Superstaarisaates kolmandaks jäänud Taavi Peterson: tunnen end vokaalselt paremini kui kunagi varem

Superstaarisaate esimesel hooajal tuntuks saanud ja vaid paar kuud pärast seda Rein Rannapiga hoogsale tuurile läinud Taavi Peterson ütles intervjuus TV3 portaalile, et on pärast mõningast aja mahavõtmist ja madala profiili hoidmist taas tegutsemistahet täis ning lähiajal on temalt oodata nii mõndagi.

2007. aastal esimeses superstaarisaates kolmanda koha saavutanud Taavi Petersoni muusikaline tee kulges tegusalt kuni 2019. aasta lõpuni, pärast mida otsustas mees aja maha võtta ja end koguda. Sügise hakul tunneb Taavi end justkui uuestisündinuna, mistõttu on tal nii mõnigi uus asi soojas. „Tunnen, et olen vokaalselt paremas vormis kui kunagi varem. Tahaks lihtsalt lavale ja oma visiooni edasi anda. Plaan on saata värske lugu ka peagi algavale Eesti Laulu konkursile,” ütleb ta.

Miks otsustasid 2007. aastal superstaarisaates osaleda ja millised ambitsioonid sellega seoses toona olid?

Tegelikult juhtus see üsna ehku peale. Õppisin enne muusikakallakuga Karlova gümnaasiumis ja meil oli kahe klassiõe ja ühe punkarist trummariga ühine bänd nimega Plii, mis kõlas veidi nagu Jefferson Airplane. Tol ajal olin ma veel ainult Jimi Hendrixist vaimustuses olev kitarrist. Need kaks bändikaaslasest klassiõde Johanna ja Kärt läksid proovima, kutsusid mind ka ja siis ma läksingi. Suuremaid ambitsioone otseselt ei olnudki, tahtsin oma rida ajada ja vaadata, kuhu see viib. Visioon oli väga selge, aga noore ja rohelisena ma midagi muud peale selle ei osanud oodata. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 2006. aastal läksin õppima Heino Elleri nimelisse muusikakooli, kust aasta lõpuks ära tulingi, elades sellist vaba hipi elu, mängisin tänavatel pilli ja ei teadnudki, kuhu ma oma eluga lähen. Supersaari eelvoorud aga olidki juba jaanuaris, niiet pikaks ma passima ei jäänudki.

Olin hakanud sellel ajal just ise laule kirjutama ja see juhtus nii äkitselt, et ma üldse edasi sain. Ambitsioonid olid saates teisejärgulised. Ma ei kujutanud üldse ette, mis mulle oleks kokku keeratud, kui ma oleksin saate võitnud (naerab). Kas mulle oleks mingi plaat ette tehtud, mida ma peaksin laulma jne. Laulukirjutamine hakkas mul paremini välja tulema paari aasta pärast, kui oma bändi kokku sain, aga tol hetkel ma nii väga laule kirjutada ei osanud. Siis tundus just kolmas koht väga hea (naerab).

Kui kaua olid superstaarisaate ajaks laulmise ja muusikaga tegelenud?

Terve kooliaja laulsin poistekooris, aga teadlikumalt hakkasin muusika poole liikuma ja kitarri õppima 16-aastaselt. Sealt tuli mingi hetk laulmine juurde. Alguses mängisin elektrikitarri, aga hiljem rohkem akustilist kitarri ning hakkasin laulmisele rohkem tähelepanu pöörama.

Millised on olnud sinu muusikukarjääri kõige olulisemad sündmused või saavutused pärast superstaarisaadet?

2011. aastal kirjutasime bändiga ühe loo nimega Tibet Ocean, mis jõudis kuidagi otsapidi Inglismaale, bändi The Who kitarristi Pete Townshendi kõrva ja ta mainis mind ühes John Peelile pühendatud intervjuus ära. Temalt küsiti, kust ta uut värsket muusikat leiab.Pete vastas, et eks ikka internetist ning ütles, et ta viimane huvitav leid oli Eesti artistilt Thiva Petersonilt (naerab).

Üks põnevamaid kogemusi oli ka kontsert 2014. aastal Tartus, kus pandi Ruja mehed kokku: Andrus Vaht, Priit Kuulberg, Jaanus Nõgisto ja Margus Kappel. Kontserttuur sisaldas umbes kümmet kontserti. See on ikka suur asi, kui saad elustada oma iidolitega midagi sellist nagu Ruja.

Pärast superstaarisaadet läksid Rein Rannapiga „Klaver tuleb küll” tuurile, mis osutus väga menukaks. Meenuta midagi sellega seonduvalt.

