Kahju! Motosportlane Keity Meier loobub tippspordist: kui raha poleks teemaks, sõidaksin muidugi edasi

„Ma näen enda elu kaherattalistel,” ütleb traielisõitja ning mullu aasta motosportlaseks valitud Keity Meier hoolimata sellest, et värske otsusena ja raske südamega plaanib ta sel aastal tippspordist loobuda. Motika seljast ta siiski veel pikka aega maha ei roni, kuna ees ootab nii töö motoshow'de kallal kui ka kõikide võimaluste maal Ameerikas uute oskuste õppimine.

Värskel otsusel tippsport ehk mototrial’il maailmatasemel võistlemine lõpetada on materiaalsed põhjused. Elu kaherattalisel läheb siiski uute ja huvitavate väljakutsete näol edasi. „Kui raha poleks teemaks, sõidaks muidugi edasi. Muidugi tahaks tippu jõuda, see on iga sportlase unistus. Praegu on nagu unfinished businss. Avalikkus mõjutab erasektori suhtumist sporti ja selle toetamisesse. Kahjuks tänases ühiskonnas on sport tugevalt alahinnatud. Eelmisel aastal sain suure osa oma eelarvest kokku läbi ühisrahastuse. Pean ütlema, et see oli suur üllatus, kuid kahjuks ei ole see jätkusuutlik viis aastast aastasse, kui on soov ehitada hooaeg professionaalselt üles. Kui tahta tõsiselt trenni teha ja sõita ning jõuda näiteks maailma arvestuses 9ndalt kohalt edasi maailma top 5 hulka, eeldab see veel rohkem raha," ütleb Keity Meier, kelle sõnul nõuavad võistlused ja nendeks valmistumine meeletus koguses rahalist ja ajalist ressurssi.

Keity toonitab, et on kokkuvõttes pidanud võistlustele ise peale maksma ning tema leib on hoopis erinevad šõud ja etteasted mootorrattaga, mitte võistlused. MM-il on Keity seni parim tulemus naiste seas kokkuvõttes üheksas koht.

Samuti toonitab Keity kõhklematult, et ei lõpetaks tippsporti suurtoetaja olemasolul, kes tema tegevusele igati kaasa elaks ning oleks valmis sellessse ka rahaliselt panustama. Teisisõnu keegi, keda huvitaks tehnikasport ja see, et inimesed seda harrastaksid. Edasised plaanid on tal aga endiselt seotud mootorratastega ning ega ta vastupidist ka ette ei kujutaks.

„Juhendan noori nii palju kui mul aega on ja viin läbi tegevusi motospordi edendamiseks. Veebruaris sõidame treeninggrupiga Hispaaniasse. Mul tuleb sinna kaks gruppi ja annan enda teadmisi edasi. Võtan ka mõne kohaliku sõitja kampa. Minu grupis on olnud nii 5- kuni 50-aastaseid.” Keity sõnul on kogu Eesti peale trial’i-sõitjaid ilmselt alla saja ning tema grupis umbes 20. Enne treeninglaagrit läheb ta aga Dubaisse Marvel Universe’i live show’le, et seal kaherattalise abil pealtvaatajates vaimustust tekitada. „Teen enda šõusid ja tegutsen teiste artistidega koostöös,” ütleb Keity, kes on erinevate etteastete tarbeks õppinud lisaks motikaga trikitamisele ka näitlemist ja lavavõitlust. Koostööd tuleb teha nii koreograafide kui ka teiste performance-kunstnikega.

Peadpööritavad 2022. ja 2023. aasta

Mõneti ootuspäraselt kirjeldab Keity, et möödunud aastal täitsid tema elu rohked võistlused, trennid, etteasted ja muu n-ö kaskadöörivärk. „Väga-väga-väga tihe aasta. Panin end proovile MM-i tiitlisarjas. Sportlikus mõttes saavutasin oma elu parima vormi, aga tunnen, et veel on ruumi edasi areneda. Enam-vähem terve maailma rändasin läbi, sõna otseses mõttes. Käisin erinevatel šõudel, kuhu mind minu special skills’i pärast kutsutakse. Mulle meeldib seda teha. See on ring, mis toidab minu eelarvet ja mille tõttu olen saanud MM-il sõita. Samas kaotasin ma päris palju väärtuslikke töötunde enda hooajast, sest tegin tööd, et endale eelarvet tekitada.”

