„Mälumaratoni” võitnud Igor Habal paljastab oma taktika: teadsin, et pean seda nui neljaks vältima

Maailmakuulsal BBC formaadil „Mastermind” põhineva mälumängu „Mälumaratoni“ võitja Igor Habal ütles TV3 portaalile antud intervjuus, et kuna finaali jõudsid head mängijad, läks kõik üsna napilt ning midagi ei tundunud talle kindlana. Seda magusam on aga võidutunne.

Igor Habal, palju õnne „Mälumaratoni” võitmise puhul! Millised emotsioonid võit sulle tõi? Milliste emotsioonidega kulges ettevalmistus?

Ma teadsin, et finaalis on mängijad, kes on endale teemad hästi selgeks teinud, sest nad pääsesid ka eelvoorust päris hästi läbi. Punktide heitlus tekitas lõpuks üsna sellise...tühjaks pigistatud sidruni tunde. Kõik läks nii napilt. Mitte midagi ei olnud kindlat, finaalis olid head mängijad. Päris kurnatud tunne, aga seda magusam oli võit.

Inimeste ettevalmistuse tase eriteemade osas oli ka erinev. Üks mängija, kelle eriteema oli keemilised elemendid, hakkas kolm päeva enne saadet mingeid tabeleid üle vaatama. Ma sain aru, et ei tohi eriteemasid juhuse hoolde jätta, sest see on see, kus igaüks saab tööd teha. Üldteadmised kogunevad tõesti aastatega, seda on raske paari kuuga tasandada, ehk tunduvalt madalama nivoo pealt oleks keeruline järjele saada.

12. septembri saade ehk esimene eelvoor läks mul enda arvates pigem halvemini. Sain enne turniiri aru, et olen üldteadmiste osas tõenäoliselt kõige parem mängija. Enne mängu sain aru, et tõenäoliselt inimeste tase teisel hooajal tõuseb, kuna nad on näinud esimese hooaja küsimuste raskusastet näha ja saanud paremini ette valmistada.

Kui paljusid „Mälumaratoni” osalejaid sa juba varem teadsid, kasvõi kaudselt?

Teadsin paari inimest, sealhulgas ühte finalisti – Mati Räli–, kes on mälumängu ringkondades tuntud tegija.

Kui palju analüüsisid nii iseenda kui ka teiste etteasteid tagantjärgi? Milliseid taktikaid enda jaoks kasutusele võtsid?

Ma sain aru, et üks asi on küsimust paberil näha, teine asi küsimust kuulda. See riigikogu valimiste aja küsimus esimeses saates...tuleb endale ikkagi tuhka pähe raputada, sai valesti kuuldud ja sai ka valesti vastatud. Siis ma muutsin oma taktikat. Muutmise aluseks oligi võimalus enda mängu natukene analüüsida. Veerandfinaal lükati algselt plaanitust hilisemaks ja see tuli mulle kasuks, sest ma sain enda esitluse üle juurelda. Sain aru, et Teedule (saatejuht Teet Margna – toim) silma vaatamine segab mind. Ma kuulasin ainult häält, mõtlesin küsimuse enda peas läbi ega keskendunud tema pilgule. Korraga pilgule ja häälele keskendumine segab. Taktika muutmine töötas minu jaoks väga hästi.

Tegin enda jaoks ka selgeks, et kui Teet ei lase „passil” (ingl pass ehk edasi minema, küsimust vahele jätma – toim) edasi minna ja ei ütle kohe järgmist küsimust, vaid ütleb enne õige vastuse, siis ei ole mõtet „passi” anda, vaid seda tuleb vältida. Eelvoorus ma seda ei suutnud, aga poolfinaalis ja finaalis ei andnud ma ühtegi „passi”, mis oli selgelt valitud taktika – kui vastust ei tea, annan kiire vale vastuse. Finaalis küsiti ansamblit, kus oli Aivar Mäe 80ndatel solist. Õige vastus oli Vitamiin, mida ma ei teadnud. Küll aga teadsin, et kui mul on aega kokku kaks minutit ja „passiga” öeldakse vastus, siis A: ma ei tohi passi anda; B: ma pean võimalikult kiiresti vastama, et saada vastata võimalikult paljudele küsimustele mängu jooksul. Ühe vastuse erinevus on väga oluline. Andsin vastuse ABBA: kiire vale vastus ja ka teemakohane, aga mõte oli selles, et kui ei tea, ei hakka selle peale aega raiskama ja saan võimalikult kiiresti järgmist küsimust kuulda. Pärast ütlesid ka küsimuste koostajad, kes kohapeal mänge vaatasid, et minu eelis teiste mängijate ees oligi võimalus rohkematele küsimustele vastata.

