Ott Kiivikas paljastab steroidide pahupoole: paljud tarvitajad on kodus vägivaldsed

Kulturist Ott Kiivikas tegeles enne kulturismini jõudmist nii korvpalli, käsipalli kui ka jõutõstmisega. Individuaalspordini tõi teda tõdemus, et seal sõltub edu vaid temast endast. Ott kinnitab, et on terve elu treeninud puhtalt ehk ilma steroidideta ning soovitab neid kasutada soovivatel inimestel tõsiselt järele mõelda.

Video-podcast’is „Kindel Mees” külas käinud kulturist Ott Kiivikas meenutas oma spordiga täidetud noorust ning arutles ka selle üle, miks tema on kogu elu puhtalt treeninud ning millega peaksid inimesed steroidide kasutamisel alati arvestama.

Täna 46-aastane Ott Kiivikas oli 1988. juba Eesti noorte meister, kuid mitte kulturismis, vaid hoopis korvpallis. Toona 11-aastane Kiivikasega mängis samas võistkonnas ka praegune Audentese kooli direktor Priit Ilver.

Milline oli 11-aastane Ott Kiivikas? „11-aastane Ott oli selline loomaarmastaja. Meil oli tol ajal oma maja Viljandis ja mäletan seda aega, kus meil oli tõesti kõikvõimalikke loomi. Mingil hetkel oli kolm koera, kass või mitu kassi, kalad, mul olid rotid, mul olid kanad, küülikud. Tegelesin loomadega ja tegin sporti ka. Viis korda nädalas mängisin ikkagi korvpalli, õhtusel vabal ajal jooksime ümberkaudsetes aedades. See oli see aeg, kus tubast tegevust väga ei olnud. Üksikutel tuttavatel, kellel olid videomakid kodus, see oli mingi eriline luksus, aga ei olnud tol ajal ka satelliittelevisiooni, mida vaadata.”

Ott ütles, et kompas enda jaoks sobivat spordiala tükk aega. Pärast korvpalli läks ta käsipalli peale ning sellele järgnesid individuaalalad. Korvpalli tegi Ott enda sõnul nii hästi, et vahetas sellepärast ka kooli. Individuaalalade poole suunas Otti see, et siis ei sõltu tema ebaõnn kellestki teisest. „Meeskonnamängus oli see, et sa võisid 110% endast anda, aga peksa said ikka. Siis sa said aru, et väga raske oli häälestada viite või rohkemat mängijat samal ajal, samas keeles tegema. Ma sain üha rohkem aru, et olen valmis rohkem ise panustama, kuna ma teadsin, et ma saan parema tulemuse. Siis ma hakkasin otsima mingit individuaalala väljundit. Ma sain aru, et mul tihti sportlik tulemus jääb selle taha, et kaks meest võib-olla veavad seanahka platsi peal. Siis ma otsisin individuaalala,” ütles Ott ja lisas, et võistles enne kulturismini jõudmist veel ka jõutõstmises.

Mis tunne oli üksi vastutust võtta? Kõigepealt kirjeldas Ott, et avastas ennast pärast meeskonnaga treenimist üha sagedamini üksi kätekõverdusi tegemas, kõhulihaseid treenimas ja lõuga tõmbamas – asi, mis paljude jaoks tundus tüütu. „Mul oli koguaeg arusaam, et mehel peavad olema lihased. See oli mul lapsest saadik juba arusaadav.”

Tahe võita oli Otil juba 6-aastasena jooksuvõistlusel. „Poisid ja tüdrukud jooksid segamini. See oli 1,3 kilomeetrit ümber väikese tehisjärve. Ma mäletan siiamaani hetke, kus oli esimene jooks lõpusirgel. Lasteaiarühma tüdruk oli mul selja taga, ta hingas mulle kuklasse. Ma mäletan seda soovi, et kurat, ma suren enne ära, aga tüdruk mind ei võida! Ma olin valmis elu andma ja ma võitsin teda.”

Ott tõi saates meenutusena välja, et vanuses 12-16 tõmbas ta seltskonnaga ka „mehe moodi suitsu”. „Siis käis mingi klikk ära ja tänaseni mäletan, et 5. oktoober 1993. jätsin suitsetamise maha ja tänaseni pole mitte ühtegi mahvi teinud. Järsku oli äratundmine, et pagan, ikka suits ja see [kulturism] ei käi kokku. Kuigi, kui ma läksin sama aasta Eesti meistrivõistlustele Narva kulturismis võistlema, siis lavatagune oli suitsust paks. Kõik need sportlased istusid ja tõmbasid lava taga suitsu. Ma mõtlesin, et kuhu ma sattunud olen, sa läksid nagu kõrtsi.”

Olulise teemana käsitleti saates ka steroidide kasutamist. Saatejuht meenutab varasemat vestlust Otiga, kus ta märkis, et pole kunagi keelatud aineid tarvitanud. Mis tunne on võistelda inimestega, kelle puhul on peaaegu kindel, et nad on saavutanud oma vormi n-ö abivahenditega? „See on üks raskemaid tundeid, mida võiks öelda. See on nagu kaardimängus, kui sa saad aru, et sul on 36 kaarti pakis ja sa tegelikult tead, et igal ümbritseval mängijal on kolm paremat kaarti veel käisest võtta. Sa tead seda ja tegelikult ka mängu organisaatorid teavad seda ja mõneti sa oled võimetu muutma mängus. Jah, sul on võimalus piltlikult öeldes mängida samamoodi kaasa nagu nemad mängivad. Küll teatud mööndustega, sest sellist dopingukontrolli, nagu on Eestis tehtud alates 2001. aastast, paljudes riikides lihtsalt ei olegi," ütles Ott ja lisas, et spordisüsteem selles mõttes toetab valemängimist ning selles mõttes on tegu keerulise situatsiooniga, kuna määrused rahvusvaheliselt ja Eestis on erinevad.

Mida ütleb Ott neile, kes tahavad hakata end täna steroididega süstima, et kiiremini tulemusteni jõuda? Millised ohud sellel on? "Ma tahaks neile lihtsalt öelda, et nad peaksid väga selgelt aru saama esiteks, millist kasu loodetakse saada ja teiseks, mis on sellega kaasnev kahju? Ükskõik, mida me teeme, igal asjal on kaks poolt: on kasu ja kahju," ütles Ott ja tõi näiteid erinevatest haigustest ja tervisehädadest.

"Ma olen näinud, et inimesed on proovinud hiljem ka ilma aineteta treenida. No ei tule välja! See on ikka väga tõsine sõltuvus, sest saadav kasu on väga kiire, mis algul tundubki eufoorias väga äge. Aga kui üks päev öelda, et enam ei võta, ma olen näinud ka, mis siis juhtub. Kui testosterooni doseerida liiga palju, on pahandus. Me ei tea, kuidas me käituma hakkame. Väga palju on agressiivseid inimesi, perevägivalda, kõike seda. Selgub, et vana oli mingi kuuri peal, kodus laamendas, ise ka ei saanud aru, miks ta niimoodi käitus. See on hormoonide tasemel, kui sa viid sinna sisse, lased pahanduse kehas lahti, siis ei ole ainult suured lihased sellega koos," ütles Ott, kelle võib see tuua käitumises kaasa ebastabiilsust ning sellest steroididesse positiivselt suhtuvad ja neid soovitavad inimesed tavaliselt ei räägi.

Vaata ja kuula lähemalt päises olevast videost!