Ka varasemalt on Keity võistluste ja šõude raames Euroopa risti-rästi läbi rännanud. „Üks võistlus oli ka Jaapanis. Šõud olen teinud lisaks Ameerikale ka Tasmaanias ja Saudi Araabias.”

2023. aastal oli Keityl ligemale 500 treeningtundi: nädalas keskmiselt viis trennipäeva, sinna juurde jooksmised ning velotrennid. Jõusaalis harrastab ta CrossFiti. Trenni eesmärk pole suureks „kapiks” saada, vaid arendada kiirust ja vastupidavust. 2022. aastal oli tal erinevaid võistlusi umbes 20, 2023. aastal aga umbes kuni 15.

„Veetsin mingi osa laagris Hispaanias, sest Eestis pole talvel võimalik sõita, pluss meil on nii rahulik maastik. Kataloonia on trial’i meka. Elasin seal väikeses külakeses, kus tehas oli minu kodust poole tunni kaugusel. Kui oli mingi mure, läksin tehasesse. Seal on kogu infrastruktuur olemas, et saada heaks trial’i-sõitjaks. Päris ehtne trial leiab aset alpides ja mägedes, aga tehislikus pargis on äge tehnikat õppida. Mu Hispaania sõbrad teavad kohti, kus saab sõita ja kus mitte. Tsiklisõit on mind kokku viinud nii lahedate inimestega. Üldiselt sõitsin seal olles iga päev, aga pidin ka vabu päevi tegema, sest muidu võtab ühel hetkel lihtsalt väsimus võimust.”

Teine hea koht harjutamiseks on Keity sõnul Soome. „Eestis sõidan väga vähe. Siin saan ainult basic asju teha. Aga selleks, et ennast päriselt treenida, on mul vaja suuremaid takistusi ja väljakutsuvamat maastikku. Soome on selles mõttes paradiis.”

Erinevalt mototrial’i MM võistlusest pole Keity veel jõudnud ühele mainekale võistlusele: The Scottish Six Days Trial. „See on n-ö trial’i sünnilugu, millest see sport üldse välja kasvas. Toimub Šotimaal jõesängides ning seda sõideti juba 100 aastat tagasi algeliste rolleritega, polnud ei kindaid käes ega kiivreid peas. Seal on võistlemiseks ca 250 kohta. Korraldaja klubi Edinburgh Motor Cycle Club viib läbi loosimise ja sisse saab õnne alusel. See kestab kuus päeva ning päeva kilometraaž on keskmiselt 150 km, mida on trial’i-ratta kohta on päris palju, sest rattal seistakse ju koguaeg püsti. See võistlus on nagu trial’i versioon Dakari rallist. Minu eesmärk on ka seal ära käia. Siis ma saan öelda, et ma olen n-ö päris. See on kõige austusväärsem üritus, justkui trial’i häll. Ja peale seda lähen päris Dakarile!

Trial’i ja motospordiga alustamine

Keity perekonna ajaloos pole mootorratastega mingeid seoseid. Sellest hoolimata mäletab ta hästi tunnet, mis noorena iga kord mootorratast nähes valdas. „Võttis nihelema, et tahan proovida ja sõitma. Saingi tuttavate krossikate ja ATV-dega sõita. See kõik pakkuski mulle rõõmu, hängisin palju isa garaažis. Kogusin aastaid taskuraha ja 13-aastaselt ostsin esimese krossika. See oli mingi bränditu Hiina 125-kuubikuline dirt bike. Tapal elades läksin metsa sõitma ja olin seal terve päev kadunud. Seljakott selga, võiku sisse ja lihtsalt läksin metsa. Kui ma vaatan praegu enda 13-aastast venda ja kujutan ette, et tema läheb samamoodi mootorrattaga üksi metsa, siis mõtleksin, et issand, see inimene ei tule sealt eluga välja. Mul midagi väga ei juhtunud, kõige ekstreemsem oli säärest kinni haaranud kuri koer. Koerte eest põgenemine oli teema. Lõpuks hüppasin ratta raami pooleks ja sada muud asja, aga mul oli väga lõbus.”