Sain ikka sellise laksu kohe...pea 30 kontserti kuu ajaga, mõni päev kaks kontserti. Siiamaani pole sellist hullumeelset tuuri olnud. Kuidagi ma selle tuuri aga välja vedasin. Esinesime paljudes kirikutes ning kuidagi hakkasid kirikuinimestele osad lood vastukarva käima ning väljendati arvamust, et need ikka ei sobi kirikusse ning osad kohad jäidki välja. "Õhtunägemuse" laulusõnad „heldus päike on loojas, loojasse tõmbunud” võib osadele tuua mõtted, et see nüüd ei sobi kirikusse. Võib-olla oli asi ka esitlusviisis, me tegime neid kontserte ikka üsna rajult, see polnud lembelaulutuur.

Rein Rannap ja Taavi Peterson 2007. aastal — FOTO: Erakogu

Tuli see võimalus sulle toona üllatusena?

Ma ei tea, kas see kutse just üllatusena tuli. Rein Rannap näitas juba saate ajal sümpaatiat, et ma talle muusikaliselt väga meeldin. Ega ma ei oleks vist Rannapita teatrivoorust edasi saanud. Seal läks mul põhimõtteliselt kõik pekki, sest seal pidi valima kolme loo vahel ja ükski polnud mulle väga sobiv. See oli kõige raskem proovikivi. Järgmistes voorudes oli mul juba lihtne, kuna sain ise lugusid valida.

Ütlesid ühes intervjuus: „Pärast seda tuuri jäin, mokk töllakil, vahtima. Ma ei osanud eriti midagi peale hakata”.

Mul tuli korraga nii palju asju peale ja pärast tuuri ma justkui vajusin talveunne. Pärast seda magasin vist kaks nädalat 15 tundi päevas ja ei söönud ka eriti midagi. See trall võttis täitsa läbi. Sügisel hakkasin vaikselt uuesti tegutsema.

Mis sind enda arvates 2007. aasta superstaarisaate osalejatest kõige paremini eristas?

Ma olin selline salapärane, ega ma eriti midagi rääkida ei osanud (naerab). Muusikamaitse oli mul teistsugune, olen pigem vanema muusika austaja. See oli nii enne ja on seda siiamaani. Ei ole oma maitseid muutnud, vaid sellele truuks jäänud.

Lähima paari aasta jooksul pärast superstaarisaadet reisisid nii Hispaanias, Prantsusmaal kui Austraalias. Kas need olid eneseotsingud või soovisid lihtsalt puhata ja ringi vaadata?

Mul oli koguaeg soov Eestist väljas käia. Enne saadet elasin veel vanematega ja siis tahtsin oma elu peale minna. Selline lihtne elu kitarriga, et täna siin ja homme seal. Päris põnev oli muidugi (naerab).

Kui palju ja mis formaatides oled aastate jooksul esinenud? Millised on plaanid lähiajaks?

Kuni 2019. aastani tegin ma ikkagi väga pingsalt kontserte, aga siis mängisin ennast sellega põhimõtteliselt kinni. Oli igasugu sünnipäevi ja pidusid, nii soolona kui bändiga. Ei pööranud esinemiste keskel enda loomingule üldse tähelepanu ja see jooksutas kokku, mistõttu võtsin korralikult aja maha ja kolisin Setomaale. Varasemalt oli mul nädalas 2-3 kontserti, hetkel on kuus olnud 2-3 kontserti.

Esinemistega olid erinevad perioodid. Kuni 2013. oli mul oma loominguüksus Üdi, millega andsime ka albumi välja, aga see kuidagi lagunes. 2019. aastal sai tehtud ka bändi nimega Bourbon Sugar, millega andsime samuti plaadi välja ning mis samuti lagunes ja mille üle on mul väga kahju. Nüüd tunnen end aga jälle uuestisündinuna ja proovin teha asju nii nagu peab. Tegelen nii bändi kui ka väikest viisi oma sooloprojektiga ja ambitsioonid aina kasvavad. Plaan on saata värske lugu ka Eesti Laulule, praegu ongi käsil loo viimistlemine, esitamise tähtajani on jäänud napid kuu aega. Rohkem ma hetkel ei ütle, ei taha lolli seisu jääda, kui midagi peaks muutuma.

Kui mingi kollektiivi tegevus on läbi saanud, on teine asemele tulnud. Oleme teinud päris pikalt The Doorsi tribüüti, millega alustasime 2010. aastal. Praegu on kollektiiviga madalseis, aga arvan, et suudame varsti lavale tulla. See on asi, mille üle saab alati rõõmu tunda.

See aasta olen uuesti omaloomingut tegema hakanud ja tean, et asjad langevad lõpuks kokku. Varem oli nii, et ei osanud mingit muusikalugu justkui matemaatilises võttes kokku panna, aga nüüd on tekkinud arusaam, kus ma tean, kuidas peab asi kokku tulema. Tunnen, et olen vokaalselt paremas vormis kui kunagi varem. Tahaks lihtsalt lavale ja bändiga rokkida ning saada energia nii rahvas kui endas käima!