Esimeses „Naistevahetuse“ saates osalenud Sigrid Absalon: telekas tundus see toredam kui päriselt oli

„Mõtlesin alguses, et toimub stuudios kiire ja tore filmimine,“ ütleb Sigrid, kes saatesse ilma mehega konsulteerimata avalduse saatis. Sama lugu oli kusjuures ka teise pere naispoolega. Erinevus oli vaid selles, et kui Sigridi abikaasa oli asjaga ilusti päri, siis teise pere meespool mitte – tema läks hommikul kodunt ära ja tuli alles hilja õhtul tagasi, jättes Sigridi sisuliselt üksinda võõrasse maakohta nelja lapse ja sigade eest hoolitsema.

Esimene „Naistevahetuse“ hooaeg oli 2004. aastal. Kas ja kui palju olid enne seda avalikkuse ees olnud?

Avalikkuse ees nii palju, et sain 1995. aastal Pärnu missiks ja sealt see karussell ja trall lahti läks. Tekkis eputamise tunne, et ohoo, võiks nüüd missina ennast näidata. Missivalimistelt leidsin endale ka mehe. Tema oli sponsor, kes missile reisi välja pani ning ka ise kaasa läks ja nii me Sri Lankal tuttavaks saime.

Kuidas ja miks otsustasid üldse „Naistevahetuses“ osaleda?

Kui „Naistevahetus“ mängu tuli, ei saanud ma päriselt arugi, mis saade ja milline formaat sellel täpselt on. Mõtlesin, et see tehakse stuudios paari päevaga valmis. Ei tulnud selle pealegi, et pean minema kaugele maale kellegi teise koju kümneks päevaks. Mehele ma sellest muidugi üldse ei rääkinud, et avalduse saatsin. Läks nii, et hästi ruttu valiti meid välja ja öeldi, et nii, teie tulete ja osalete saates. Nii polnudki mehel valikut, ma lihtsalt ütlesin, et nüüd tullakse. Saate eetrisse mineku ajal ei teadnud asjast ükski tuttav.

Ma täpselt isegi ei mäleta, aga vist kuulutati teles, et selline vahva saade on tulemas ja otsitakse peresid. Ma rohkem ei süvenenudki, lihtsalt oli selline edvistamise tunne ja iga. Tol ajal oli meie tütar 3-aastane. Nüüd saab ta juba kohe 22-aastaseks ja teine tütar on 17-aastane.

Kui suur oli abikaasa üllatus? Kas ta oli kohe nõus?

Abikaasa on kõikide minu hullustega kaasa läinud. Ta ise ei trügi kunagi mitte kusagile esiplaanile ega ole algataja. Nagu praegugi – meil tuleb augustis hõbepulm ehk 25 aastat abielu seljataga. Mina tahtsin teha uuesti päris pulmad, samad külalised, 100 inimest. Algul ta tegi mees küll nägusid ja küsis, et kas tema peab ka tulema või (naerab). Ma siis ütlesin, et tore oleks, kui peigmees ka kohale tuleb. Ta läheb kaasa kõigega, mis ma välja mõtlen. Ja mis tal muud ka „Naistevahetuse“ osas üle jäi – tema jäi lapsega uut pereema ootama ja mina sõitsin minema.

Igasugused reality-saated olid 2004. aastal palju erilisemad. Täna tunduks selline saade ja seal osalemine ilmselt palju teistsugusena?

Ma arvan küll, sest internetikommentaatorid ajavad hulluks, neid ei tasugi lugeda. Tollal olid juba esimesed kommenteerijad platsis ja eks ma ka lugesin. Nüüd mõtlen tagant järele, et ma ei läheks saatesse. Võib-olla ainult siis, kui saaksin ise valida, mis pere ja kuhu.

Kas võib öelda, et läksid saatesse ühest küljest edevusest, aga samas ka ennast proovile panema?