Keity väiksena suure tsikli seljas — FOTO: Erakogu

Tol ajal õppis Keity ka muusikakoolis kitarri ning tema pilliõpetaja Ilmar Kald teadis, miks ta muusikakoolist vahepeal poppi pani: ta sõitis samal ajal metsas. Õpetaja teadis, et Keityle meeldivad motikad ning tegemist oli ühtlasi ka selle ala arendaja ja eestvedajaga Eestis.

Pilliõpetaja kutsus Keity trial’i-spordiala üritust vaatama ning see oli tema sõnul armumine teisest silmapilgust. „Alguses vaatasin, et nii imelik ratas. Proovisin rattaga sõita ja oli jube veider, hästi lai lenks ja üldse selline imelik tunne, et oh my god. Aga kuna oli võimalus masinaga põristada, veetsin seal üritusel kaks päeva ning pärast seda kohtasin esimest treenerit Toomas Gutmanni. Oma ala fanatt, kes tõi tol ajal Beta mootorrattaid maale ja siis hakkasime temaga koos asja ajama. Tema tuli mulle Tapale külla, tõi tsikli ja tegime trenni. Trial tuli minu ellu tasahaaval tänu headele inimestele, sest perel ei olnud selliseid võimalusi mulle kohe ratas ära osta. 15-aastaselt õnnestus vanemad ära rääkida, et nad selle investeeringu teeksid. Tol hetkel vanemaid moosides olin ratta osas kahevahel ja kaldusin 125-kuubikulise Yamaha krossika poole, et krossirajale minna. Trial’is nägin aga rohkem potentsiaali, kuna oli treener võtta. Motokrossi puhul mõtlesin, et kes mind küll treenima hakkaks.”

Pole nii ohtlik, kui tundub

Oma esimesel trial’iga tegelemise aastal võitis Keity Balti juuniorite võistluse. Ta ütleb naljaga pooleks, et trial ei ole popp ala ning peab olema peast nikastanud ja kiiksuga, et sellise imeliku rattaga sõitma hakata. „See eeldab püsivust ja pühendumust. Võtab kuid aega, et jõuaksid rattaga 30-40 cm kõrgusest palgist üle sõita. Okei, ma võin sealt null tehnikaga lihtsalt üle sõita, aga võtab aega, et täpselt mõista, mida ja kuidas teha. Trial on spordiala, mis annab nii hea mootorratta tunnetuse ja tänu sellele võin ma põhimõtteliselt ükskõik millise ratta selga istuda – ma tunnen end sellega hästi. Paljud näevad trial’it kui trikisõitu, aga see pole päris seesama. Samas on trial’it sõites hästi kerge hakata trikisõitjaks.”

Olemuslikult on trial Keity sõnul tegelikult üsna ohutu spordiala, kuigi visuaalselt võib jääda teine mulje. „Mul ei ole olnud ühtegi luumurdu. Viimasel võistlusel Prantsusmaal juhtus esimest korda, et pidin võistluse pooleli jätma, sest sain lenksuga alakõhtu. Minu enda viga, sõitsin vastu betoonseina.”

