Kas mäletad? 22 aastat vana tõsielusaade „Robinsonid“ oli ka tänaste standardite järgi erakordne ettevõtmine

„Robinsonid” tegevprodutsent Kaupo Karelson: selle üle võib tänase päevani suurt uhkust tunda

Saade „Robinsonid” oli nii tol ajal kui ka tänapäeva mõistes väga võimas ja tähtis ettevõtmine. Eesti eratelekanalid pole üheski nii suures telesarjade ühisproduktsioonis enne ega pärast seda osalenud. Rootsi firma Strixi poolt oli renditud saarele tootmisbaasid, ehitatud üles kontseptsioon ja kõik võistlusmängude jaoks vajalik ning neli riiki tootsid Malaisia saarel samal ajal paralleelselt enda kodupublikule saateid. Meie olime ühes vahetuses taanlaste ja norrakatega. Tegu on Ameerika tõsielusaate „Survivor” formaadiga, millest Rootsi firma Strix tegi esimesena tõsielusaate „Expedition Robinson”.

Kuigi ma olin ise varemgi erinevate suurte saateformaatide tootmises osalenud, olid „Robinsonid” rahvusvahelise koostöö mõttes unikaalne, mille sarnast polegi hiljem rohkem ette tulnud. Me elasime kogu võttemeeskonnaga 40 päeva ühel saarel, juba see tegi asja täiesti teistsuguseks. Ei olnud nii, et teed oma töö ära ja lähed õhtul koju. Meil tekkis seal omamoodi väike maailm. Mingit garantiid selle edukuses kohe alguses muidugi ei olnud, aga õnneks kujunes see väga edukaks. Sellist projekti minnaksegi tegema eeldusega, et vaadatavus saab olema väga suur ja nii ka õnneks läks.

Kogu saatega seonduvalt oli planeerimist muidugi tohutult. Eelarves oli muide paadikütus üks suuremaid ridasid üldse. Distantsid olid pikad, iga päev sõideti võttemeeskonnaga tund või rohkem saarte vahelt, kus mängijad elasid. Väga põnev oli kõige selle keskel ise elada ja näha, kuidas inimesed kogu tootmisprotsessile vastu peavad. Sellistes olukordades võivad inimestes avalduda teistmoodi küljed. Eks seal olid nii omad rõõmud ja pinged, kuid suuri prohmakaid või muresid ei meenu.

Ütleks nii, et kui produktsiooni piisavalt panustada ja välismaiseid formaate usaldada, võivad sündida asjad, mille üle tunned suurt uhkust, mitte piinlikkust.

Mis puudutab reality-saateid laiemalt, siis võivad need kogu maailma mastaabis uue hingamise saada. Miks sellised saated üldse 2000ndate alguses tekkisid? Suuresti tänu saatekirjutajate ehk screenwriter’ite streigile. Seriaalitööstused jäid seisma ja oli vaja vaatajatele pakkuda uut toodangut.