Ebatavaliselt seikluselt naasnud maailmarändur Kerli Nõu: olen tänulik, et saan elada hirmuta

Tänaseks 120 riiki külastanud Kerli Nõu tõdeb, et sarnase tempoga jätkates on tal umbes kümne aasta pärast kõik maailma tunnustatud riigid külastatud. Ta toonitab, et suudaks vajadusel ka ilma reisimata hakkama saada ja eduelamusi mujalt otsida, kuid kuna nii isiklik elu kui ka laiemad võimalused seda lubavad, kavatseb ta mõni nädal pärast üsna ebatavaliselt seikluselt naasmist taas kord spontaansuse põhja keerata ning uusi riike ja paiku avastama minna.

Reisikogemuste kasvust hoolimata - mis muuhulgas talletatud ka kahe raamatukaane vahele - ütleb ta, et pigem annab aja jooksul inimestele vähem reisinõu ja soovitusi. "Ajas tekkinud küpsusega mõistan aina selgemalt, et igaüks reisib oma reisi. Igaüks lendab oma kõrgusel. See, kuhu inimene valib minna, ongi alati õige," ütleb Kerli, kes rõhutab, et kui aeg on käes, on minek niikuinii, olgu reisil või oma kodus.

Kuidas tekkis selline suur reisihuvi? Kas reisisid juba lapsena palju või alustasid pigem täiskasvanuna?

Kõvem reisimine algas 24. eluaastast. Täna olen 40. Inspiratsioon 100 riiki külastada tekkis aastal 2008 Antarktikas, kus tänaseks hea sõber ja USA baasiga hindu Arvinder Bahal unistuste lati paika aitas upitada. Sel ajal olin mina umbes 45 riigi peal, tema ehk 158 peal. Maailmas on ÜRO täieõiguslikke liikmesriike 193. Ekspeditsioonil osalejatel vajusid õhtusöögilauas Arvi reisidest kuuldes suud ammuli. Mõistagi uuriti, kas tal plaan on kõik riigid läbi käia. Selle peale kehitas musta pika habeme ja oranži turbaniga mees vaid õlgu ja ütles, et vist ei viitsi. Teiselt poolt aga nentis, et tuleb nagu tuleb. Tuligi. Praeguseks ongi ta kõik maailma riigid läbi käinud – nii nagu ülejäänud 10 000 + inimest. Mega-giga superstaari staatusest seega kõnelda ei maksa.

Ise olen 2024. aasta alguse seisuga 120 riigi peal. Kui ma 2017. sügisel 100 riigi külastamise järgselt reisiraamatu “Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist” esimese osaga püünele ronisin, küsiti intervjuudes, kas ka lõpuni plaanin minna. Vastasin toona üpris resoluutse eiga. Toona oli plaan pigem jalad seinale visata ja ellu uusi väljundeid tekitada. Arvasin toona pealiskaudselt, et olin juba kõike näinud: palmirand on palmirand, kõrb on kõrb ja eesel on eesel ja plekk-katusega kolmanda maailma savihütt on savihütt. Nii ongi. Kahe silma vahele jäi aga kogemuste spekter ja sellel lage ees ei ole…kes teavad, millest jutt, need teavad. Illustratsiooniks sobiks siia kõiketeadva Mona Lisa naeratus. 

Vahtisin koroona-aastatel ülejäänud maailma kombel kodus. Tegin reisimisest õhkavatele sõpradele koduaknast Ülemistelt õhku tõusvaid ja üle Vanalinna maanduvaid lennukeid vaadates sarkastilisi nalju, kuidas minu pärast kas või kõik lennumasinad praegusest hetkest alates maapinnale võivad jääda. Mul oli naljakas. Sõbrad ei naernud. Aastad möödusid. Ühtäkki tekkis reisimise suhtes suur igatsus. Mitte sellepärast, et kodus igav oli või Eestis kitsaks jääb. Mul tuleb reisimine lihtsalt väga hästi välja: logistika, detailid, viisa-rallid, läbi seina minemine…Nii kummaline, kui kõrvaltvaatajale ka ei tundu, on elu näidanud, et keeruliste ja kallivõitu sihtkohtadega polegi olulisim kohalejõudmine, n-ö kasti tõmmatud rasvane linnuke, vaid teekond. Lugu! Kuidas kohale jõuti? Kuidas ära saadi? Mis kõik viltu läks aga kõige kiuste õigesti lõppes? Mitu nädalat konkreetset laeva/lennukit/bussi/ühistaksot tuli oodata. Kõlab haiglaselt, aga tõstku käsi, kes meist terve on. 

