Reklaam sulgub sekundi pärast

20 aastat topeltelu! Eestis sündinud venelane laulupeost: ma tunnen ennast nagu reetur

Eesti venelane avab suu: vihake mu presidenti, mitte mind!
Eesti venelane avab suu: vihake mu presidenti, mitte mind! — FOTO: JA

Laulupidu on midagi, mis defineerib eestlasi, kuid Eestis on palju vene noori, kes igapäevaselt elavad topeltelu. Osade noorte vanemad on äärmiselt venemeelsed, kuid noored ise tahaksid kogu südamest olla eestlased. Vestlesime laulupeo eel ühe noorega, kes peale 20. aastat pole endiselt end siin koduselt tundma hakanud.

Kuidas suhtud laulupeosse kui eestivenelasena?

Oh... ma soovin, et saaksin tunda end osana sellest. Ma soovin, et saaksin end seal koduselt tunda. Mul on plaan sel aastal minna laulupeole, kuid mul on tunne, et valetan kellelegi, kui ma seal olen. Ma tunnen ennast nagu reetur.

Miks sa tunned, et sa pole teretulnud? 

Sellepärast, et mul on vene juured ja mu emakeel on vene keel. Ükskõik, mida ma siin ka ei teeks ja kui palju ma siin elanud olen, ei tunne ma end Eesti ühiskonda täielikult lõimunud inimesena.

Aga sa räägid eesti keelt ju.

Jah, aga ma arvan, et eesti keele rääkimisest ei piisa. Ma isegi kardan eesti keelt rääkida, sest kohe kui ma eksin, tunnen, et mind vaadatakse halvasti. Ma tean paljud noorema põlvkonna eestlased ei tee seda ja neil on hea meel näha inimest, kes tahab õppida ja kõike muud, aga üks halb kogemus ja sellest piisab, et meelt täielikult muuta ja üldse mitte rääkida. Eriti jälgides valimisi ja näha kui paljud inimesed hääletavad EKRE poolt, mis on nii radikaalne partei ning kes on täielikult vastu igasugustele immigrantidele ja venelastele üldse... Nähes seda statistikat, et nii paljud inimesed on nii negatiivselt kallutatud vene inimeste vastu, sisendab see veelgi rohkem mulle, et ma pole siin teretulnud. Ma olen siin sündinud, ma olen terve elu eesti keelt ja kultuuri õppinud. Mul on Eesti kodakondsus, aga tunnen, et ma ei ole osa Eestist. Ma lihtsalt tunnen end süüdi ilma ühegi põhjuseta. Ma pole midagi halba teinud, aga ma tunnen, et ma pole täielikult teretulnud. Ilmselgelt sama Laulupeo puhul. See on sama tunne. Ma soovin, et saaksin minna ja mõelda et “Oh, kodu, jõud, Eesti muld ja eesti süda”, aga ma lihtsalt ei saa öelda see on siiralt. Ma kardan, et mind naerdakse välja. “Kes kurat sina oled, et neid sõnu ütled?”

Kas sa tunned hümni lauldes endiselt samu emotsioone?

Jah, täiesti. Me laulsime seda kogu aeg koolis. Iga kord, kui midagi tähtsat juhtus või kui Uus aasta saabus... Ma laulan seda, aga mulle tundub see irooniline, sest ükskõik kui hästi ma ka hümni sõnu tean… Ma arvan, et mind ei võeta tõsiselt. 

Kas sa usud, et selle põhjuseks on eestlaste meelestatus või kas sa usud, et see on sinu isiklik probleem?

Ma arvan, et see on mõlemat. See on kindlasti ka minu isiklik probleem, sest tean paljusid inimesi, kes on täielikult Eesti ühiskonda integreerunud vaatamata nende vene perekonnanimedele. Samal ajal on venelaste vastane eelarvamus õigustatud, sest eestlasi on ajalooliselt väga pikka aega “omatud”. Eesti ei ole riik, kes tegi sõjakuritegusid. See pole rassistlik, kuri riik ja ma ei ütle, et “Oh, eestlased peaksid rohkem pingutama, et neile vene inimesed meeldiksid”, aga pärast Ukraina sõja algust, tehakse selliseid asju nagu Balti Jaamast eemaldatakse venekeelsed rongiteated. See tundub mulle nii väiklane ja see tundub ettekäändena, et lõpuks on venelased ametlikult kurjad. See pole ainult Eesti, vaid kogu maailma meelestatus. "Me eemaldame need asjad, mida tahtsime juba ammu teha, aga ei olnud selleks põhjust, et õigustada venelaste vihkamist."

Aga samas vene keel pole eesti teine keel. 

See ei ole, aga venelased on olnud osa sellest riigist väga pikka aega ja paljud hooneid nagu näiteks Kadrioru loss… Selle ehitasid vene inimesed. Ma arvan, et võib-olla ei ole sellise kultuurilise segu omaksvõtmine nii hull. Aga sa mäletad, mis Pronkssõduriga juhtus? Sellele lihtsalt ei ole lahendust.

Kas usud, et sinusugustel noortel eestivenelastel on võimalus midagi paremaks muuta?

Mina isiklikult arvan, et parim võimalus, mis mul on, on siit ära kolida ja ma ei usu, et kunagi tuleb aeg, mil ma tunnen end siin koduselt. Viimane mõte, mis minu jaoks otsustavaks sai, oli küsimus… Kui ma oleksin hädas, näiteks keegi röövib mind, mis keeles ma appi karjuks? Kas “appi” või “помогите”?

Näita 4 kommentaari

Koligu ära siis. Ega keegi teda taga nutma ei jää.

Vasta

Kahju,et on selliseid inimesi,kes halvustavad inimesi,kes püüavad kogu südamest Eestiga olla ja rääkida Eesti keelt,isegi kui see hästi ei õnnestu .
Ma mõistan väga hästi teda ja saan temast aru.
Mul on häbi mõningate Eesti inimeste pärast.
Nende pärast ,kes ei suuda aru saada ,et KÕIK VENE KEELT RÄÄKIVAD INIMESED EI OLE
ÜHESUGUSED,on palju toredaid ja häid vene inimesI,kes väga püüavad ja tahavad Eesti keelt õppida ning seda harjutada,et neid paremini mõistetaks

Vasta

“eesti inimesed” ja “eesti keel” – neis kirjutatakse eesti väikese tähega. Kui meie maal siin tsaarid losse ehitasid, siis oli arvata, et ka eestlased olid abiks. Pärisorjus tuli meile siia peale Rootsi riigi poolt antud pärisorjuse lõpetamist. Põhjasõda ja Venemaa tõid selle tagasi.

Vasta

Olen Matrjonaga täiesti nõus ! Mina olen põline eestlane ja mul on wäga tihti häbi ,selle Pläma pärast,mida paljud “eestlased” suust wälja ajavad ..! Eriti viimane aasta, kaasaarvatud Toompea ..!

Vasta