ÜLIKOOLID LUUBI ALL | Tudengid räägivad otse ja ausalt, mis õppeasutustes toimub

Tartu Ülikool, 3. aasta tudeng

Tartu Ülikool on teadagi meeletult suur kool, kus saab õppida pea ükskõik mida. See tähendab, et võimalikke vabaaineid, mida enda eriala kõrvalt õppida, on ka meeletult. Kõik leiavad endale midagi. Seega võib näiteks arstitudeng võtta vabaainena linnuvaatluse praktikume või õppida lähemalt tundma Aasia maid ja kultuure. Kõik selleks, et igapäevase õppetöö kõrvalt ka üldist silmaringi avardada. Kuna tegemist on väga suure ülikooliga, siis satub sinna kokku ka tohutult erineva taustaga inimesi. See samuti aitab avardada tudengite maailmavaadet ning annab võrdlemisi laia tutvusringkonna, mis võib tulevikus väga kasulikuks osutuda. Küll aga on erinevad teaduskonnad üksteisest tihtilugu väga kaugel, mistõttu enamasti puututakse kokku ikkagi ainult sama või sarnase eriala tudengitega. Vabaainete kaudu on siiski võimalik leida tutvusi ka täiesti teistsuguste erialade tudengite hulgast.

Kuigi see pole otseselt Tartu Ülikooliga seotud, siis Tartus toimuvad igal kevadel ja sügisel tudengipäevad, mis pakuvad samuti ägedat vaheldust igapäevasele õppetööle.

Negatiivse poole pealt on kogu ainepunktide süsteem enamasti ebatäpne. Mõne aine eest saab tunduvalt rohkem ainepunkte kui peaks. Teisele ainele kulub aga kaks korda rohkem aega kui peaks. Harva on ainele kuluvat aega täpselt arvestatud. Samas on see ju ka tudengiti väga erinev, mistõttu ma ei ole kindel, et seda probleemi lõpuni parandada on võimalik.

Eesti Kunstiakadeemia 2. aasta tudeng 

Eesti Kunstiakadeemias on kõik karvased, sulelised, kirevad, kohevad ja lõbusad sellid teretulnud. Mulle meeldib, et iga inimene on omamoodi dissident ja ere täht, kannab mistahes ürpi või keed, ning ikka on oma. Tudengeile antakse vabad käed vabal laval, vaba voli ja vabadustunne juba esimesest päevast. Võimalus teha mistahes, mida hing ihaldab, kui piirdeiks on vaid kujutlusvõime avarused, on justkui kirjeldamatu taganttõukav jõud, mis motiveerib kõike proovima. EKA on imeline keskkond, kus ennast avastada ja maailmale esitleda teiste loominguliste inimeste keskis.

EKA hoone on mõnusa, hõlpsa ja arusaadava ülesehitusega. Navigeerimisega ei teki probleeme ning segaduse korral saab pöörduda lifti kõrval seinal kõrguva majaplaani poole. Hoone on üles ehitatud sedasi, et ka liikumisvaevusega inimene pääseb ligi igale korrusele ja ruumi. Sisearhitektuur on justkui tühi lõuend, sest enamjaolt katavad pindasid betoon kui ka mustaga võõbatud metall või puit, seega kunstitudengite töid on võimalik mistahes ruumis eksponeerida neutraalsel taustal. Õpilaste töödele on antud säramiseks kõik nurgad, orvad ja pinnad.

Kui laskuda veel pisidetailidesse, siis mulle toovad rõõmu need väiksed elemendid maja peal, mis ei pruugi kohe silma torgata. Ühel betoonpiilaril on mini-vaikelu, tilluke elutuba televiisoriga, mida vaatab väike rotike – tundmatu õpilase installatsioon. Tualettruumides on paberkastid seinal, kus sees on (mõnikord) tasuta sidemeid või tampoone nendele, kes neid parasjagu vajavad. Kunstikultuuri teaduskonna puhkeruumis on pisike altar õigeusklikele tudengitele. Jääb soe tunne, et kõigile on mõeldud.

Mõeldes EKA vigadele, siis arvan, et mind on puudutanud enim organiseeritus teatud teemade puhul. Ühel esimese aasta tudengil on praegu tunniplaanis kaks kohustuslikku ainet pandud samale ajale. Kui kaks koolitundi on pandud üksteise otsa 15-minutilise pausiga, ning eriti kui see järgnev tund toimub majast väljas, siis on see tudengite mure kas kohale tormata või pöörduda õppeosakonda, et tunniplaanis muudatusi teha. Mõningad õppejõud tahavad, et kodutöid laetaks üles Moodle-keskkonda, mõndadele peab meilile saatma (ja siis millisele meilile? Mõned neist ei kasuta Kunstiakadeemia meiliaadressi üldse). Kunstikallakuga inimeste puhul olen alati täheldanud kohatist hajameelsust ning puudulikku korraldusoskust, seega ma polnud üdini üllatunud. Arvan, et EKAl oleks kasu konkreetsematest, hästi distsiplineeritud ja reglementeerimisvõimega inimestest, keda rakendada organiseerimise või kommunikeerimise tarbeks.

Tallinna Tehnikaülikooli, 2. aasta tudeng

TalTechi plussideks on kindlasti see, et käi millal tahad. Keegi väga ei vaata, kas kohal käid. Tore on ka see, et võid võtta peaaegu igat ainet - st et kui Tartu Ülikoolis on väga ranged eeldusained välja toodud, siis enamik aineid TalTechis võid võtta ilma mingisuguste eelteadmisteta. Näiteks võin võtta alalisvoolurakendused elektriseadmetes ilma teadmata midagi elektrist. Õppesüsteem lubaks isegi võtta mitmeosalise aine teist osa ilma esimest poolt läbimata, mis on pigem siiski puudujääk.