Ümbermõtestatud ja sügavama tähendusega otsin ja ootan reisimisest eduelamust. Ja lõppude lõpuks (tõsise köhatuse saatel), kuhugi peab ju oma raha kulutama. Siinkohal tervitan palavalt reisisõltlast, üht enim reisinud eestlast, 150 riigi meest Aivar “kirstuga plekki kaasa ei võta” Villemsoni. Aamen. Hõissa!

Kas oled selle 16-aastase perioodi jooksul oma reisimisi ja reiside eesmärke veel kuidagi ümber mõtestanud?

Kahtlemata. Ühelt poolt vabamaks ja teiselt poolt pealesunnitumaks. 

Alustasin nagu kõik teisedki. Käisime eksabikaasaga esimese soojaga läbi kõik kontinendid, põhisõlmed alates Põhja-Ameerika suurlinnadest: New York City säravad avenüüd, sürreaalse Vegase, Florida alligaatoripargid, Los Angelese peadpööritavad betoonist kiirteed, lõpetades rahvusparkidega. Seejärel tulid Antarktika, Lõuna-Ameerika, Aasia, Austraalia, Aafrika arenenum ots. Lendasime läbi kõik Helsinkist väljuvate otselendudega sihtkohad, sest nii oli kõige mugavam ja loogilisem. Põnevuse hoidmiseks roteerisime kontinente. Ajaga tekkis tutvusringkonnas väljateenitud arvamusliidri positsioon. Saime vajadusel noka lahti teha nii Gran Canaria kui Bora Bora teemadel. Saime nõu anda ja targutada, kui keegi küsis. Iga uue riigiga jäi küsijaid aga vähemaks. Juhtus nii, nagu juhtuma pidi: kasvasime oma ambitsioonide ja seiklusnäljaga keskmise inimese huvi ja finantsvõimaluste sihtgrupist lihtsalt välja. Üks asi on teetassi taga suu soojaks uudishimutseda Hawaii saarte teemal, teine asi on välja mõelda mõni tark küsimus Paapua Uus-Guinea osas. 

Mida aeg edasi, seda vähem inimestele reisisihtkohtade osas üldse nõu annan. Varem olin pealetükkivam ja kõiketeadjam: uurisin eelarveid, eelistusi, unistusi ja lubasin endal vestluskaalasi poolsurnuks targutada. Ajas tekkinud küpsusega mõistan aina selgemalt, et igaüks reisib oma reisi. Igaüks lendab oma kõrgusel. See, kuhu inimene valib minna, ongi alati õige: rühmareisist Egiptusesse ümber maailma reisini. Ükski sihtkoht ei ole vale ega õige. Lõpuks on igaühel oma unistused, saatuse keerdkäigud, ja pole minu asi neid oma hiidpagasi pealt materdada. 

Seiklus tähendab erinevate inimeste jaoks täiesti erinevat sisu. Dilemma, miks minna Ugandasse, Burundisse, Somaaliasse, kui 3000 euro eest Saint-Tropez’ turvaliselt, mugavalt ja glamuurselt ägeda elu pilte vorpida, vaevab, mis siin salata, vahel mind ennastki. Samas olen teadlikult püüdnud end mitte korrata. Sestap ka kentsakad sihtkoha valikud mustal mandril. Kes arvavad, et Aafrikas mütates piskuga läbi õnnestub ajada, eksivad. Giidide, minibusside, valgete linadega restoranide, peapesu kõlbulikult kuuma kraaniveega hotellides lääne kvaliteedile vastav reis maksab sama palju, kui kodumaal Eestis. 500-eurone Uganda ja 5000-eurone Uganda on täiesti erinevad Ugandad. Uute riikidega tutvumisel on see dilemma, millega iga maailmarändur peab varem või hiljem kokku puutuma: kas ja kui palju ollakse mugavustsooni laiendamiseks valmis väljakutseid ületama?  

Aga milliste küsimustega sinu kui maailmaränduri poole endiselt kõige rohkem pöördutakse?

