Reklaam sulgub sekundi pärast

Korgijook levib ööelus endiselt! Paula lugu: olen tänulik, et mind ei vägistatud

TV3 UUDISED

GHB-d, mis on rahvakeeles tuntud kui korgijook, liigub Eesti ööelus endiselt ohtlikult palju. "TV3 uudistele" rääkis oma loo Paula, kelle rahulikust peoõhtust kujunes tõeline õudusunenägu.

18-aastasena läks Paula (nimi muudetud - toim) heausklikult ühte pealinna klubisse pidutsema. Ta oli endaga varasemalt teinud kokkuleppe, et joob peol ainult kaks pitsi ja ühe džinntooniku ning läheb varakult koju, sest järgmisel päeval ootasid teda kohustused.

Õhtu võttis kiiresti aga hoopis teistsuguse pöörde, kui tundmatu noormees pakkus talle baarijärjekorras juua. "Võtsin viisakusest paar lonksu, tegime nalja, rääkisime juttu ja siis ta ütles, et võta veel. Võtsin veel paar lonksu ja olin selleks ajaks ära joonud umbes pool tema džinntoonikust. Mul hakkas temaga olles imelik ja läksin tantsupõrandale, kus tantsisin järgmise noormehega ja selleks ajaks hakkas mul juba veidi imelik. Kui ma temaga tantsisin, siis ühel hetkel ma ei suutnud isegi enda selga püsti hoida."

Väikeses koguses mõjub GHB justkui alkohol. Kui seda manustada aga koos kange alkoholiga või paar milliliitrit rohkem, kaob ohvritel kiiresti kontroll oma keha üle ning tihti ei ole neil ka ühtegi mälupilti. 

Paula meenutab: "Õnneks see noormees, kellega ma olin (tantsupõrandal - toim), oli abivalmis ega tahtnud mind kuidagi ära kasutada. Ta viis mind vetsu. Selleks ajaks, kui me juba vetsu jõudsime, oksendasin kraanikaussi ning tõmbasin sellega ilmselgelt tähelepanu. Oksendasin vetsus umbes tund või poolteist ja ärkasin üles selle peale, et vetsu uks oli lahti ja umbes 10-15 inimest vaatasid mind murelikult ning arutasid, kas peaks kiirabi kutsuma. See kuidagi äratas mind korraks hirmust üles, kuna ma ei tahtnud kiirabisse minna."

Vaatamata oma noorele eale, oli Paula varasemalt korduvalt purjus olnud, mistõttu sai ta kiiresti aru, et asi ei ole pelgalt alkoholis. Kogu olukord tekitas temas ka niivõrd palju piinlikkust ning tundus politsei jaoks tühine, mistõttu ei rääkinud ta sellest kellelegi.

"Ma olen tänulik, et mind ei vägistatud ega ahistatud, aga see on ikkagi ahistamine, kui keegi võtab sinult ära jõu ja võime ise otsuseid teha. Peale seda liigun väljas ringi palju teadlikumalt ja kogu aeg vaatan, kas keegi võib olla ohtlik. Ma ei käi mitte hirmunult ringi, vaid olen teadlik kõigest, mis mu ümber toimub," lisab Paula.

Märgid korgijoogist kaovad kehast kümne tunniga

Korgijoogi märgid kaovad inimese kehast ligi kümne tunniga, mistõttu on politseil mürgitajaid keeruline tabada. "Kindlasti on neid inimesi, kes mingitel põhjustel, kas siis häbitundest või mõnel muul põhjusel politseile infot edasi ei anna. Kui nad seda infot edasi ei anna, siis me ei saa sellest teada ega neid inimesi aidata," räägib Põhja prefektuuri kriminaalbüroo isikuvastaste kuritegude talituse juht Hisko Vares.

Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets kinnitab, et korgijooki puudutavate juhtumite arv on hirmuäratavalt suur. "See, kui palju ikkagi korgijoogist just potentsiaalsete ohvrite kaudu räägitakse, on hirmutavalt suur number."

Vaata artikli päises olevast videost, kuidas plaanib Tallinna linn võidelda korgijoogi leviku vastu!

Kommentaarid puuduvad