22 aastat tagasi “Robinsonides” osalenud Allan Prooso: olin hipi, keda ei hoia miski ühes kohas kinni

TV3 esimene reality-saade „Robinsonid” oli rahvusvaheline ühisprojekt Baltimaadega ning omal ajal väga eriline ettevõtmine. 2001. ja 2002. aastal salvestati saade troopilises Malaisias. Saateosalised pidid ehitama endale ise eluaseme, hankima džunglis süüa ning olema igas mõttes leidlikud, kiired ja head kohanejad. Igas saates hääletati välja üks inimene. Elutingimused olid sarnased Daniel Defoe` raamatule “Robinson Crusoe”.

Malaisiasse pürgijaid oli Eestis ligi 1200 inimest, kellest lõpuks valiti välja ainult viis, nende seas toona 29-aastane Allan Prooso, kes ihkas üle kõige maailma avastada. Saates osalemine avardas peamiselt endasarnaste hipide seltskonnas elanud Allani silmaringi omajagu ning pakkus talle ka hulganisti elamusi.

Loe lisaks Allani intervjuule ka

Millega tegelesid enne „Robinsone”? Kas saates osalemine muutis sinu elus ka mingeid plaane või eesmärke pikemas perspektiivis?

Enne „Robinsone“ töötasin kultuuritoimetajana ühes riigiasutuses, tegelesin mitmete muusikaliste katsetuste ja projektidega. Pikemas perspektiivis tegevuste mõttes mingeid suuri muutusi saates osalemine ei põhjustanud.

Miks otsustasid üldse osaleda? Kas mõtlesid enne kaua või kuulasid kellegi soovitusi?

Aasta oli 2001. ja olin sel ajal identifitseerinud ennast hipina, keda ei hoia miski ühes kohas kinni. Nägin järsku vahetult tavalisi inimesi, keda ma olin unustanud, sest suhtlesin enne ainult omasugustega. Liikusin ringi hipikarjaga ja võõrdusin tavaühiskonnast täitsa ära (naerab).

Minu suurimaks unistuseks oli sel ajal maailmas ringi rännata, kuid paradoksaalselt olin selleks ajaks elus üldse kaks korda lennukiga lennanud – Tenerifele ja tagasi. Korra olin käinud ka Norras jalgrattamatkal. Võimalused olid tol ajal lihtsalt vastavad, ehk siis neid polnudki eriti. See oli mul tollal kinnisidee ja olin tükk aega mõelnud, et kuidas kusagile välismaale eksootikasse reisile saada. Kuidas ma selle raha küll kokku saaksin? Tõsi, Eesti ja selle lähiümbrus oli küll üsna põhjalikult läbi seigeldud. Telekast reklaami nähes ei kõhelnud ma hetkekski, et sinna ma kandideerin ja seal ma ka osalen. Millegipärast olin täiesti kindel, et mul piisab lihtsalt kandideerimisest. Nii ka läks. Mu meelestatus oli selline, et kuna ma saatsin avalduse ära, siis järelikult lähengi (naerab). Kui ei oleks läinud, ei oleks ka midagi hullu olnud. Eks see oli ikka eriline tunne, kui mind välja valiti.

Mis sind kõige rohkem saates üllatas, ehk „ootused vs reaalsus”?

Ühest küljest üllatas mind see, kui lihtne oli seal mängus hakkama saada, meil Eesti tiimil muidugi vedas ka kõvasti, sest võitsime kohe esimestel päevadel auhinnana kõva portsu riisi, millest jagus pea paariks nädalaks. Hakkasime ka kohe jube palju kala saama ja nagu ma pärast kuulsin, siis meile lavastati võrkude vargus. Vaadati, et elame liiga hästi. Seda räägiti pärast, aga me kahtlustasime kohe, et meelega tehtud.

Teisest küljest üllatas see, et kui me poleks seda riisi võitnud, oleksime väga nirus seisus olnud.

„Asustamata saared“, kus tegevus toimus, olid selliseid „Robinsone“ pidanud taluma juba kümneid aastaid ja need olid sõna otseses mõttes paljaks söödud. Üllatas ühesõnaga nende saarte fauna ja flora vaesus.

Mis oli kõige suurem katsumus saates osalemise jooksul?

Ma ei mäleta mingeid märkimisväärseid katsumusi. Võib-olla see pidu, kui tiimid ühinesid ja pidi jube lõbus olema. Mulle tundus see mingi tüütu jant ja mul tegelikult ei olnud üldse lõbus. Mäletan, et proovisin ka vägisi kuidagi lõbus välja paista, aga no see oli ikka jube nõme!

