22 aastat tagasi “Robinsonides” osalenud Siiri Kuusmann: kõik on meeles, nagu see oleks olnud eile

Millega tegelesid enne „Robinsone” ja kas saates osalemine muutis kuidagi sinu plaane või eesmärke?

Töötasin sel ajal Eesti kaitseväes. Olin just lõpetanud Meegomäe Lahingukoolis nooremallohvitseri kursuse ja olin Vahipataljonis rühmavanem. Minu kindel soov oli sõjaväelist karjääri edendada. Enne seda teenisin Eesti Piirivalves. Saates osalemine ei muutnud mul elus küll eriti midagi. Võibolla ainult see, et sain tuntuks televaatajate seas.  „Robinsonide“ ajal olin 26-aastane ja otsisin ellu põnevust.

Minu Malaisiasse sõit pidi jääma täielikku saladusse, kuna olin ju saates „Jokker“. Selle saladuse rikkumisel oli lepingus kirjas suur trahv. Pidin mõtlema skeemi, kuidas ma saaks kodustele ja töökaaslastele seletada põhjuse, miks Malaisiasse üldse sõidan. Võtsin palgata puhkuse ja ütlesin, et võitsin auhinnareisi Singapuri, sest sain hääletusel rahva lemmikuks, aga „Robinsonide” saatesse ei pääsenud. Kaitseväes ülemused teadsid küll, et ma kandideerisin. Sel ajal oli internet juba täitsa levinud ja TV3 tegi mingi hääletuse, kus rahvas sai viie kandidaadi seast oma lemmiku valida. Sain seal kõige rohkem hääli ehk rahvas tahtis, et mina läheksin saatesse. Ütlesingi siis, et sain rahva lemmikuks ja reisin Singapuri. Mind ei valitud  esimese nelja sekka, kes Malaisiasse võistlema läksid, vaid ma olin Jokker, kes ühines teiste võistlejatega hiljem.

Kuidas kogu protsess saatesse pääsemiseks välja nägi ja miks otsustasid üldse osaleda?

Nägin lehes kuulutust, kus otsiti kandidaate „Robinsoni“ saatesse ja mõtlesin, et miks mitte proovida. Täpselt minu teema ju. Olin vahetult enne seda vaadanud filmi „Helesinine laguun“. Kõik need palmid, helesinine meri, korallid ja paradiisirand – siis ma unistasingi, et saaks ise ka kunagi sellisesse kohta. Tegelikult ma ei osanud üldse arvatagi, et saatesse pääsen, lihtsalt unistasin ja mõtlesin, et prooviks. Lõpuks läkski unistus täide.

Mulle on alati meeldinud sellised ekstreemsused ja enda proovile panek. Kirjutasin kuulutuse peale, et soovin osaleda ja nii see läks. Pidin siis endast pildi saatma ja mingitele küsimustele vastama nagu konkurssidel ikka. Saatsin oma 3x4 cm töötõendi pildi, kus ma olin laigulises vormis ja ei hakanud väga pingutama, sest alguses ei lootnud üldse, et saatesse saan. Kandidaate oli metsikult palju. Edasi tulid erinevad voorud, kust pääsesin koguaeg edasi. Kõigepealt valiti välja 50 inimest, kes pidid kõik Von Krahli Teatris žürii ees igasugu tobedusi tegema. Pime saal, prožektorid sinu poole suunatud ja žürii esitab jaburaid küsimusi. Pidime igasugu lollusi tegema. Näiteks laulma kõvasti (ja valesti) tooli peal püsti seistes. Siis oli veel pantomiimi tegemine. Kui ma nüüd hästi mäletan, siis pidin oma tsiklit vändast käima lööma ja sellega sõitma. Päris naljakas vaatepilt võis neil olla. Eks saate tegijad tahtsidki, et oleks saates erineva taustaga ja mõttemaailmaga inimesi. Ma ei tea, millega mina silma paistsin, aga sinna ma pääsesin (naerab).

Viiekümnest inimesest valiti välja kümme inimest ja nende kümnega olid Pirita Purjespordikeskuse ujulas füüsilised katsed.

Seal tegid 58 kätekõverdust minutis, jah?

Ja jah (naerab). Olid veel mingid lõuatõmbamised, sukeldumised, ujumised ja sellised asjad. Nendest kümnest pääses edasi viis inimest, kes siis kutsuti sel ajal Vabaduse väljakul asuvasse Moskva kohvikusse. Seal siis otsustati, kes need neli inimest on, kes saatesse pääsevad. Pidi olema kaks meest ja kaks naist. Saatesse pääsesid Viive, Helena-Reet, Urmas ja Allan. Mina jäin esialgu välja. Loomulikult mulle oli see suur üllatus, sest minu poolehoidjaid oli nii palju ja olin juba päris kindel, et saan sinna. Aga näed – saatetegijatel oli minuga oma plaan. Olin pandud sellisesse n-ö paha rolli, kes läks poole pealt süsteemi segama (naerab).

Mis sind kõige rohkem saates osalemise puhul üllatas ehk „ootused vs reaalsus”?

