu tuli, oli füüsiliselt tugev. Ta tõmbas palju tähelepanu ja seetõttu jäin mina vahel varju. Mulle tundus see väga hea, et on ka teine mängija, kelle kohta võidakse mõelda samamoodi nagu minu kohta.

Üks leedukas levitas isegi kuulujutte, et ma võtan metsas käies oma kotist dopingut. Sellega oli palju intriige ja stressi ning minu asju isegi kontrolliti. Mõeldi, et Maris läheb jälle oma asjade juurde, huvitav, mida ta seal küll teeb? Hiljem pöörasin selle enda kasuks ehk käisingi tinhti oma asjade juures askeldamas, et sellega teiste tähelepanu tõmmata ja lasta mõistatada, mis küll toimub.

Üldiselt said aga eestlased, lätlased ja leedulased omavahel üsna hästi läbi. Saatemeeskond ütles meile sageli, et ärge suhelge omavahel, te olete konkurendid ja peate üksteisega n-ö raksus olema.

Omavahel suheldes segasime erinevaid keeli, vahel kasutasime viie sõna jaoks nelja keelt. Kui oleksime saarel olnud viis või kümme aastat, oleks meil oma keeled välja kujunenud. Kõik ei rääkinud vene keelt ja kõik ei rääkinud ka inglise keelt.

Täna on tõsielusaated üsna tavalised, 2001. aastal aga mitte. Samuti polnud siis sotsiaalmeediat. Kui suur ja oluline see sulle tähelepanu ja kuulsuse mõttes tollal tundus?

See oli äärmiselt populaarne saade. Mind tunti igal pool ära, kus käisin, ka Eestis ja Lätis. Minuga tuldi rääkima ja küsiti autogramme. See tuli minu äritegevusele ja professionaalsele karjäärile palju kasuks: avades mulle uksi telesaadetesse ja andis üldse palju rohkem võimalusi, mida ma heal meelel ära kasutasin. Kui saan millestki heast kinni haarata, kasutan seda alati ära, mitte ei lase võimalusel käest libiseda.

Kusjuures, lätlastel sujus eestlastega suhtlemine palju paremini kui leedulastega. Tihti arvatakse, et eestlased on sarnased ja lähedased soomlastega ning lätlased leedukatega. Siiri on mu parim sõber kõigist Robinsonidest ja oleme korduvalt kohtunud. Allan oli samuti lahe tüüp. Minust kui distsiplineeritud inimesest oli temasugune hipilik tüüp küll üsna erinev, aga me saime väga hästi läbi.

Mulle endale meeldib samuti tõsielusaateid vaadata just, action'it sisaldavad tõsielusaated. Suhtesaate tüüpi reality-saated pole minu jaoks huvitavad. "Survivor" saade meeldib, sest ameeriklased teevad seda siiani. "American Gladiatoris" meeldib samuti. Tegelikkus on alati huvitavam kui tavaline film, sest filmis on kõik tehislik.

Sa olid saate ajal küll juba 41-aastane ja kindlasti paljudest oluliselt elukogenum, kuid kas tundsid siiski, et see kogemus sind inimesena arendas?

Jah, ma pean end inimeseks, kes endiselt õpib. Olen avatud meelega ja omandan koguaeg uusi teadmisi. Saates olles ei tundnud ma otsest vahet nooremate osalistega. Noorim osaleja oli 19-aastane naine, aga meil sujus kõigiga ladusalt.

Mida sa saarel ookeanilaineid ja puid vaadates ikka teed, kui lihtsalt mediteerid ja mõtled elu üle? See avas mu meeled, seal sai tegeleda sügavamate küsimustega kui igapäevaelu. Saarel oli põhiliselt kaks praktilist probleemi: kuidas teha tuld ja kust hankida toitu.

Kas sulle meeldib reisida? Kas oled osalenud veel mõnes sarnases ettevõtmises või ekspeditsioonis?

Armastan väga reisimist, olen külastanud praeguseks üle 40 riigi. Viimased viis aastat olen oma töö reisimisega ühendanud. Mu töö on viinud mind ka Ida-Aasiasse, Indiasse ja Malaisiasse. Käin ja töötan nendes paikades ühe nädala. Nagu öeldakse: kaks jänest ühe lasuga. Mul on seda vähemalt kaks korda aastas vaja, et kodust ja töölt ära minna ning oma mõtteid korrastada.

Kahjuks ei näinud saates osaledes Malaisiat laiemalt. Põhimõtteliselt lennutasid nad meid pärast võistluse lõppu järgmise päeva hommikul kell kuus koju tagasi. Ei saanud isegi ühte lisapäeva saarel puhata ja head toitu nautida. Tulin tagasi toredate mälestustega ja hakkasin värskete ja helgete mälestustega kohe oma raamatut kirjutama. Minu raamat „Robinsonu piedzīvojumi Malaizijā“ ilmus ainult läti keeles. Olen pikki aastaid soovinud leida kedagi, kes oleks huvitatud selle eesti keelde tõlkimisest ja avaldamisest. Võin öelda, et olen hea kirjutaja, selles raamatus on palju huumorit ning see on hästi loetav. Ehk leian tänu sellele intervjuule kellegi, kes tahaks ja saaks selle eesti keeles avaldada.

Muide, kui ma kümme aastat hiljem Malaisiasse läksin, olin Malaisia teises otsas ja seal toimus suur üritus. Nägin näitusebokse, kus reisibüroo kutsus inimesi külastama seda saart, kus meie olime.

On sul mingi elufilosoofia või laiem eesmärk, millest oma elus lähtud?

Jah, ma arenen arenen vaimselt ja üritan oma füüsilist keha ikka sama heas vormis hoida. Kuna alustasin kulturismiga 14-aastaselt, valisin omale eluks toreda loosungi: ole täna parem kui eile ja homme parem kui täna. See hoiab mind alati edasi liikumas.

Vaba mikrofon, ehk mida soovid veel seoses oma kogemusega meenutada või öelda?

Eestlased võiksid võtta ohjad enda kätte ning teha uue saate ja kutsuda mind ja Siirit seda juhtima. See oleks tore! Soovin kõikidele osalejatele kõike paremat ja tugevat tervist. Loodan, et kunagi toimub üritus, kus kõik "Robinsonid" tulevad kokku ning jagavad oma kogemusi. See oleks kasulik ka nooremate inimeste jaoks.