Lemmiksihtkohad ja vähim meeldinud sihtkohad?  Kas mu raamatuid inglise keeles ka saab lugeda? Mis on eluohtlikeimad olukorrad? Kuhu järgmiseks plaanin reisida? 

Need, kes pole sinu „Mina ja maailm. Valitud lugusid 102 riigist“ I ja II osa raamatuid lugenud, siis mida võib sealt oodata? Kas pigem emotsioone ja kunstilist loomingut või praktilisi näpunäiteid uute reisikogemuste omandamiseks?

Ootada võib saunalava juttu, kuidas oli ja mida nägin. Kirjutasin juturaamatud, mille pealt tunnetada, kas mu külastatud sihtkohad ka teisi paeluvad. Et aru saada, kas olen autoriteet, kelle reisistiilist malli võtta. Lonely Planetit ma ei kirjutanud: restorane, kus enne surma süüa või kümmet paika, mida külastada, ei loetle.

Goodreadsis oli minu esimese raamatu kohta pead vangutama panevalt mõistatuslik tagasiside. Nuputan siiani, mida kommentaator sellega mõelda võis. Tärne pani ta mulle kolm. Kommentaari sisu oli midagi sellist, et “Tore raamat. Igasugune reisimise isu läks üle.” Njah. Üks tärn – arusaadav. Viis tärni – saan ka aru.  Aga kolm? Mul pole õrna aimugi. On, kuidas on. Kellele minu raamatute lugemise järel reisimine enam ei meeldi, lohutagu end sellega, et 15-eurone kulutus minu 300 000 kõrval nii suur ei tundugi.

Hiljuti külastasid Somaaliat, räägi sellest.

Viibisin Ida-Aafrikas aastavahetuse kandis kokku 36 päeva: Ugandas, Burundis, Rwandas ja endalegi üllatuseks kiire vangerdusena reisikavasse lisandunud Somaalias. Uhh, uhh! Koloriitsuse poolest platseerub Somaalia oma nüanssidega kindlasti tähtreisi kategooriasse. Nii heas kui halvas mõttes. Mustadest toonidest alustades, siis ma ju ikkagi eestlane ja aastakümneid kodusõja pidamisega räsitud riigi pealinna Mogadishu külastamine on justkui võrdne otsese kogemusega maapealsest põrgust: auklikud prügised tänavad, okastraat, valvuriputkad, tõkkepuud, suvaliselt ringi silkavad kitsed või kitsekarjad, nõudlikud permanentselt vihased püssimehed. Linnajaod on jaotatud tsoonideks. Nende vahel liikumiseks oli autodel ja võrridel vaja paberit, dokumenti, suulist selgitust. Olen varasemalt külastanud Burmat, Põhja-Koread, Süüriat…aga Somaalia kõrval need kahvatusid.  

4,7 kilomeetri kaugusel asuvasse kesklinna hotelli saamise eest küsitakse ükskõik kellelt 50 USA dollarit – räige kauplemise peale minimaalselt 30 USD –, sest iga masina peale Somaalias turvalisuse kaalutlustel inimröövi hirmus ei istuta. Lisaks on lennujaamatsoon eriliselt range kontrolliga ala, kuhu sisse- ja väljapääsemiseks kõvasti altkäemaksu tuleb puistada. Mu algse plaani peale lennukist Google Maps offline’i abiga hotelli jalutada muutus teisel pool telefonitoru olnud võõrustaja ilmselt kaameks ja pakkus, et maksavad osa transpordist ise kinni. Kuuldes, et mina surma ei karda, meenutati mulle viisakalt, et küllakutse balnketil on ka kohaliku võõrustaja nimi, kes Somaalias ka minu matuste korral edasi soovib tegutseda. Nagu hilisemad päevad näitasid, on kohalikud somaallased, kellega kokku puutusin, väga-väga jõukad. Aafrika mandrile kohaselt keskklass puudub. On puruvaesed ja pururikkad. Hinnad, mida hiidvalikuga supermarketites lääne kaupade eest küsitakse, on samad, mis Euroopas. Nii ka lennupiletite ja muu luksuskraami osas. 