Jah, reaalne elu, kus visati võõra õue peale ja öeldi, et nüüd hakkad siin elama ja nii oligi. Samas ma ei kahetse, et seal käisin, ei ole midagi väga kahetseda. Läksin linnainimesena maale ja sain toreda kogemuse. Kuna elan ise n-ö linna ja maakoha vahepeal, ei osanudki alguses arvata, kas lähen suurlinna või päris maakolkasse. Pakkisin isegi peokleite kaasa, aga neid ei läinud vaja.

Kui palju anti enne saadet konkreetset infot uue kodu, reeglite jms kohta?

Ei räägitud midagi, eks sellise saate puhul tahetakse ju reaalseid emotsioone kätte saada kui kohale jõuan ja sigade keskele maha visatakse. Kui ma seda juba ette oleksin teadnud, oleks raske teeselda. Ei räägitud, kuhu sõidame, aga kui me Viljandist alla kuskile kolka poole keerasime, oli pilt selge (naerab).

Kui palju pärast saadet tähelepanu said?

Kusjuures, siiamaani tuntakse vahel ära ja tullakse juurde, et teie olete ju see „Naistevahetuse“ saatest. Täiesti üllatav, et niimoodi suvalised inimesed tunnevad toidupoes ära. Viimati vist aasta-paar tagasi tuldi juurde ja öeldi: „Sa oled nii tuttava näoga, kus ma sind tean?”. Alguses oli muidugi palju rohkem, aga mitte nii, et ei oleks saanud rahulikult ringi käia.

Kui palju oled teiste saates osalenud inimestega suhelnud ja oma kogemusi võrrelnud?

Pole suhelnud, ei tunne ega tea muidu üldse, välja arvatud ühe osalise puhul seda, et nende pere läks lahku ja see mees abiellus minu kooliõega. Ma ise vaatasin vist ainult ühte saadet pärast meie enda oma, aga teisi mitte. Ei oskagi öelda, miks ei jälginud.

Meie olime kõige esimesed, kes vette visati. Inimesed nägid ju ära, et millist formaati oodata. Hiljem saates osalenud inimestel oli ilmselt lihtsam ja üllatusmoment väiksem.

Hästi palju kõlapinda tekitas esimese saate puhul see, kui teine naine meile tuli ega osanud kohvimasinat kasutada. Ei pannud filtrit ja ajas üle ääre. Ikka juhtub ju, aga issand, kui õudsat poleemikat see tekitas. See oli minu jaoks nii imelik, et inimesed nii väikesest asjast nii suure probleemi tekitavad. Saate vaatajad kommenteerisid iga pisiasja. Selle peale ma ei osanud küll mõelda, et inimesi nii mõttetute asjade eest maha materdatakse.

Millega oli endal uues peres kõige raskem harjuda?

Välikäimlaga, mis on tänapäeval ju harjumatu. Teine asi oli sigade söötmine.

Kas võttemeeskond jälgis asja loomulikult või käskisid nad midagi etendada ka?

Etendada ei kästud mitte midagi. Kõik käis loomulikku rada pidi, filmiti mingi väike osa ära ja mindi jälle minema. Sellist olukorda ei olnud, kus öeldi, et tee nüüd kapp lahti ja näita mis seal on vms.

Aga kas vahel endal sellist tunnet alateadlikult ei tekkinud, et pean nüüd midagi tegema ja etendama, et oleks tõetruum?

Ei, mul küll sellist tunnet ei olnud, ma ei osanud selles olukorras nii mõelda. Täiesti reaalne elu.

Teine asi on muidugi see, et ega kõik ekraanile ei jõudnudki. Näiteks kui seal pärast mingid reeglid muutusid. Näidati kaadrit, kus mina lõin käed puusale ja lapsed tegid ise süüa ning mina sellel ajal ei teinud midagi. No tegelikult ei olnud koguaeg nii, ma ikkagi aitasin ja juhendasin kõrvalt. Aga siis võis inimestele jääda mulje, et ma istusin jalg üle põlve ega teegi midagi.