Ma olin näinud Ameerika sarja „Survivorit“, seal oli seda juba paar aastat tehtud. Ma enam-vähem kujutasin seda ette ja minu jaoks ei muutunud selles mõttes mitte midagi, sest mul siin käis siin Eestis samasugune survival. Elasin põhimõtteliselt lagunevas üürikorteris, hipikommuunis, kus ma selle kõigega nagunii juba tegelesin (naerab). Mul ei olnud seal tõesti mingit pinget, häda ega suurt probleemi kohanemisega. Kliimaga oli ehk ainult natukene raske harjuda.

Aga kas füüsiliselt ei olnud keeruline?

Mingil hetkel hakkas nälg ikka mõjutama, pea hakkas kergesti ringi käima ja võhma pärast kümmet päeva enam nii palju ei olnud. Võistlused, kus oli jooksmine ja tagaajamine jne polnud nii kerged, samas ka mitte midagi väga hullu.

Millega suutsid enda arvates saatemeeskonnale muljet avaldada?

Hipisid ei olnud seal vist väga palju kandideerimas, seetõttu olin nende jaoks hea leid. Ja eks ma olin suhtlemisaldis, suhtlesin teistega vabalt. Kandideerimisel oli mingi etlemisvoor, kus pidi rääkima inimestega ja laulma. See tuli mul kohe välja nagu tuli – tagasi ennast ei hoidnud, ju see neile imponeeris.

Kui hästi said osalejad omavahel päriselt läbi?

Eestlaste häda oligi see, et me saime liiga hästi läbi. Võttegrupi ja režissööri jaoks oli see suur probleem. Nemad tahtsid intriige, et midagi toimuks. Meil oli täiesti tšill, hängisime päevad läbi niisama, me ei viitsinud isegi onni ehitada. Püüdsime kala ning esimeses mängus võitsime hunniku riisi. Ilma riisi võitmata oleks muidugi keerulisemaks ja närvilisemaks tõmmanud. Esimesed 10 päeva oli väga tšill.

Lätlaste ja leedukatega koos olles suhtlesime kõigiga üsna palju, aga eks lätlased ja leedukad said omavahel paremini suhelda. Meie kõik ei osanud eriti vene keelt, nemad ei osanud inglise keelt. Pigem rääkisime omavahel vene keeles.

Kolme riigi võrdluses võtsid eestlased mängu suhtumises palju vabamalt, see ei ole mingi tähtis asi. Teiste jaoks...see oli täitsa uskumatu, kui tõsiselt nad seda kõike võtsid, nii leedukad kui lätlased.

Kuidas saates osalemine sind isiklikult kõige rohkem inimesena arendas?

Tõesti, ma olen hiljem aru saanud, et pidasin ennast toona väga vabaks ja sõltumatuks, põlgasin levinud stereotüüpe, aga olin tegelikult sellisena ise just üks suur stereotüüp. Mul oli enne saadet olnud õnn suhelda ja lävida peaaegu ainult endasuguste inimestega, mis oli muidugi väga tore, aga see oli mind ka omamoodi nähtamatult kammitsenud – mul oli tihti raske mõista teistsuguse maalimavaatega kodanikke. Saates olid ainult teistsugused inimesed ja sealt algas mul tõesti inimesena mingisugune uus arengusuund, eks olin vist veel arengueas noormees toona kah.

Kõik said saatesse ühe isikliku asja võtta. Mis oli sinu isiklik asi ja miks otsustasid selle võtta?

No hipina võtsin kaasa muidugi omavalmistatud djembe. Ma ei tea miks, edevusest ilmselt. Djembed ei olnud sel ajal veel väga levinud ja mõjusid kindlasti salapärasemalt ja eksootilisemalt kui tänapäeval.

Mis meeldis enim selle saare puhul, kus te elasite?

Elasime kokku vist kolmel erineval saarel. Enim meeldis viimane, sest see asus kaugemal ja seal oli loodus pisut lopsakam, oli rohkem liikumisruumi ja muidu ilusam.

Täna on reality-saated üsna tavalised, 2001. aastal aga mitte. Samuti polnud siis sotsiaalmeediat. Kui „suur asi” tol korral saates osalemine kuulsuse mõttes tundus?

See tundus ikka väga suur asi sel hetkel ja tegelikult oligi. Peavoolumeedia teemade TOP 3 ilmselt. Kuulsuseahelate raskusest hakati meid juba saate filmimise ajal hoiatama ja mitte asjata!

Kuidas oli lood tähelepanuga pärast saadet Eesti inimeste ja meedia poolt?

Ma sain aru, et eestlastel polnud veel midagi, aga see mis Leedus ja Lätis toimus, oli mastaapne. Nad olid ikka nii suured staarid, et täitsa lõpp. Isegi kui mina käisin Lätis või Leedus, siis tunti mind kohe ära. Kord Soomest laevaga tagasi tulles oli mingi Leedu õpilaste grupp, kes kõik mu kohe ära tundsid, muudkui jagasin autogramme, täiesti haige (naerab). See oli väga kummaline. Neil oli see hoopis tõsisem asi.