Neli päeva kestnud reisi ajal peatusin kesklinna apartement hotellis. Kõndisin “oma” kvartalis ja veidi kaugemal kohalike vahel rahulikult ihuüksi ringi. Kandsin kamuflaažiks Ugandast 31. detsembri õhtul käigu pealt ostetud musti moslemnaise rõivaid ja näorätti. Eriefektina kandsin lisaks prille meenutavaid päikeseprille. Kõrvaltvaatajale tundus nagu läinuks pereema turult supi jaoks kapsast ostma. Kondasin peatänavatel. Ühel, teisel, kolmandal. Tegin pilte. Sisekvartalites hulkumisega oleksin liiga palju tähelepanu äratanud. Püssimeeste ja valvepunktide vahelt ma läbi pressima ei hakanud. Hiljem selgus pool kuulujutu tasemel, et ookeani äärsetes pilpa-külades võinukin kuuli saada. Olgu öeldud, et ca 27 000 välismaalast, sõjaväelast, koolitajat, konsultanti, diplomaati, ärimeest, välisorganisatsioonide esindajat elab igapäevaselt kahe ruutkilomeetrisel lennujaama alal. Nina pistetakse välja vaid erandkonnas, kuulikindlates autodes ja AK-47 turvameestega. Alalhoidlikumale turistile, kes lennujaama tsoonist väljaspool oleva linnaga soovib tutuvda, tähendab selline “kogemus” 500 USD väljaminekut päevas. Tsoonielu. Sürrealim kuubis. Filmide vaatamise asemel saan oma süžeed ja mõtisklused otse elust enesest. Võiksin oma teleka vabalt ära anda.

Ei, ma ei läinud Mogadishu tänavatele hulkuma veres vemmeldavast adrenaliini puudusest või selleks, et saatusele duellikinnas heita. Pigem kannab mind usaldus ja veendumus, et mitte kedagi meist ei eemaldata eluvõrrandist enne ettenähtud aega. Ja kui on aeg, on minek niikuinii: vannitoas – üks enimlevinud surmapaiku –, koduvoodis või … vali oma lemmik. Tsiteerin siinkohal kadunud kuulsat mägihüppajat: “Elu on inimese parim aeg.” Niisiis elagem. Tümitajatele meeldetuletuseks: oleks ainult surijaid, küll pärijaid leidub. Niisiis elan mureta, et majalaen ja murutraktori liising sugulaste kaela jäävad, kui Somaalias enestaputerroristiga koos välikohvikus õhku peaksin lendama. Olen tänulik, et saan elada hirmuta.

Nüüd aga helgema osa juurde. Mogadishus on talvisel ajal suur hulk n-ö välissomaallasi. Turism, kummalisel kombel, õitseb. Sihtrühm on USAs, Kanadas, Austraalias või Põhjamaades oma esimese miljoni teeninud punt, kes esivanemate maale talvituma tulevad. Ibrahim Helsingist, apartement hotelli vastuvõtu esimesel korrusel kohatud tegelane, kellega kiirelt soome keelele lülitusime, naases Soomest talvekuudeks Somaaliasse neljakuisele puhkusele esiisa maja üles ehitada. Vahendid ja oskusteave, millega teise põlvkonna naasjad kodumaale tuult purjedesse puhuvad, on võimsad. Motivatsioon kõva. Selle pealt ehitab nii mõndagi. 

Kui palju teed viimasel ajal enne uut reisi eeltööd ja millest see oleneb?

Eeltöö teen absoluutse miinimumi tasemel. Tõmban telefonisse offline kaardid. Märgin peale hotellid ja põhilised kohad, mida riigis näha tahan. Muu tuleb käigu pealt. Loen end põgusalt sisse ka SIM-kaartide, sularahaautomaatide, takso- ja võrriäppide osas. Harin end valuutakursside ja kohaliku keele osas. Iga reisiga tuleb aina rohkem juhusele ruumi. Elu kannab.

Kui oleksin ette teadnud, milline üllatuste kadalipp ja bürokraatia lahing mind 36 Ida-Aafrika päeva jooksul ootab, poleks lennukisse istunudki. Olen loomult päris suur kontrollifriik. Kui meie guugeldame, siis Aafrika küsib sugulaselt või sõbralt. See küsib omakorda teiselt sõbralt ja siis äkki keegi tunneb kedagi, kes teab. Nende infoväli on džungli telegraaf, mitte Google Search. Seda kodu tugitoolist distantsilt läbi ei häki. Reis loob end käigu pealt.