Ma alguses arvasingi, et võttemeeskond on koguaeg kohal ja filmib. Aga reaalselt enamus aega olime ilma võttemeeskonnata seal maal.

Minu uue kodu pereisa ei teadnud asjast üldse midagi. Tollal ei olnudki vist saates osalemise puhul nii konkreetseid nõusolekuid mõlemalt poolelt vaja ja ka selles peres saatis avalduse naine ilma mehega rääkimata. Seega tulid tema õuele lihtsad võõrad inimesed. Ma sattusin väga suurde sasipuntrasse ja pereisa oli väga üllatunud. Tema läks minema ja ma jäin üksi võõrasse kohta võõraste laste ja sigadega. Ma ei osanud üldse midagi peale hakata. Selles mõttes tundus telekas asi naljakam ja toredam kui see tegelikult oli. Me olime täiesti selleks valmis, et lähme minema ja meeskond jäi ootama, kas mees ilmub välja. Lõpuks saadi pereisa nõusse, et võime jääda ja saame filmida. Teda ennast praktiliselt ekraanil ei olnudki näha, sest teda polnud kodus. Läks hommikul ära ja tuli hilja õhtul tagasi. Mina tegelesin laste ja sigadega.

Ma olin seal reaalselt ka kümme päeva, nagu saadet reklaamiti, kuigi mõtlesin, et saan varem minema. Kümnendal päeval sõitsime koos võttemeeskonnaga tagasi. Päris iga päev ei filmitud, mõni päev jäi vahele. Käisime lastega minu autoga Viljandi lossimägedes, tegime väljasõite, ostsime riideid jne. Seda üldse ei näidatud ja kaasas ei käidud. Ehk kokkuvõttes jõudis siiski üsna vähe ekraanile.

Mida saade sulle kui toona 25-aastasele naisele kõige rohkem andis või õpetas?

Võib-olla seda, et ei tasu kõva häälega teiste elusid kommenteerida. Kui sulle midagi ei meeldi või kui on asjad sinu koduga võrreldes erinevad, siis ei pea seda kõigile rääkima, mõned asjad võib ka enda teada jätta.

Ütleme nii, et uuesti ei läheks, aga midagi ei kahetse ka, sest midagi pole kahetseda ja oli tore kogemus. Praegusel ajal ma reality-saateid ei vaata, ainult mõnda välismaist. Ütlen otse välja, et paljud kodumaised tõsielusaated on üsna õudsad.

Mis oli abikaasale saate puhul kõige üllatavam? Kas tema pärast ka ahhetas ja ohhetas?

Nendel oli siin tegelikult tore elu. Tema sõidutas teist vaist ringi, käis ja näitas rabasid, nad matkasid, käisid linnas ja poes. Meie koju tulnud naine oli koguaeg maal elanud ja talle oli see uus kogemus.

Mis nõu oled veel seoses oma saates osalemise kogemusega kellelegi andnud?

Mu oma laps ... rääkisin, et ära sa küll kusagile tõsielusaatesse mine. Eelmine suvi tuli tema aga teatega, et läheb „Armastuse malevasse“. Ma ütlesin, et palju õnne, eks ikka peab oma vigadest õppima (naerab). Aga tema leidis sealt mehe, kellega on nüüd kihlatud. Seega ta ka ei kahetse et läks, kuigi nagu minagi, oleks ka tema palju asju teisiti teinud. Samas oli seal palju sundolukordi. Kui sul on kaamera otse magamistoas, mida sa siis teed?

Millega praegu tegeled?

Mul on oma firma, olen fotograaf ning kunagi lõin ka teise perega koos tantsukooli, kus korraldame üleriigilisi tantsuvõistlusi. Väga palju on kogu minu pere seotud hobustega. Minu tütar tegeleb ratsutamisega, käin koos tütrega võistlustel. Samuti pildistan ma hobuseid ning mu mees tegeleb hobustega ka laiemal rahvusvahelisel tasandil, viies neid üle Euroopa laiali. Mõlemad minu tütred tegelevad bikini fitnessiga.