Samas, see töötab ainult Eestis. Kui saatejuht oleks täpselt algsest formaadist lähtunud, siis ma võib-olla oleksin teistmoodi talitanud. Ma kohandasin seda selle järgi, kuidas Teet saadet juhtis.

Mille poolest Eesti saade Briti formaadist siis erines?

Esimesel hooajal oli Briti produtsent kaasas, kes jälgis, et kõik oleks täpselt formaadist lähtuv. Siis oli nii, et kui annad „passi”, ütleb saatejuht kohe järgmise küsimuse. „Pass” võrdub kiire vale vastusega ning sellega tuleb lihtsalt viigilahutuse efekt juurde. Aga kui saatejuht ütleb sulle vastuse ja võtab veel pausi enne järgmist küsimust, siis on selge, et „pass” Eesti formaadis ei tööta. Kui esimene hooaeg oli, siis Teet järgis formaati. Aga järgmises ei järginud, kuigi küsimuste koostajad mitmel korral andsid märku.

"Mälumaratoni" võitja Igor Habal — FOTO: Erakogu

See tundub ju iseenesest väga lihtne taktika: kui vastust ei tea, ütled näiteks „Erki Nool” ja saad kiiremini edasi. Miks siis teised mängijad seda ei kasutanud?

Ma ei oska teiste eest rääkida, võib-olla mõni ka kasutas. Kuidas öelda, võib-olla ei olnud nad seda enda jaoks läbi mõelnud, võis ka olla esinemiskramp. Võistlusärevuses ei pruugi alati suuta taktikast nii palju lähtuda, aga mul on hea meel, et mina seda suutsin. Ma teadsin, et ma pean seda vältima nui neljaks ja kiiresti vastama.

Nii palju, kui oled erinevaid mälumänge maailmas vaadanud või ise osalenud, siis milline formaat sulle endale kõige rohkem meeldib ja sobib?

Kõikidest teleformaatidest meeldivad mulle brittide „University Challenge“, mis on selline kõrgkultuuri hõnguga ülikoolide vaheline sari ning „The Chase“, kus mälumängur võistleb lihtsurelike vastu. Viimane on väga telegeeniline formaat ning õigustanud end mitmetes riikides.

Eeldan, et olid teadmistehimuline juba varakult. Millega tegelesid lapsepõlves ja nooruses? Millised õppeained kõige rohkem huvi pakkusid?

Mälumängupisik on tõenäoliselt minuga kaasa sündinud, kuna ma erinen teistest pereliikmetest päris palju. Juba lapsepõlvest peale on mul olnud huvi laias maailmas toimuva vastu. Mäletan üsna hästi, et esimesed teadmised ammutasin atlase kaudu, hiljem tulid juba teatmeteosed. Koolis olid mul lemmikaineteks ajalugu ja geograafia, kuna minu jaoks tähendasid need ained kõige suuremate teadmiste laeka avanemist. Samas võisid huvitavad teemad minu jaoks üsna kiirelt vahelduda. Mäletan, et raamatukogus käies võisid ühel kuul olla kõige köitvamad olümpiamängude ajalooga seotud teemad, teisel nädalal aga keskaja ajalugu, kolmandal nädalal hoopis ilukirjandus.

Kes või mis aitas mälumänguhuvi hoida ja arendada? Kuidas see aja jooksul kujunes?