Sport on Keity jaoks kõige lihtsam viis ennast proovile panna ning ta toob näiteks, et paljud tänapäeva noored pole harjunud piisavalt pingutama. „Kui sa ei õpi elus pingutama, oledki helbeke. Mida ma olen näinud, et pingutamist ja õppimist ei osata väärtustada ja siis arvatakse, et asjad kukuvad puu otsast pähe. Seda mentaliteeti on noorte hulgas palju. Okei, ajad on teised ja võib-olla elataksegi rohkem pilvekese peal. Aga nii lihtsast baasväärtusest peaks elus aru saama, et kui sa midagi tahad, tuleb pingutada. See on isegi kaduv kunst või hoiak.”

Üle Kaarsilla ja 11-meetrine lend Swissoteli katuselt

Kodumaal on Keity püüdnud muu hulgas pilku ka Tartus üle Kaarsilla sõidu ja veelgi ebatavalisema ürituse – Swissoteli katuselt 11 meetri kaugusele, sama suure maja katusele hüppamisega.

Pärast Kaarsilla ületamist kutsuti Keity suure avaliku huvi tõttu politseisse vestlusele, kuid kõik lõppes tema jaoks siiski hästi. „Politsei rääkis, mida ma oleksin võinud sellega seoses paremini teha, sealhulgas asja linnaga kooskõlastada. Aga midagi väga hullu ei olnud, nad olid mõistvad, kõige toredamad politseinikud, keda ma olen kohanud.”

Keity Kaarsilda ületamas — FOTO: Kristel Alliksaar

Paar kuud pärast Kaarsilla sõitu hakkas Keityl ja tema mänedžeril tööle mõte midagi veelgi vingemat korda saada. „Hakaksime mõtlema, et okei, kus on Tallinnas veel mingi koht, hoone või sild? Siis üks sõber küsis, et kas ma neid torne tean, aga alguses mul ei klikkinud ära. Nii hakkas seeme vaikselt idanema. Triki suurem mõte oli aga PR. Ma tahtsin juba 2021. aastal MM-le minna, koputasin ja raputasin uksi, aknaid ja korstnaid, et öelda: tere, olen Keity Meier ja tahan minna MM-le, palun sponsoreerige mind. Suhtumine oli aga selline, et kes on Keity Meier, mis on trial ja miks ma peaksin sind toetama? See ettevõtmine aitas, pärast hüpet teadsid inimesed, kes ma olen ja oli veidi vähem seletustööd, sest tegu oli taga. Ma ei saa öelda, et elu oleks pärast seda lill olnud, aga ma sain mõned sponsorid, kellega on olnud väärtuslik koostöö neil aastatel.”

Erinevalt Kaarsilla üsna lihtsast ettevõtmisest nõudis Swissoteli kaksiktornide hüpe pikemat planeerimist ja lubasid alates advokaatidest ja kindlustustest kuni muude asjaajamisteni välja. „Me ei kujutanud alguses ette, et selline kadalippude jada tuleb. Esimest korda Swissoteli katusel käies rääkisime oma mõtted ära ja nad (majahaldajad ja vastutavad isikud – toim) suhtusid sellesse umbes nii, et ja jah, rääkige-rääkige, bla bla bla. Ma arvan, et nad ei võtnud alguses meie juttu tõsiselt, aga meie plaan hakkas siiski kasvama. Kõike pabereid üksinda läbi lugedes poleks ma midagi mõistnud. Õnneks tuttav advokaat aitas seda osa. Samuti tuli appi Salva (kindlustus – toim), kes võttis vastutuse. Oli Swissoteli maja ja teine torn kuulub ühele välismaalasele, kellelt oli vaja saada nõusolekud. Palusime omaette, et nad ometi nõus oleksid. Lõpuks saimegi allkirjad ja peasponsor selgus alles poolteist-kaks nädalat enne hüpet.

Palju planeerimist, ent väike eelarve

Kas hüpe ühelt tornilt teisele läks Keityle ka midagi materiaalselt? „Närvid,” vastab ta naerdes. "90% inimest tegid kõik tasuta. Reaalsed kulud olidki rambid, kogu asja ülesehitamine ja video pool. Kulutusi oli iseenesest hästi palju, aga inimesed tulid lihtsalt appi. Sealhulgas sõbrast advokaat, seega väga väikse eelarvega tehtud üritus. Isegi rampide materjal oli tasuta, aga selle ehitamiseks ei saanud ma sõpru võtta, vaid nõuti ametlikku kompetentsi.”