Ma nautisin seda kuulsust saate eetrisoleku ajal vast üks-kaks kuud, siis hakkasin seda jälestama. Tahtsin tagasi tundmatuks ujeda pilguga seiklevaks hipiks, kes võib kus tahes, teha mida tahes ilma, et keegi sellest kuidagi mingit numbrit teeks.

Tõsielusarja kuulsus on teistmoodi, kui olla kuulus laulja või näitleja vms. Laulja või näitleja on kuulus oma ande pärast või on ta selle nimel palju tööd teinud, midagi ohverdanud jne. Nendesse suhtutaks teatava austusega, aga tõsielustaariks võib saada igaüks ja nende puhul seda väljateenitud austuse aspekti ei ole, mis on ka igati loomulik. Mulle tuldi näiteks juurde ja öeldi, et kuule jou, sa olid seal saates onju, ma oleks ka äärepealt läinud, aga ei saanud minna – pidin tööl olema! (naerab).

Kas oled suur reisifänn? Kas oled pärast „Robinsone” veel mingeid suuremaid seiklusi ette võtnud?

Olen ikka suur reisifänn ja olen ikka päris palju reisinud. Vahepealse aja jooksul olen ka viis korda India risti-rästi läbi rännanud, igal korral kuu-poolteist. Üheski tõsielusarjas rohkem osalenud ei ole ja ei osale ka. Kuigi, kui korraldataks seesama "Robinsonide" mäng, samade osalejatega, siis ma osaleksin küll. Sest seekord ma võidaksin selle ära! Muidugi juhul, kui Helena-Reet mind jälle mängust kaasa ei võta... Eriti magus oleks võita lätlast Marist, kes toona võitis!

Kuidas saade sinu jaoks lõppes?

Mängu tuli jokker Siiri ja reeglid nägid ette, et väljalangeja võtab kellegi omal valikul kaasa. Helena-Reet langes välja ja valis minu. Ta oleks võinud valida nii lätlase või leedulase. Ta ütles, et nii on lõbusam koju sõita. Siis ma tundsin ennast küll päris lollisti. Tundsin saarel ennast nii hästi, ma ei olnud frustreeritud ega midagi. Arvasin, et lähen vabalt lõpuni, et mingit küsimust ei ole. Selline loll lõpp mõnes mõttes. Pärast seda olin siiski veel saarel edasi. Korraldusmeeskond tuli mulle vastu, et mind nii nõmedalt mängust välja tõmmati, siis võimaldasid mitte kohe sama lennukiga minna. Helena-Reeda soov minna koos tagasi ei täitunud. Seiklesin seal saartel ja mandri pool ringi koos paari projektiga seotud inimesega. Hääletasime ja sattusime kohalike peale, kellega järgmise päeva lõpuks jõudsime hoopis Singapuri.

Millega tegelesid pärast „Robinsone” ja millega tegeled praegu?

Pärast saadet tegin erinevaid juhuotsi ja käisin Soomes pisteliselt vanu maju restaureerimas ja ümber ehitamas. Oli nipet-näpet erinevaid projekte ja samuti käisin teatri- ja teleprojektides dekoratsioone ja rekvisiite tegemas. Purjetasin nii päris pikalt.

Ülejärgmine aasta pärast Robinsone käisin Rootsi produktsioonifirma Strix kaudu samal saarel sama sarja jaoks abiks, olin saarevalvur, erinevate tiimide saarevaht – Rootsi, Norra, Taani ja Baltikum.

Pereelu hakkas peale 2010. aastal. Ja sellest ajast tegutsen mööbli tootmise valdkonnas – olen väikeettevõtja. Tegelen hobidega ja kasvatan lapsi.

Kas ja kui palju oled ise vahepeal tõsielusaateid vaadanud?

Olen üldiselt kogu taolise kerglase sõubisnesi suhtes üsna kriitiline. Kui mõelda sellele, mis ressursse selle alla pannakse ja mida siis vastu saadakse?

Inimene sügab kodus kõhtu ja naerab korra, näitab näpuga ja ütleb kaaslasele, et mina küll nii loll ei ole ja see on kõik. Järgmisel hetkel seda kõike poleks nagu olnudki. Nende miljonitega, mida kulutatakse tootmisest telekasse jõudmiseks võiks ideaalis küll midagi kestlikumat peale hakata! Selles mõttes pean ma seda totraks.

Ühesõnaga, ma ei ole üldse reality-show’de fänn, aga samas, kuna ma olen selles ise ka tööalaselt osalenud, siis muidugi natukene mõtlen ikkagi kaasa ja vaatan pisut teise pilguga.