Emil Rutiku meenutab “Robinsonide” võtteid: kõike ju kaamerasilma ette ei sattunud

Saarel juhtus nii mõndagi naljakat kui ka hirmutavat, kuid kokkuvõttes lõppesid olukorrad alati hästi, meenutab Emil Rutiku.

Rutiku sõnul lähtuti saatesse võistlejate valimisel põhimõttest, et terve vaatajaskonna segment oleks kaetud, ehk et oleks eri tüpaažiga inimesi. „Kahele poole äärmust, pehmed ja tugevad. Eks see asi vastandite pealt toimis. Olime saarel samal ajal koos Vene grupiga, kes ka siis oma saadet salvestasid. Võistlejad olid küll erinevate saarte peal, aga kogu tootmine ja produktsioon oli ühel saarel.”

Malaisiasse reisimise osas toob Rutiku esmalt välja seiga, kus pärast Singapurist bussisõitu alustades soovis seltskond mõne aja pärast metsapeatust. „Bussijuht ütles alguses, et mina ei tee džunglis metsapeatusi, mis te teete nalja või? Oli üks selline teelõik, kus oli asfalt, siis pool meetrit kruusa ning seejärel hakkas kohe džungel ja tihe võsa. Läksime välja, bussijuht lülitas tuled kustu, pani mootori seisma ja kui olime bussi ja võsa vahel, saime aru, mida bussijuht oma jutuga ennist mõtles – pimedusest ja võsast hakkas tulema hirmutavaid hääli, millest ei saanudki aru, mis elukad seal täpselt on. Nii me olimegi üsna ruttu kohe bussis tagasi.”

Kõiksugu putukate ja loomade suhtes tuli muidugi ka saarel valvas olla ning kui üks teine saareline kord metsas peopesa suurust ämblikku kohtas, oli kisa kaugele kuulda.

Palju muutusi ja teadmatust

Saate jooksul tuli Rutiku sõnul olla pidevalt valmis, et asjad ja olukorrad jooksvalt muutuvad. Midagi polnud stabiilne ega püsivalt samasugune, olgu siis tegu ilmast, inimestest või tehnikast tingitud nähtustega. „Kõike ju kaamerasilma ette ei sattunud. Muutusteks ei pidanud olema valmis ainult osalejad, vaid ka saatemeeskond. Ei olnud päris nii, et eelmisel õhtul anti skript ära ja et täpselt samamoodi see järgmisel päeval ka oli. Vahel kohapeal selgus, et peab tegema teistmoodi. Sama lugu mängudega – midagi jäi vahel välja või muutus. Koguaeg tuli teha koostööd ja kõik pidid asjadest ühtmoodi aru saama, mis oli iseenesest väga põnev. Pidid koguaeg leidlik olema.”

Vaatajale võis jääda mulje, et üksnes osalejad võistlevad ja näevad palju vaeva, kuid samuti olid käed-jalad tööd täis ka saatejuhtidel ja võttemeeskonnal. „Vahel oli nii, et võttepäeva lõppedes läksidki kohe magama. Samuti oli vaja palju liikuda ja ühest kohast teise jõudmiseks pidi paadiga sõitma, mis võttis teinekord mitu tundi. Ühel korral läks paadimootor katki ja me loksusime tunde keset ookeani. Asi lahenes nii, et mingi aja pärast saadeti meile uus paat järgi. Loksudes keset ookeani...sul läheb ikka kogu sisikond paigast ära. See oli päris räige selles mõttes. Oled väikses paadis ning laine on suurem kui see paat ja vahepeal maad ei näegi. Mul oli mitu päeva nii, et maa käis ringi ja kõik kõikus.

Kuuma temperatuuri tõttu ei saanud mängijad Rutiku sõnul üle poole tunni päikese käes olla. „Kohalik inimene ei ole päeval ilmselt kordagi päikese käes, nad püüavad varjus olla. Nemad imestasid, et miks me käime meres. Nende jaoks ei ole see suur asi, et lõpuks saab vette.”

„Pakume teile seda, mida me pakume ainult väga tähtsatele külalistele – õuna”

Rutiku toob välja, et teise riigi saatejuhtidega suhtlemise oli samuti omaette võlu. „Said palju teada, kuidas neil see televisioon toimib jne. Tänaseks on Leedu saatejuht taevastele teedele läinud, aga Läti saatejuhiga ma suhtlen veel. Meie elasime koos saatejuhtidega kämpingus.”

Kohalikud inimesed suhtusid Rutiku sõnul loodusesse hoopis teistmoodi kui uued asukad. „Näiteks mõned võtsid merest endale koralle. Kohalik küsis, et miks sa võtad ja tahad selle koju viia? See ei kuulu ju sinule. Kohalikud suhtusid asjadesse ja keskkonda teistmoodi, ütleme nii, et lugupidavamalt.”

Rutiku sõnul on taolises ekstreemses ja ebatavalises olukorras võimalik inimesi palju paremini tundma õppida ja vaatamata kõikidele raskustele jäid osalised ikkagi toredateks inimesteks.

„Ükspäev tuli saarele kohalikele bänd esinema, rannas panid võimud püsti ja hakkasid mängima hoopis Bob Marleyt ja reggae’t. See oli lahe. Kohalikud tahtsid meile näidata oma külalislahkuse tippu ja ütlesid, et täna me pakume teile midagi sellist, mida me pakume ainult väga tähtsatele külalistele – õuna. Neil õunu ju ei ole, nende jaoks on õun täiesti eksootiline puuvili,” ütles Rutiku ja lisas, et sai ühe teise saare kämpingut külastades teada, et Gin Tonic on seal kandis naiste jook, et seda mehed ei joo.

Muusikuna on Emil Rutiku elus palju reisinud ning kuigi 40 kraadine kuumus teda kindlasti ei kutsu, oleks ta tõsiselt valmis saatejuhtimist uuesti kaaluma, kui taoline tõsielu saade kusagil uuesti ette võetakse.

Loe lisaks ka “Robinsonide” sarja tutvustavat artiklit ning vaata TV3 Play keskkonnast 2001. aasta kõiki episoode!