Aeg ideest kuni hüppeni oli umbes 6 kuud. Esimesed paar kuud oli õigete inimeste leidmine. Prototüüp oli ehitatud juba kuid varem, kuid reaalne ehitamine algas kaks päeva enne hüpet. „Asjad saime öösel üles viia, sest et restoran teeb päeval tööd. Meil oli öine ajaaken asjade vedamiseks.”

Imelikud unenäod

Ettevalmistust hüppeks kirjeldab Keity tervikuna stressirohkena ning kõige pingelisemaks peab tagasi vaadates viimast kuud, kui oli selge, et see saabki päriselt teoks ning enam ei ole mõeldav asja lihtsalt seisma jätta. „Hakkasin imelikke unenägusid nägema, et teen kardiga hüppe ja tornid on vees. Asi läks absurdiks kätte ning ka söögiisu kadus ära. Selle aasta jooksul võtsin üle kümne kilo alla. Viimasel kuul mõtlesime turvasüsteemile. Siis hakkasid ka ilmad tuuliseks minema juba. Rampe üles pannes oli tuulevaikne, kuid hüppe päeval tuulisem. Siis mul läks küll õõnsaks seest.”

Ometigi oleks Keity hüpe ühelt tornilt teisele olnud palju rohkem n-ö päris, kui ta poleks kandnud hüppeks kohandanud karabiine. Ilma nendeta plaanis ta hüpet alguses ka ise, paraku just seda aga majaomanikud nõudsid. Siiski võib öelda, et ka sel puhul ei olnud hüpe täiesti ohutu. „Kui me mõtlesime triki välja, siis mina arvasingi, et mitte mingit nööri ei ole. Aga see oli majaomanike nõudmine. Kui ma oleks rambist mööda maandunud või vastu maja seina lennanud, oleks see mulle siiski väga halvasti lõppenud. Või kui ma oleksin jäänud kahe maja vahele rippuma, oleksin ilmselt südari saanud. Ma ei suutnud üle rambi servagi vaadata...kui ma oleksin pidanud veel seal vahel olema. Ideaalis oleksin hüpanud ilma, sest see oleks olnud lahedam."

Ameerikasse oskusi lihvima

Tavalise kõrvaltvaatajate silme läbi on Keity jõudnud mootorrattaga trikitada ilmselt kõikvõimalikel viisidel, kuid professionaalsuse mõttes soovib noor naine kõik selle uuele tasemele viia. „Mai kuus tahan minna Ameerikasse idakaldale enda oskusi arendama. Mul on seal tuttavad ees, kes teevad mootorrattal igasugu koerusi. Need inimesed on samuti seotud trial’iga, kuid plaanin end ka teiste ratastega kurssi viia. Eesmärk on sisse saada filmimaailma. Üldistatult võib öelda, et šõudel ja filmides osalemine toob päriselt raha, MM-il osalemine viib aga välja. Ma näen enda elu kaherattalistel.”

Kaskadööril on Keity sõnul USA filmidesse keeruline n-ö jalga ukse vahele saada. „Tuttavate tuttavate tuttavate kaudu. Mis iganes filmist on jutt. Sa teed oma asju ja tegemiste käigus kohtad inimesi. Konkurents ja ring hästi on kinnine, sa pead inimesi tundma ja inimestele meeldima. Samuti on mu suur unistus on sellel aastal Pastranale (Ameerika motosportlane Travis Pastrana – toim) külla minna. Soovin Eestisse luua minu enda Pastranalandi ehk Meierlandi või mis iganes nimega (naerab). Et oleks koht samamoodi mõtlevatele inimestele, kes tulevad kokku rampe ehitama ja trikitama. Kogukonna loomine ja võimalusterohke keskkonna pakkumine.”