Tagantjärele mõtliskledes oligi “upun või ujun” taktika ainuke viis, kuidas end Ida-Aafrikast heas mõttes läbi vedada, sealjuures seda nautima ja väärtustama õppides. Kuna uppumine polnud variant, tuligi lihtsalt iga päev natukene paari lusika kaupa jama ära süüa. Elule alistuda. Aru saada, et maailm pöörleb ka siis, kui tundub, et see enam ei pöörle. Kuidas end Läänes liiga tõsiselt võtame. Hingakem seepeale sisse ja välja. Jah, just nii. Aeglaselt. Ja veel korra. Lõpuks oli väga lahe reis. Üks koloriitsemaid ja meeldejäävamaid.

Kuidas Uganda oli?

Uganda on äge paradiis, millest eksikombel põrgu on kujunenud. Kui Somaalia vabanduseks saab mängida 30 aastase kodusõja kaarti, siis Ugandalt tahaks uurida, et mis nende vabandus on? Troopiline paradiis ekvaatori laiuskraadil on igati linnastunud, täis tossutavaid masinaid, kõnniteedel vuravaid võrre, peal 3-4 inimest, prügi täis tänavad, Kampala slumme, möödujaid näpistavaid poolmetsikuid  pesemata tänavalapsi.

Enam vähem viisaka mulje jättis Valge Niiluse allikate kuurortlinn Jinja. 

On sul reisil kunagi mõni halvas mõttes ärev või „peaaegu” olukord tekkinud?

Kuubal kukkusin lennukiga kümne meetri pealt alla. Kaks tundi hiljem läksime uue lennukiga uuesti teele.

Hwaiil, Suurel Saarel saime mobiilidele sõnumid ballastilise raketi rünnakust käsuga kiiremas korras esimesse varjendisse pageda. Rakett, nagu nutikam lugeja juba välja raalis, kohale ei jõudnud. Narratiivi kohaselt olla tegemist inimliku näpuveaga. Mine võta metsas kinni. 

Milliseid praktilisi asju – sh äppe – sa reisidel alati kasutad?

Ma ei ole eriline äpi-näpp. Baas-programm: Google Maps offline, vahel online, kui kohalik SIM tööle läheb, Uber, Bolt. Suhtluseks WhatsApp. Kogu pidu.

Esemetest päästavad päeva pisikeseks volditav filtriga matkaveepude – 60-eurone investeering, millega vajadusel kas või porilombivett võin villida ja kvalitseetsed silmatorkavad helisummutavad kõrvaklapid. Silmatorkavad seetõttu, et kõik müüjad, taksojuhid, fännid aru saaks, et kuulmismeel potentsiaalselt hõivatud on ja minu ebaviisakuse muusikalise tausta nautimise arvele kirjutavad. Töötab täiuslikult, sh Tallinnas.

Aeg on õpetanud, et vähem on rohkem. Reisin käsipagasiga. Kaaslaseks Saksa kvaliteetbrändi elegantne must äriklassi seljakott. Stiilsem kui elu. Võibolla saaksin isegi Zenja Fokinilt kiita. Nodi panen sisse 6-7 kg jagu. Tegelikkuses saaksin oma oskuste ja teadmiste juures permanentselt soojas kliimas ka 5 kg pagasi sisuga edukalt hakkama. 

Mis tüüpi ja stiili reisija eelkõige oled? Mida lähed võõrasse riiki eelkõige otsima ja kui palju see riigiti sõltub?

Olen nobe. Ei uimerda. Keskendun endale huvitavale ja seejärel ei karda edasi liikuda. Ajan süümepiinadeta rangelt vaid oma asja, vahel ka vastuvoolu ujudes. Jätan vähemagi kahetsustundeta vaatamata Uganda 1500 eurose piletiga mustad gorillad, sest nad mind ei huvita. Võin joonelt Grand Canyonist mööda kiirendada, sest olen seal ühe korra juba käinud…Kirjutan basseini ääres rahulikult reisiraamatut, selle asemel et mudast rada pidi lähedalasuva vulkaani otsas turnida. Kui sellel korral ei kõnetanud, siis ei turninud. Ja nii on ka okei. 