Lisaks loomulikule uudishimule on mul väga vedanud, kuna Juuru gümnaasiumis oli matemaatika- ja füüsikaõpetajaks Peep Vahtrik, kes ka ise tegeles mälumänguga. Tema saatis meid maakondlikele mälumänguvõistlustele ja koos temaga käisin ma ka enda esimestel täiskasvanute võistlustel, 12-aastaselt spordipaarismängus. Edasi jätkus tee üleriigilistel koolinoorte mälumängudel, kus meie koolil küll ühtegi korda ei õnnestunud võita, ent alati jõudsime medalitele. Eesti meistrivõistluste debüüdi tegin 18-aastaselt ning alates umbes sellest ajast on mälumäng kuulunud minu kõige suuremate hobide hulka.

Kuidas kujunes sinu hariduslik ja tööalane karjäär pärast keskkooli? Mida oled õppinud, kellena ja kus töötanud?

Karjäärivalik on olnud täiesti juhuslik, kuna bakalaureusekraadi omandasin ajaloo erialal ja magistrikraadi organisatsioonikäitumises. Ei ole ma tänasel päeval tegev ei ajalooõpetajana ega personalivaldkonna inimesena. Armastusest spordi ja jalgpalli vastu töötasin ma algul spordianalüütikuna BetGeniuses. Sealt viis tee mind ootamatult kinnisvaraanalüütiku tööpõllule. Algul Uus Maasse, hiljem Neokapitali. Ametlikult olen hetkel tööotsija, kuid kõigi eelduste kohaselt jätkan siiski kinnisvaras.

Mis kinnisvaravaldkonnas täpsemalt paelub?

Pigem hübriidvariant, kus on erinevad tahud koos. Minu uue töö spetsiifika on veel selgumisel, aga tõenäoliselt rohkem ärikinnisvara pole ning midagi hindamise, analüüsi, konsultatsiooni ja tehingutega seonduv. Samas, võib-olla tuleb rohkem hoopis analüütiku ja PR poolt, kus ma olen ka varem rohkem pildil olnud.

Ehk siis, töös peaks olema nii Excelit kui ka avalikku esinemist?

Jaa, väga tihti tahetakse mind kuidagi raamidesse panna. Ma pean ennast üsna heaks suhtlejaks, oskan keerulisemaid teemasid inimestele lihtsamat seletada, mis on avaliku esinemise oluline aspekt, samas mulle meeldib töö andmetega, kus ma saan süveneda mingitesse asjadesse ja kasutada valemeid, et lõpuks jõuda hea tulemuseni. Mulle meeldib, kui mõlemad aspektid on ühildatud, kui ma teeksin ainult ühte, oleks ehk ideede puudus.

Aga mis on sulle igapäevatöö puhul üldisemas mõttes oluline?

Töö peab esiteks olema huvitav. Kui sulle töö iseenesest ei meeldi, võib raha taga ajamine viia lõpuks kurnatuse ja läbipõlemiseni. Töö eest peab saama ka väärilist tasu ja kinnisvaras seda pakutakse. Mulle meeldib, et on olemas kollektiiv, kus saan õppida, kus on professionaalsed inimesed ja kus mul on võimalused edasiseks arenguks ja eneseteostuseks

Ma olen aru saanud, et ma töötan kõige paremini nendes olukordades, kus on mingi osa tundmatust ja mingit osa tuntavat. Et ma enam-vähem tean, mida ma teen ja raamid paigas, aga panen mingis valdkonnas ennast proovile. See võib olla mingi valdkonna analüüs, kus keegi küsib näiteks Jüri piirkonna laopindade kohta, et tahaks üürile anda või arendada ja siis teen mingi investeerimismudeli, piirkonna või üüripiirkonna analüüsi. Ehk kui pole standardne asi, vaid pean sellega töötama. Motiveerib natukene tundmatus kohas vette hüppamine.

Milline rutiin sul uute teadmiste omandamisega on? Kui palju aega ühes nädalas teadlikult enda harimisele pühendad?