Üllatas võib-olla see, et mina läksin sinna...noo, ütleme, et loodust nautima ja mõnusalt olema, aga tegelikult saatetegijate plaan tundus olevat meid seal riidu ajada ja intriige tekitada. Eesmärk oli, et saate vaatajatel oleks huvitavam. Ma ei arvanud, et oleme mõnes mõttes nagu käpiknukud. Võib-olla olin siis nii naiivne (naerab). Mulle see susserdamine absoluutselt ei meeldinud. Ajasin oma asja ja olin see, kes olin. Võib-olla ma sellepärast nii kaugele jõudsingi, et jäin endaks ega hakanud kellegagi mingeid väljahääletamise skeeme tegema.

Kui palju teadsite enne saadet, mis toimuma hakkab, mida teha tohib ja kui reglementeeritud kogu asi oli?

Mingeid reegleid meile ikka seletati, mis ei tohi kaamerasse jääda jne. Lähemalt loodusest ja sellest, mis on ohtlik ja muud sarnast ei räägitud. Ikka ise pidid uurima, mis taimi võib süüa või mis elukad seal mürgised on. Pidid ise hakkama saama, ikkagi Robinson, kes peab ellu jääma ju.

Ega me eriti midagi ette ei teadnud, mis toimuma hakkab. Tuldi kaatriga kohale ning öeldi, et nüüd kähku paati ja lähme mängule. Võistlused toimusid teisel saarel, mis oli umbes 15 km kaugusel.

Kuna mina läksin hiljem Jokkerina mängu, siis olin alguses üksinda teise saare peal kohanemas. See oli pisike saareke, kus pidin ühe ahvipärdikuga koos elama. Mulle ei öeldud, kauaks ma sinna jään, lihtsalt öeldi, et nüüd oled ja elad siin kuni sulle järgi tullakse. Söögiks oli mulle pandud peotäis riisi ja üks apelsin. Loeti karmilt sõnad peale, et mina apelsini süüa ei tohi, sest see on ahvile (naerab). Pärdik pidi olema koguaeg  nööri otsas nagu koer sest ta oli kellegi koduloom ja võis plehku panna. Olin seal saarekesel kokku umbes kolm ööpäeva.

Söögiga oligi nii, et pidin endale ise džunglist sööki otsima. Mäletan, kui õnnelik ma olin, kui leidsin mere äärest randa uhutud pruuni koorega kookospähkli. Polnud kunagi elus kookospähklit sellisena näinud ja mõtlesin, et saan lõpuks süüa. Proovisin siis matšeetega seda lahti teha. No võttis ikka aega (naerab). Sain siis lõpuks selle lahti ja tuli välja, et täiesti mädanenud. Vot see oli pettumus.

Kui palju oli kaamerataguseid inimesi askeldamas?

Ikka suur rahvusvaheline meeskond oli. Täpselt ei oska öelda, aga ca 20 inimest. Eestist, Lätist, Leedust Taanist ja Rootsist. Nemad elasid sellel saarel, kus mängud toimusid ja meiega väga kokku ei puutunud. Meie saarel käisid siis aeg-ajalt ainult kaameramehed ja intervjueerija.

Kuidas hindad, mis sind teistest osalejatest kõige rohkem eristas?

Raske täpselt öelda, aga võib-olla see, et olin nagu looduslaps. Uitasin pidevalt omaette ringi ja tutvusin sealse loodusega. Sain kõigiga hästi läbi ja hoidsin eemale, kui keegi tuli mingi jutuga saarekoja ja hääletamise teemadel.

Mis oli kõige suurem katsumus saates osalemise jooksul?

Just see, et mingi omavaheline sahkerdamine käis pidevalt enne saarekoda. Ma ei olnud saates üldse võidu pärast. Mulle meeldis osa võtta mängudest, teha neid igapäevategevusi, aga et ma peaksin nüüd võitma – sellist tunnet küll ei olnud. Võib-olla jõudsingi sellepärast nii kaugele.

Kas olid enne palju reisinud?

Ei olnud väga. Ainult lähiriikides nagu Rootsi, Soome ja Norra. Nii kaugele polnud kunagi sattunud. See oligi minu esimene lennureis.

Kuidas teie igapäevarütm umbes välja nägi? Millega enim aega sisustasite?

Esimestel päevadel üksi olles ehitasin omale katusealuse ja kohanesin uue olukorraga. Mulle oli valmis pandud bambused, matšeete, nöörirull ja tulepulk.

Proovisin aru saada, kuidas sellises looduses üldse hakkama saada, kui kõik on täiesti võõras. Ma ei tundnud seal peale palmipuu ühtegi taime ega teadnud täpselt millised maod või putukad seal mürgised on. Madusid maismaal õnneks ei kohanud, peale triibulise meremao meres ujudes, aga esimesel ööl jooksis mul kõhu pealt suur tarantel üle. See ehmatas ära küll. Magamisest ei tulnud midagi välja.