Üks suurim miinus on mu meelest lahjade ainete sisaldus kohustuslikus õppekavas - justkui oled läbinud 6 ainepunkti väärilise aine, aga tegelikult midagi juurde ei õppinud.

Ent keerulisemad ained on tõesti rasked ja kordades suuremat peavalu tekitavad kui gümnaasiumi riigieksamid. Kõrgem matemaatika või majandusmatemaatika nagu mul oli, läbib väga kiiresti mitmeid erinevaid kontseptsioone, mille rakendus, kasulikkus ja küsimus “miks seda vaja on” jääb tõenäoliselt elu lõpuni kummatima, sest kui keegi tõesti suutis aine läbida ilma n-ö tuima pähe õppimiseta ja sai asja ausalt selgeks, siis vääriks ta karikat.

Meil oli ka aine nimega andmetöötlus - ohutu nimega ja alguses pelgalt Exceli töötuba meenutav aine muutis poole pealt kurssi ja muutus programmeerimise crossfit tasemel intensiivsusega kiirkursuseks. Kuna mulle programmeerimine uus ei olnud, sain ise kenasti hakkama. Küll aga ei saa seda öelda enamike kohta, kes vaevu suutsid õppejõuga järge pidada ja konstantselt soovisid lahendusi meilt, kes oskasid, üks kaasõpilane minnes isegi nii kaugele, et pakkudes selle eest mulle raha. 

TalTechi majandusteaduskonna õppehoone kohta tasub mainida, et kui sinna sattuda, on väga kerge ära eksida. Mitte, kuna see labürint oleks, vaid kuna iga korrus alates teisest neljandani välja näeb pea täpselt samasugune välja. Nii pole raske tekkima olukord, kus kõnnid klassini välja, vaatad uksesilti ja alles siis jõuab kohale arusaam, et tõepoolest, vale korrus.

Meil on vähemalt ka integratsiooniga probleem. Mingid kindlad inimesed suhtlevad üksteisega, aga sellist ühtsust ei ole paraku väga kuskil näha. Eriti seisavad eraldi eesti ja vene juurtega inimesed.

Tallinna Ülikool, 3. aasta tudeng

Positiivse poole poolt on Tallinna Ülikool ülimalt sõbralik keskkond. On nähtud vaeva, et noored erinevates osakondades, majades ja erialadel omavahel lõimuksid. Selleks on loodud ELU-projekt, mille läbi on võimalik luua sõpru ja tutvusi, millest osad jäävad isegi kogu eluks. Ka ilma selle projektita on võimalik leida sõpru väga lihtsalt, kuna valikaineid saab võtta kõikidest osakondadest. Filmitudeng võib võtta matemaatikat, õigusteadusetudeng võib õppida kunstiajalugu jne. See on väga meeldiv vabadus ja võimalus võtta midagi, mis pole sinu erialaga seotud.

Ise ma õpin BFMis ehk Balti Filmi ja Meediakoolis ja minu hinnangul on BFMi bränd tuntum ning tugevam kui ülejäänud Tallinna Ülikoolil. BFM loob tudengite jaoks tõeliselt loomingulise õhkkonna. BFMi õppejõud armastavad oma tööd ja on ise õpetatavates valdkondades tegevad. BFM keskendub väga praktilisele õppele ning teooriat on õppeainete juures minimaalselt, mis on tudengitele ju ainult kergendust valmistav asjaolu. Õige BFMikas julgeb mõelda "kastist välja" ja seda aitab kooli keskkond suurepäraselt soodustada.

Üks suurim miinus, mis Tallinna Ülikoolist viimaste aastate jooksul meelde on jäänud, on olukord kui eelmisel talvel elektrihinnad olid nii kõrged, et paljud meie tudengid pidid istuma klassiruumides jopedega. Lõpuks saadi hindadest üle ja soojus naases loengutesse. Kuidagi absurdsena tundus, et kool ei suuda jagu saada õpilaste heaolu nimel sellisest murest nagu elektrihind. Muidugi on see arusaadav, et koolidel ei ole raha lõputult, kuid soojus võiks olla elementaarne. 

Veel miinusena tooksin välja, et õpetajate omavaheline suhtlus on väga nüri. On hetki, mil kursus on jaotatud gruppideks ning õpetajad räägivad erinevaid asju, annavad erinevaid kodutöid või hindavad erinevalt. Ka hinnete ja üleüldine punktisüsteem on tekitanud tihti suurt segadust. Osad õpetajad panevad hindeid vägagi tunde järgi või vastavalt sellele, kas õpilane meeldib või ei. Samuti on loenguid, kus praktiliselt kohal käima ei peagi ning loengusarja viimasesse tundi kohale ilmudes, saad oma linnukese kirja ja ainepunktid ongi käes. Muidugi pole see otseselt halb kui on lihtsamaid ained ning eks see ole iga õpilase oma südametunnistuse asi, aga kohati jääb arusaamatuks, kuidas õpilane, kes näeb vaeva ja teine, kes ei näe, saavad sama hinde.

Mis ülikoolis käisid Sina ning millised on sinu mälestused tudengielust?

• Sisuturundus

Kiirlaenude võrdlus: parimad kiirlaenud 2023

• Sisuturundus

Naudi oma puhkust, samal ajal kui raha töötab: passiivse sissetuleku saamine roboinvestorite kaudu koos Kreditex Ühisrahaga