Sain ühel hetkel aru, et hea tulemuse saavutamiseks tuleb asjale läheneda süstemaatiliselt ning avastasin enda jaoks mälukaartidel (ingl flashcard) põhineva tarkvara nimega Anki. Olin koheselt võlutud ning kasutan seda juba 12. aastat. See on võimaldanud mul teadmisi süstematiseerida. Faktid on mul programmis tavaliselt küsimuste kujul nii nagu päris mälumängus ning see võimaldab olla oma treeningul efektiivne. Anki põhineb intervallmeetodil – mida lihtsam mingi fakt on, seda harvemini sellele vastama peab. Igat päeva alustan Ankis küsimustele vastamisega ning õhtul sisestan programmi uued küsimused, tavaliselt umbes 10 küsimust päeva. Uuel päeval pean juba loodud küsimustele vastama. Küsimuste ideed võivad tulla nii internetis surfates kui ka igapäevaselt ringi kõndides või kultuuri tarbides – mõni uus toiduaine poes, senitundmatu kirjaniku teos raamatupeos, minu kõrvadele uudne lugu vms. Kõik see viib lõpuks uue küsimuse tekkeni.

90% ajast kulub mul Ankis ettevalmistavale treeningule ja uute küsimuste lisamisele ning 10% mängudel käimisele. Suurem osa fakte tuleb mul ise lisades ja sellega tööd tehes. Arvan, et 10 fakti päevas võiks olla mõistlik sisestamise maht. Suvel tegin korteriremonti korteriremont ja 35 päeva ei sisestanud ühtegi fakti. Viimasel aastal olen kokku sisestanud 3000 fakti.

(Näitab Anki flashkaarte).

Minu Anki on jaotunud üheksaks suuremaks teemaks. Teemade valik tõukub enamasti mälumängu MM-il küsitavast, aga ei ole päris üks ühele. Elustiili alla kuuluvad näiteks nii toit, jook, disain, mood, ajakirjandus, haridus. Saab valida, mitme päeva pärast küsimus uuesti tuleb. Mida vanemad küsimused tulevad, seda pikemaks muutub järgmine intervall.

Ma olin ilmselt üks esimesi mälumängureid, kes seda kasutama hakkas. Ma võin julgelt öelda, et olen sellest ka paljudele teistele mälumänguritele rääkinud, kellest täna valdav osa Ankit ka kasutab. Ütleme nii, et kui sul on 100 fakti, siis on ju lihtne neid iga päev korrata, aga kui sul on neid kümneid tuhandeid, siis on väga oluline vahe, kui lihtsad või rasked need on ja Anki teeb sulle selle selektsiooni ära. Lihtsaid asju vastan pikema intervalli tagant ja keerulisematele asjadele pean lühema aja jooksul vastama. See muudab igasuguse ettevalmistamise efektiivsemaks. Maksimaalne intervalli küsimusele on kaks aastat. Anki ise on vabavara ja täiesti tasuta.

Kuidas siis Eesti mälumängurid varasemalt oma teadmisi talletasid ja kordasid?

Eesti mälumänguritega varasemalt suheldes sain aru, et nad ei tee väga süstemaatiliselt tööd. Maksimaalne oli ajalehe väljalõiked, raamatukogus käimine ja faktide väljakirjutamine. Järgmine tase sellest oli ise küsimuste tegemine Word faili. Aga kui seal on 20 000 küsimust, tekib probleem, et kuidas sa teed vahet unustamise tasemel ja küsimuse keerukusel. Seal ei saa teha kategooriaid. Ma olen aru saanud, et Anki on tulemusi andnud, nüüd on ka tippmälumängurid sellest aru saanud ja küsimus on selles, kes teeb samas programmis rohkem tööd. Nüüd on see eelis mul ära kadunud, ei ole enam ainus, kes sellega süstemaatiliselt tööd teeb.

Muide, sellega seonduvalt meeldib mulle ka kontoris tööl käia. Kuigi kodukontor tundub huvitav, paindlik ja mõnus, aga lõppkokkuvõttes on päriskontorites inimesed ja vestlused ning spontaansest vestlusest võivad tekkida uued ideed.

Milline valdkond või teema sind eriliselt huvitab, millesse oled kõige rohkem süvenenud? Miks?

