Alguses oli häbi, nüüd on savi! Noor diabeetik räägib arengutest suhtumises ja abivahendites

Rahvusvahelise diabeediühingu avaldatud analüüsi kohaselt 2021. aastal elab maailmas 537 miljonit inimest. Ennustatakse, et see arv tõuseb 643 miljonini aastaks 2030 ja 783 miljonini aastaks 2045. Eestis on hinnanguliselt diagnoositud 70 000 diabeedihaiget ja arvatakse, et samapalju on diagnoosimata (allikas: Eesti Diabeediliit). Suurel enamusel on II tüübi diabeet, mis on ennetatav ja see on elustiilihaigus.

„Stuudio“ saates käis külas noor mees Rauno Oolberg, kes tänaseks juba 20 aastat 1. tüübi diabeediga elanud. „Mingil hetkel sa saad aru, et midagi on valesti. Ega ma 10-aastasena ei tahtnud ka tunnistada, et midagi on valesti. Koolivaheajal oli minu kõrval vanaema ja ta hakkas tähele panema, et nii palju vetsus käimine ei ole normaalne. Vanema hakkas muretsema ning helistas emale, et tuleb perearstile minna," ütleb Rauno.

Täna on Rauno mõistagi palju optimistlikum, sest nii teadlikkus kui ka abivahendid on märgatavalt paranenud. Noore poisina oli tema esimene reaktsioon, et normaalne elu on läbi. Ta kartis, et ta ei ela kaua, ei saa midagi süüa ega elu nautida. Raunol on 1. tüübi diabeet, mis ei ole elustiilihaigus, vaid on kas kaasasündinud või teatud tüüpi terviseseisundi poolt põhjustatud (stress, autoimmuunsed haigused). 2. tüübi diabeeti võib aga pidada elustiilihaiguseks, mis avaldub näiteks kõrge kehakaaluga.

Revolutsioon abivahendites

20 aastat teadlikult diabeediga elanud Rauno kirjeldab, et esimesed 18 aastat olid abivahendite osas sisuliselt samad. "Näpu otsast võtsin verd ja süstisin koguaeg jalga ja kõhtu ja vahepeal ka tuharasse. Oligi kõik. Ma olin nii harjunud sellega. Kui oled seltskonnas ja võtad särgi üles ja teed süsti, siis uuritakse jälle, et kas sul on diabeet ja siis hakka otsast peale juttu rääkida."

Rauno parema käe peal on väike insuliini doseeriv insuliinipump, mida saab läbi telefoni juhtida ning telefoni tulevad ka teavitused.

Vasaku käe küljes on mul veel väiksem asi – glükoosisensor, mille küljes on pisike saatja. Esimest korda kasutasin seda kaks aastat tagasi, siis oli sensor suur, prahti tuli äärmiselt palju jne, sest kõik sensorid olid ühekrodse aplikaatoriga, Medtrumi omad on laetavad! Sensor ühildub telefoniga, millest näeb oma veresuhkru taset. „Ei tunne neid asju enda küljes, alguses kartsin. Ma võin sensori peal magada, ei tunne midagi. Pumbaga on sama, ei tunne seda,“ ütleb Rauno.

Mis asi on Medtrum TouchCare A8 Nanoinsuliinipump? Tegemist on Medtrumi varasemast versioonist väiksema abivahendiga, mis asendab voolikuga insuliinipumbad, on väike ja delikaatne ning seda saab juhtida oma telefonist (vajadusel ka puldist). 

Tervisekassa kompensatsiooniga on see kuni 26. aastastele noortele saadaval ja see on juba suur samm, mille eest oleme Tervisekassale tänulikud ja loodame, et peagi laienevad ravivõimalused veelgi!

Vaata lähemalt päises olevast videost!