ARVAMUS | Taavi Libe: uusaasta lubadused tekitavad rohkem ärevust kui elevust

Ei saa välistada, et just nendel kuupäevadel jaanuari esimesel nädalal, elame kõige ideaalsemas maailmas, mis 2024. aastal meile üleüldse on pakkuda. Aastalõpu joviaalses peomeeleolus või aastaalguse kassiahastuses endale antud uusaasta lubaduste pidamine on veel täies hoos ning põhjalikum ree pealt maha kukkumine algab ilmselt kuu keskpaiku.

Kui sõber uuris aasta viimastel päevadel, et millised uusaasta lubadused mul endal on plaanis selleks va 2024ndaks ritta seada, siis kratsisin põhjalikult kukalt, sest pole sellise kontseptsiooniga vähemalt kümmekond aastat tegelenud. Mitte, et oleksin oma igapäevastes tegemistes nii eesrindlik, et ühtegi parendust poleks tarvis, vaid mõte lisakohustustest - isegi ainult enda ees - tekitab ärevust.

Veidi tausta uurides selgus, et ma pole oma mõtetes sugugi üksi. USA ajakiri Forbes tõi oma traditsioonilises uusaasta lubadustega seotud uuringus välja, et viiest inimesest lausa kolm annavad lubadusi vaid seetõttu, et tunnevad selleks survet. Naissoost vastajate seas oli olukord veelgi nukram: kaks kolmandikku vastajatest tõdes, et kui poleks sotsiaalset sundust, siis saadaks nad igasugused lubaduste andmised kuu peale ning elaks rahulikult oma elu edasi.

Sellise surve ja ärevuse foonilt on mõistagi keeruline loota, et lubadused - mida sama uuringu järgi antakse vähemalt kolm - suudetakse edukalt juurdunud harjumusteks muundada. Mullusest kokkuvõtteid tehes tõdesid pooled Forbesile vastanud, et aprilli alguseks oli kumm totaalselt tühi ning lubadused unustusse vajunud. Aasta lõpus kokkuvõtteid tehes sai vaid kuus protsenti vastanutest rõõmsalt tõdeda, et töötavad oma lubadustega siiani aktiivselt.

Kõlab kohutavalt ning tahaks loota, et Eesti pole uusaasta lubaduste andmise trendiga nii aktiivselt kaasa läinud, et nende mitteandmist peaks häbi pärast salgama, nagu näiteks talisupluse vihkamist, investeerimisse ükskõikselt suhtumist või muude lainetena üle rahva rulluvatele moehullustele õlakehitusega reageerides.

Populaarteaduslikest eneseabipraktikatest on saanud nii võimas tööstusharu, et pole just lihtne neist külma peaga läbi närida ning aru saada, kas esmapilgul väga mõistlikuna tunduvad tegevused või väljakutsed on ikka vaimu kosutavad või vastupidi hoopis närtsitavad.

Eks sellised asjad ongi tihti rätsepatöö, mille puhul üks suurus kõigile kindlasti ei sobi. Meenub ühe tuttava agoonia, kes sotsiaalmeediast nähtud naerusuise mentori eeskujul üritas endale tekitada regulaarselt uusi harjumusi. Kui väljakutse oli kestnud mõne nädala, siis tunnistas tuttav, et tema ähvardab vägisi plahvatada, sest ta ei suuda enam uusi harjumusi oma niigi tihedasse päevakavasse sobitada. Vaatasime selle purske järel teineteisele otsa ning hakkasime üheaegselt naerma. Järsku jõudis talle endalegi kohale, et harjumuste tekitamistega seotud väljakutsed on mõeldud hoopis teist tüüpi inimestele ning ükskõik, kui entusiastlikke postitusi mentorid teevad, ei muuda see tema elukvaliteeti kuidagi paremaks.

Olen isegi ühe sellise eneseabipraktikaga näppu lõiganud, kui tihedal tööperioodil tundsin, et silmavaade muutub aina ahtamaks ja mõtted mustemaks. Terapeudiga konsulteerides pakkus ta välja, et helgemate toonide ning rahu leidmiseks võiksin hakata igal õhtul täitma päevikut, millega oma mõtted n-ö magama panna. Eeskujulikult asusin soovitust ellu viima, kuni tundsin, et juba mõte kohustusest pidevalt uusi päevikukirjeid pliiatsist välja imeda, tekitas minus rohkem ärevust kui miski muu. Aga see, et mina rätsepalt parajat ülikonda ei saanud, ei tähenda, et mõnele teisele see soovitus kui valatult selga ei passiks.

Ehk oleks targem lubaduste asemel lihtsalt mõelda iseenda peale algava aasta lõpus. Pilt, mis avaneb, võiks olla visiooniks, kuhu alanud aastal väikeste sammude haaval liikuda. Ja kui aasta lõpus vaatab peeglist vastu kas või natukenegi sarnane inimene sellele, mida aasta varem enda peas kujutlesid, siis võiks endale tunnustavalt õlale patsutada. Või tegelikult võiks õlale patsutada ka siis, kui pilt on teistsugune, sest iseendaga tuleb edasi elada ka igal järgmisel aastal ning milleks olla liiga karm selle inimese vastu, kellega tuleb iga päev koos veeta.