Kõige tugevam olen spordis, kuna sport, eelkõige jalgpall, on mind huvitanud juba umbes 1996. aastast ehk siis 10-aastaselt. Mäletan punaste kaantega olümpiamängude ajaloo raamatut, mida ma tõenäoliselt lehitsesin kõige sagedamini.

Kas on mingi valdkond, mis on mälumängurile n-ö kohustuslik, aga sind nii väga ei huvita?

Kogu see elustiili asi on tulnud ikkagi natukene punnitatult – igasugused kuulsad instagrammerid, tiktokkerid, moeloojad. Seal on loomulikku huvi olnud vähem, aga ma olen aru saanud, et mälumängus on ikkagi lõpuks väga oluline, millised on sinu baasteadmised. Võtan ikkagi ka elustiili teema iga päev ette. Võib-olla loodusteadustega on sama lugu, pean seal rohkem tööd tegema. Elusloodus huvitab, aga lihtsalt olen võib-olla rohkem humanitaarse kallakuga. Kui sul on ühendused ja seosed loodud, siis olemasolevate seoste põhjal saad uusi seoseid luua ja sul ei ole vaja väga juurte juurde minna. Spordis, jalgpallis küsimusi tehes võin kohe väga spetsiifiliseks minna, sest mul on baasteadmised olemas. Aga kui peaksin tegema küsimusi keemias ja füüsikas, peaksin tegelema baasfaktidega, ei saaks veel keerulistest asjadest küsimust teha. Või õigemini, ma võin küll teha, aga ei pruugi sellest ise aru saada, ehk ma teeksin küsimuse, mis on minu jaoks Hiina keel. See nõuab rohkem tööd ja ma olen teistele mälumänguritele ka öelnud, et sa pead ise ausalt enda jaoks suurvõistlustel käies seletama, mis on need asjad, mida ei teadnud ja miks ei teadnud.

Too mingeid näiteid, kus oled omandanud teadmisi ja n-ö „tegelenud“ mälumänguga ka väljaspool raamatuid ja internetti. Mõni huvitav reisikogemus?

Uusi teadmisi võib igalt poolt ammutada, aga reisid on üsna hea võimalus avardada oma maailmapilti. Olgu selleks siis reisi ettevalmistamisega loetud informatsioon, kohapealsed käigud söögikohtades, kunstimuuseumides jne.

Olin varel arvamusel, et reisimine on ülehinnatud...kogu see pingutus, ettevalmistus jne. See kõik tundus hoomamatu, aga nüüd olen aru saanud, et reisimine on täitsa tore, see on üks hea võimalus näha erinevaid kultuure, rahvaid, suhelda kohalikega. Viimased kaks aastat olen üksi reisinud. Olen pigem mitte n-ö kiirtoidureisija, vaid meeldib erinevaid kohti avastada. Ideaalne reis on selline, kus käid korra looduses, tarbid kultuuri, käid mingisugusel üritusel jne. Eelmisel aastal panin kokku Belgia ja Hollandi reisi täiesti nullist, kestis 12 päeva. See aasta olin samuti 12 päeva Ungaris ja Austrias. Käisin loomaajas, kunstimuuseumis, muusikakontserdil ning jalgpallimängu vaatamas ja suhtlesin erinevates linnades kohalikega.

Millised ja kui kauged ambitsioonid sul seoses mälumängurlusega on?

Mulle meeldib elada harmooniliselt elu ehk vaimne ja füüsiline heaolu peaksid enese hästi tundmiseks olema minu jaoks tasakaalus. Seega ilmselt ma 100%-liselt ainult mälumänguga tegeleda ei taha. Samas, valitsev maailmameister mälumängus on 61-aastane ning veel mõni aasta tagasi olid mälumängumaailma valitsejad 60. eluaasta ümber. Arvestades sellega, on vara veel rääkida sellest, et olen oma parimad tulemused ära teinud.

