Ettevõtja oma elust tänaval ja vangimajas: probleemsetel lastel on kodus midagi juhtunud

TV3 portaali uue saate “Tagasivaade” teises episoodis oli külas ettevõtja Kaarel Kuik – mees, kes suutis pöörata oma tänavanooruki ning seadusega pahuksisse sattunud elu totaalselt ümber. Kaarlit nooremana tundnud inimesed vaevalt talle sellist tulevikku ette oleksid ennustanud.

TV3 portaali uue saate “Tagasivaade” külalisteks on põneva, ebatavalise ja kohati ka karmi sündmuse või eluperioodi läbi elanud inimesed, kelle elu on täna parem kui varem. Saates vaadatakse nende elule ja kogemustele tagasi, kuid natukene ka olevikku ja tõenäolisse tulevikku ehk edasi. Kaarel Kuik on täna kolme lapse isa ja ettevõtja, kuid tema elu noorukina ning veel mitmed aastad täiskasvanueas ennustasid paljudele pigem teistsugust tulevikku. „Tee on olnud pikk ja minu tänane sõnum inimestele on ka see, et enne, kui kellegi peale näpuga näitate, võiksite teada tema lugu. Inimesed võivad läbi murda ja õppida ja ikka saavutada selle. Kellelegi pole otsa ette kirjutatud, kuhu nad jõuavad."

Kaarel on kirjutanud enda elust raamatu "Tänavalt troonile. Kuritegelikult teelt edukaks ettevõtjaks". Seadusega pahuksisse sattus ta esmakordselt 1997. aastal, mis viis kokku kahel korral vangimajja. Pärast seda pööras ta oma elus uue lehe. Tõsi, soov selleks oli juba varem, kuid takistuseks sai täpse idee, oskuste ja strateegia puudumine.

„Ma tahaks kohe öelda, et ei ole halbu lapsi. Kõik saab alguse perest, et lapsed satuvad tänavale ja hakkavad seal toimetama. Kui keegi ütleb, et minu poja sõber Kristjan rikkus minu poja ära, siis tegelikult mina ütleks vastu, et see Kristjan on teie pojaga sarnases olukorras, nad teevad neid asju koos. Arstid käivad arstidega läbi, advokaadid advokaatidega ja tänavalapsed tänavalastega. Keegi ei riku kedagi. Minul oli samamoodi: isa ja ema elasid lahus ja kuidagi asjad läksid selliselt, et ma jäin ka kuidagi jõlkuma, õppeedukus läks halvaks ja siis kohtusime tänaval samasugustega nagu mina. Proovisime hakkama saada ja leida mingi tee, aga need asjad on noorukitel väga rasked.“

Kaarli sõnul ei ole tänavale tulnud lapsed halvad, vaid halvaks teeb olukorra see, et neil kõigil on midagi kodus juhtunud. "Mul oli eluteel Margus, kelle isa ja ema mõlemad olid joodikud. Tema sai kodus tappa, koolis hakkama ei saanud ja lõpuks ta süstis ennast surnuks. Kui sa nüüd küsiksid, kas Margus oli paha, ma ei näe, et ta oli paha. Millegi pärast ta sinna tänavale sattus."

Õismäel koolis käies Kaarel õppimisega just hästi hakkama ei saanud, samuti oli raskusi kodus õppimisega, mille järgi puudus huvi. Olukorda raskendas ka tema vanemate lahkuminek. "Koolis oli ka nii, et kui sa ei õpi, siis lähed tahapinki, oled rumal ja kõik oli nõukaajal niimoodi raiutud. Kolmandasse klassi läksin juba internaatkooli. Seal ma õppisin hästi, seal oli programm selline, et hommikul üles jne."

Teismeeas sattus Kaarel tänavale ning veetis teiste omasugustega aega muu hulgas Nõmmel asuvas punkeris. "Läksin teismeeas, umbes 15-aastaselt tänavale ja ega ma peale seda polegi väga kodus elanud. Elasin Nõmme punkeris, siis ühe sõbra, siis teise sõbra juures ja nii veetsin oma päevi. Täna olen isegi mõtisklenud, et kus ma elasin, üks päev on päris pikk, aga iga õhtu ma kusagil olla sain ja ega see alguses minek oli päris ränk. Nõmme punkeris olid juba narkootikumid. Asi lõppes sellega, et sõber poos ennast üles ja siis see punt jooksis laiali. Ma sellel ajal olen tänaval ka näinud selliseid asju, mida tegelikult ei peaks nägema."

1997. aastal varastas Kaarel Kaubamajast teksapüksid ning sai tingimisi karistuse. "Tingimused olid all ja oli lihtne liikuda edasi, et ükskõik mis juhtub, läksid vangi. Ma ei saanudki midagi aru. Ma kodus ei olnud, mingid kirjad tulid koju, politsei käis otsimas, et miks sa märkima ei lähe. Kusagilt kuulsin, et politsei otsis. Täiesti tuulepea."

Kaarel varjas end kolm aastat politsei eest, kuni ta Tartus 19-aastasena kätte saadi. Kus ta kolm aastat elas ja millega tegeles? "Käisin ühest linnast teise. Kuressaarde, siis Viljandisse, siis Tartusse ja niimoodi redutasin. Tegelikult sain sellel hetkel aru, et kui politsei hakkab enam-vähem pihta saama, et ma kusagil linnas olen või midagi teen, siis ma sealt jalga lasen. Elu ka muidugi sundis, kui keegi ütles, et lähme Tartusse ja seal saab teha mingit tööd või on mingi võimalus seal midagi, siis läksime sinna. Ma lasin täitsa suvaliselt."

Tartu ja Tallinna kohtust sai Kaarel kaks liitkaristust avalike ja salajaste varguste eest ning mõisteti 4 aastat ja 7 kuud reaalset vangistust. "19-aastaselt läksin ja 23-aastaselt vabanesid. Täna ma mõtlen, et oleksin võinud palju targemini aega veeta. Ega karistus 90ndatel Eesti vanglas, mis on põhimõtteliselt nõukogude koloonia, seal ei muutunud midagi."

Pärast esimest vanglast vabanemist oli Kaarel enda sõnul veel liiga noor, et osata oma elu kohe muuta. "Ma küll teadsin, et tahan midagi teha, aga mul polnud selget sihti. 15-aastaselt tänavale ja 23-aastaselt vabanesin vanglast. Kaheksa aastat selles mustris. Kujuta ette, kuidas võib aju hakata muutuma 8 aasta seas, kui palju tarkust sealt üldse võis välja tulla?"

Vaata ja kuula lähemalt päises olevast videost, kuidas Kaarel oma kogemusi ja elus uue lehekülje pööramist kirjeldab ning millega ta täna tegeleb.