Riigiti otsin vaheldust ja uudsust. Aju unustab, seega on hea kontinentide vahel põrgatada ja meelde tuletada, kus mis oli. Otsima lähen iseennast, mida need kogemused minu kohta näitavad. 

Kui kaua oled viimasel paaril aastal reisides Eestist eemal olnud?

Umbes kaks kuud. Vanasti kolm. Sõltub, kuhu reisin ja kus  käin. Talve eest põgenemised võivad kesta suisa pool aastat, nagu elu Californias ja Hawaiil. Kiirelt sisse-kiirelt välja formaadid nagu Süürias ja Liibanonis kestsid aga seitse päeva.

Mis aastaks plaanid kõik maailma tunnustatud riigid külastatud saada?

Tuleb nagu tuleb. Praeguses tempos, kui igal aastal kümmet uut riiki külastada, aastaks 2034.  Kui mu järgmisel kaaslasel on eralennuk, siis kindlasti kiiremini.

Milline on olnud siiani sinu kõige parem ja erilisem reisikogemus?

Parim koht, kuhu ikka ja jälle oleksin nõus tagasi minema/elama, on Hawaii saartel Kauai.

Erilisim reisikogemus ehk Somaalia, sest see on värskeim. Ja lihtsalt nii raju koht! Hõimurahvad Namiibimas, himbad ja Paapua Uus-Guinea džungli elanikud on ka meeldejäävaid kogemusi pakkunud.

Aga milline on senini halvim või igavam reisikogemus?

Lõuna-Korea oli mage. Põhja-Korea oli unikaalne, aga Lõuna-Korea igav – vilkuvad ekraanid steroididel. Njah.

India vaimustus pole mulle ka kohale jõudnud. Küllap pole minu maa.

Oled küll käinud igal pool eksootilistes kohtades, aga milline „tavaline” turistiriik on sinu lemmik?

Euroopas oli hästi üllatav pärl Montenegro. Ma ei oodanud sealt midagi, aga leidsin kõike - loodust, merd, metsi, mägesid, suusakeskuseid.  

Millega veel igapäevaselt tegeled?

Püüan ennast ja elu mitte liiga tõsiselt võtta. Naerda. Naeratada.

Käin 3-4 korda nädalas trennis, loen väga palju raamatuid, kirjutan raamatuid. Vaatan aknast pilvi. Igapäevast palgatööd ma ei tee. Reise ja elu finantseerin passiivsetest tuluallikatest. 

Kas see pole mitte enam-vähem iga inimese unistus?

Tegelikult ei ole. Suuremal osal inimestest pole halli aimugi, mida kohustustevaba ja võimalusi täis elu tegelikkuses tähendab. Mida valida, kui enam-vähem kõike saab valida? Keegi ei seisa ees. Unista! Ja tee ära. See on täiesti eraldi kategooria. Ulme. Raske väljakutse. Miks? Ühtäkki pole mitte kellelegi näpuga näidata, kui elu mage on. Pugeda ei saa puhkusegraafiku või rahapuuduse taha. Tahad reisida? Palun. Kuhu? No… ma ei tea… Hakkabki pihta, eksole! Otsused, otsused. Muudkui otsusta. Vaadata saab ainult peeglisse ja olgem ausad, sellise vastutuse hulgaga pole suurem osa inimestest harjunud.

Kuhu ja kuidas edasi?

Olen lubanud lubanud endal spontaansuse punni põhja keerata. Hetkel on mõned kodused tegevused, aga pärast seda vaatan Lõuna-Ameerika poole. Käimata on Kolumbia ja Ecuador. Ma ei välista ka tagasi Aafrikasse minemist, sest see on nii mugav. Me oleme samas ajavööndis.

Kui hästi kujutaksid praegu ette ühte aastat ilma reisimata?

Kujutan ette küll. Mul on igatepidi hästi, kui ise oled mõnna, siis on igal pool mõnna. Ilmselt tuleks siis eduelamusi väljaspool reisimaailma ammutada.

• Sisuturundus

Oot-Oot Stuudio annab nõu – kuidas valida kastiga voodit?

• Sisuturundus

Investeerimine Kreditex Ühisrahaga: tee finantskindluse ja finantsmuredeta tuleviku juurde