Psühhiaater selgitab, kuidas rääkida lastele sõjast: nad ei peaks teadma meie fantaasiaid

Anne Kleinberg sõnab, et lastega kindlasti peab rääkima sõjast. ''Me peame oma lapsi kõrvalt jälgima, nad kuulevad seda sama, mida meie. Meie asi on küsida vaikselt lapselt, et kuidas ta ennast tunneb ja mis mõtteid ta mõlgutab. Anda talle võimalus rääkida sõjast ja selgitada, kas ta kardab,'' sõnab Anne Kleinberg.

Ta rõhutab, et vanem peab rääkima sõjast eelkõige seda, mida laps tahab teada. ''Nii lihtsalt ja selgelt, ehk me ei pea rääkima seda, mida ta ei küsi, aga kõike, mille vastu laps huvi tunneb,'' märgib Kleinberg, kuid lisab, et laps ei peaks teadma meie fantaasiaid. ''Kui me ise oleme mingis hirmus või valgume laiali. Või pole päris kindlad mingis mõttes, ehk me ei peaks rääkima seda, mis on meie sees ebaselge. Kaugele hirmutavaid mõtteid pole vaja neil teada. Tuleb pea selge hoida! Lapsed on täpselt nii rahulikud, kui oleme meie ja ei ole vaja külvata paanikat,'' lausub Kleinberg.

Tema hinnangul on ka tähtis pisematele selgitada, et sõda on meist päris kaugel. ''Reaalselt peaks aru saama, kus see toimub ja mille pärast on see kõik alanud. Samuti peaks selgitama, kuidas on tema enda turvalisus tagatud. Lapsed on hästi oma pere turvalisusest mõtlevad, nad tahavad teada, kas kõik on hästi.''

Nõuanded, kuidas selgitada lastele sõda:

• Kui lapsel on küsimusi, tuleb püüda neile vastata.
• Rääkige lapsega ausalt ja temale arusaadavalt.
• Lapsed on nii rahulikud kui oleme me ise. Rääkima peaks faktidest ning enda hirmud, emotsioonid ja fantaasia kõrvale jätma.
• Selgitage, kuidas on lapse enda turvalisus tagatud.
• Halbu tegusid ei peaks otseselt siduma rahvusega laiemalt.
• Laste jaoks on oluline hoida rutiini - murejuttudele tuleb õhtul joon alla tõmmata ja magama minna rahulikult.
• Jälgige, et lapsed ei puutuks kokku häiriva materjaliga ega jääks hirmutava infovoo sisse.

Kuula täispikka intervjuud lastepsühhiaater Anne Kleinbergiga siit.