Meie igapäevane tegevus teistega koos olles koosnes ikkagi suuremalt jaolt söögi otsimisega ja tule tegemisega. Ühesõnaga korilusega. Sõime seal kõike, mis hamba all ei karjunud. Põhiline toit oli kookospähkel, mida sõime nii toorelt kui ka praetult. Korjasime kivide pealt söögiks tigusid ja kui ükskord mängus kalavõrgu võitsime, siis sai ka kala süüa. Vahel võitsime mõne konservi, mille pidime kamba peale ära jagama. Mõned korrad saime pidurooga ka teha, milleks oli palmipuu säsi. See maitses praetult nagu lillkapsas. Seda rõõmu meil kauaks ei olnud, sest Greenpeace sai teada, et võtame palme maha. Õhtuti, kui päike oli loojunud, siis mängisime isetehtud nuppudega kabet või õpetasime üksteisele oma keelt. Ikkagi lätlaste ja leedukatega koos ju. Samuti pidime nuputama, kuidas ennast pesta. Meri oli nii soolane, et välja tulles oli kehal soolakiht peal. Hambaid pesime tavaliselt söega. Mul aga juhtus nii, et leidsin ahviga rannas jalutades merest uhutud hambaharja ja pooliku Pepsodendi hambapasta. See oli nagu kingitus (naerab). Meri uhtus seal igasugust sodi randa. Põhiliselt plastpudeleid ja plätusid. See ala, kus meie elasime, oli lagast ära koristatud.

Huvitavaks vahelduseks olid meil võistlused. Seda lõbu väga tihti ei juhtunud. Võistlused hõlmasid enamasti mingi takistusriba läbimist. Hästi huvitavad rajad olid. Mängureeglid nägid ette nii, et mängu võitjat ei tohtinud õhtul saarekojas toimuval hääletusel välja hääletada. Tavaliselt oligi peale võistlust saarekoda, kus siis keegi koju saadeti.

Ööbisime Viive ja Helena-Reedaga täiesti lageda taeva all mere ääres roost mattide peal. Igal õhtul saime vaadata imelist tähistaevast. Paduvihma ajal panime endale kilekotid peale ja magasime nii. Väljas oli nii soe, et polnud mingit probleemi niimoodi magada. 40 kraadi ei tundunud ka enam väga palav, õhtul tundus 25 kraadi juba külm. Inimene harjub kõigega.

Kõik said saatesse ühe isikliku asja võtta. Mis oli sinu isiklik asi ja miks otsustasid selle võtta?

Mina võtsin väga praktilise asja ehk sõjaväelasele kohase Leathermani noa. Ma ei mõelnud kordagi, et oleksin pidanud midagi muud valima.

Jõudsid saates eestlastest kõige kaugemale ning jäid kokkuvõttes teiseks. Mida isiklikult selle põhjuseks loed?

Ma jäin iseendaks ning ei hakanud midagi teesklema. Olin nagu olin. Eks füüsiline vorm oli ka väga hea sel ajal, see kõik andis punkte juurde. Enne ka juba mainisin teisi asju.

Täna on tõsielusaated üsna tavalised, 2001. aastal aga mitte. Samuti polnud siis sotsiaalmeediat. Kui suur ja oluline see sulle tähelepanu ja kuulsuse mõttes tollal tundus?

See ei olnud minu jaoks üldse oluline. Paljud inimesed ikka tundsid tänava peal ära ning tahtsid autogramme ja pilti teha. Kutsuti igasugustele üritustele ja vestlusõhtutele. See ei muutunud häirivaks. Vahest oli isegi huvitav selle kõigega kaasa minna. Mingi hetk ei saanud ma enam arugi sellest tähelepanust, sest olin harjunud ja mul oli ükskõik (naerab). Lihtsalt sõbrad, kellega ma koos olin, ütlesid, et kõik vahivad ja passivad mind. Selline tähelepanu kestis ikka aastaid. Praegu ei tunne mind enam keegi ära. No võib-olla minuvanused veel mäletavad ähmaselt midagi.

Millega praegu tegeled?

Praegu nimetan ennast kunksmoorist tätoveerijaks (naerab). Kaitseväes ma juba poolteist aastat ei ole. Põhjuseid siin mainima ei hakka. Olen igatahes väga rahul, et nüüd mul on aega ja saan tegeleda asjadega, mis mulle väga meeldivad. Õpetan Herbaticumi taimetarkuste koolis loodustooteid valmistama teen ka erinevaid koolitusi ravimtaimedega seoses. Mul on oma Salvikoda, kus teen ravimtaimedest loodustooteid ja nõiarohtusid. Tegemisi on üsna palju. Tätoveerimine on üks mu hobidest ja laskmisega tegelen endiselt edasi, sama lugu tsiklitega. Need on pikaaegsed hobid olnud.

Kokkuvõtvalt – kas jäid saates osalemisega rahule ega kahetsenud midagi?

Jah, see oli ägedaim seiklus mu elus. Ei kahetse hetkegi, et sinna kandideerisin. Kuigi saatest on  möödas juba uskumatult palju aastaid, on see kõik meeles nagu oleks eile olnud.