Investor Gerda Rand avameelselt elumuutvast avariist: see andis mulle uue suuna

Investor Gerda Rand oli noorena vägagi lootustandev jalgrattasportlane, eesmärgiks oli seatud olümpia. Selle kõik purustas aga 2007. aastal üks tähelepanematu veoautojuht, mis röövis Gerdalt kõik, kuid samas andis elule uue suuna ja eesmärgi.

Saatuslikuks saanud õnnetus juhtus ajal, mil Gerda oli Kalevi rattakooliga tegemas grupisõitu. Sõit lõppes tema jaoks paraku koomaga ning kustutas elust järgmised kolm päeva, andes aga õnnetuse järgselt elule uue suuna. “Tagasi vaadates ma mäletan seda hetke, kui ma aktsepteerisin, mis minuga oli juhtunud. See tõi vabaduse otsustada mida iganes elus teha, ma ei olnud enam mingi kindla teekonnaga seotud.” Siiski usub Gerda, et kui toonane õnnetus oleks olemata olnud, oleks ta täna ikkagi investor ja ettevõtja. Selle maailma kohta uuris ta juba tippspordiga tegemise ajal.

Keskkooli lõpetades otsustas Gerda minna hoopiski USA-sse lapsehoidjaks, sealt edasi läks elu ainult paremaks. Gerda sõnul mõjus see talle hästi, aidates saada eemale oma rattaspordimaailmast ja toetades taastusperioodi. Seda kannapööret abistas ka juhilt välja nõutud valuraha. Gerda sõnul ei läinud sealt siiski sentigi investeeringuteks, vaid enesearenguks ja eluks välismaal.

Tippspordi mentaliteet tagab edu

Oma eesmärgi saada miljonäriks täitis Gerda kümme aastat peale õnnetust, olles 24-aastane. “Kuna mu toonane eesmärk oli 30-aastaselt jääda pensionile, siis see oli normaalne vahe-etapp,” muheles Gerda. Teekond varajase pensionini ei ole olnud aga lihtne. Gerda esimene investeering oli Olympic Casino aktsiad Tallinna börsil ning kõrge tootluse tagasid tagatisel antud laenud, pakkudes pea 15% suurust tootlust. Lumepalli pani tema sõnul veerema aga see, et raamatute müügist saadud summa tuli suunata enda eest tööd tegema.

Täna on Gerda edukas investor, enda sõnul pensionil. Passiivset tulu toob osalus ühes 36 korteriga üüri-kortermajas ja isiklikud neli üürikorterit. “Need printsiibid, mida ma tippspordis õppisin, on aidanud mul saavutada samasuguse edu ettevõtluses,” usutles Gerda. Oma esimese üürikorteri raha teenis ta just USA-s raamatuid müües. „Esimene üürikinnisvara oli 16.5 ruutmeetrit, see asub Põhja-Tallinnas ja maksis 2014. aastal 25 900 eurot,“ meenutas Rand.

Siiski tõdes ta, et tänane majandusolukord ja kõrged intressid ei tee seda [kinnisvara] ahvatlevaks sektoriks, kus toimetada. “Mis ma aga enda kinnisvaraga tegin, oli refinantseerimine teise panka. Sain paremad tingimused ja pikendasin laenuperioodi,” jagas Gerda nippe. Laenuperioodi pikendamine nimelt vähendab laenumakseid, läbi mille küll suureneb pangale makstavate intresside maht, kuid vähendab investori igakuist makset, suurendades üüritulu.

Kodulaenuga kinnisvaraturule on libe tee

Kui keegi mõtleb täna, kas kodulaenuga üürikinnisvara soetada oleks mõistlik, soovitab Gerda olla ettevaatlik. Tegu on väga pikaajalise laenuga ja makseraskuste korral oled ise vastutaja. Kui korter seisab tühjana, maksad laenule lisaks ka kommunaale, mis omakorda vähendab kinnisvara üüritootlikkust. Kõike seda arvesse võttes, soovitab ta teha arvutused esmalt Excelis läbi. “Olles mõnedega rääkinud, siis numbrid tootluse poolele on hetkel pigem miinuses. Seega kui on soov investeerimise eesmärgil raha paigutada, siis võib-olla võiks vaadata indeksfonde,” arutles ta. Siiski pole oma kodu ostuks tema sõnul õiget või vale hetke, see tuleb osta siis, kui tekib vajadus.