Mulle meeldib vaheldusrikkus. Meeldib, et saan teha huvitavat tööd, teha sporti, filme vaadata, raamatuid lugeda, liikuda ja jõusaalis keha toonuses hoida, linde vaatama, mõelda elufilosoofiliste küsimuste ja stoitsismi kohta ning suhelda inimestega. See on mind hoidnud läbipõlemisest ja rahutusest.

Isiklikus kontekstis on hästi oluline ka oma pere loomine. See on hästi oluline asi, mis veel pole õnnestunud, aga lähiaastatel. Pean muidugi arvestama, et see võtab mälumängu aega ära. Praegu on aeg minu enda kujundada. Tegelikult saan lõppkokkuvõttes aru, et ei saa lõpuni siiralt õnnelik olla, kui pole enda pere kõrval.

Kas järjest teadmisi omandades võib tunduda paradoksaalselt, nagu ütles Sokrates, et „tean, et ma midagi ei tea"?

Pigem tähendab iga uus teadmine sobitumist olemasolevasse seosteahelasse, seega mida rohkem sa tead, seda lihtsam on midagi uut meelde jätta, eriti kui see uus, sobitub olemasoleva teadmistepagasiga. Teisest küljest on tõsi ka see, et mida rohkem on sul teadmisi, sest suurema tõenäosusega sa kipud ka midagi unustama.

„Mälumaratoni” toimetaja Kristi Margna tõi näite, et nooremale põlvkonnale on Eestit puudutavad küsimused keerulisemad, sest ollakse keskendunud laiale maailmale. Oled 1986. aastal sündinud, seega samuti nooremasse põlvkonda kuuluv.

Tegin Anki mälukaarte kasutama hakates endale selgeks, et ma ei tee mitte ühtegi Eesti teemalist küsimust. See pole seotud kodumaalarmastuse või patriotismi puudumisega, aga kui ma lähen välismaale mängima, ei tule ühtegi Eesti küsimust. Või kui tuleb, siis see on nii lihtne, et ma ei pea selle nimel eraldi tööd tegema. Kelly Sildaru, põlevkivi, Taani Lipp, võib-olla „halvemal juhul” Lennart Meri, aga need on triviaalsed asjad. Eesti küsimuste tegemine tähendaks minu jaoks ressursi kulutamist, mida ma saaksin kulutada teisiti. Ma sain alguses aru, et ei hakka Eesti küsimustega eraldi tegelema, need tulevad orgaaniliselt.

Kui kõrgel sa maailma riikide arvestuses oma reitingutes hetkel paikned?

Maailmas on kaks väga tähtsat mängu. Üks on Mälumängu MM, teine on vana nimega Euroopa Meistrivõistlused, uue nimega Ultimate Quizzing Championship. Seal on oluline vahe. MM toimub natukene eksamiformaadis: 240 küsimust, esimene pool 120 küsimust nelja teemaga, seejärel paus ja siis järgmised 120 küsimust. Vastamisaeg on tavaliselt 45 minutit 120 küsimusele, seejärel on vaheaeg ja teisel poolajal kordub sama muster. See toimub samal ajal ja samal päeval igal pool üle maailma. Eestlased vastavad samadele küsimustele, mis on tõlgitud eesti keelde. Inglased vastavad samadele küsimustele inglise keeles. Seal on mu parim tulemus 4 koht. Viimane aasta ma olin TOP 30, ehk Eestis parim. Seda võistlus ma hindan osalejate arvu poolest, iga aasta 1600-1700 mälumängurit üle kogu maailma, aga sa tegelikult ei tea kui head nad kohapeal on. Mälumängu MM toimub iga aasta juuni esimesel laupäeval, aga sel aastal oli Hispaanias novembri esimesel nädalavahetusel, Costa Del Sol piirkonnas, kus mängime kohapeal mälumängurite vastu. Seal tõusin sel aastal üksikmängus seitsmendaks. Ma olen aru saanud, et üks ühele mängudes – kus pole 240 või 120 küsimust ees – kus on plokkide kaupa 10 või 12 küsimust, selles formaadis olen parem. Suudan keskenduda väiksematele küsimustele ja kulutada aega paremini kui mingid suurema arvu küsimustega. Seal olen maailmas halvemal päeval TOP 20 seas, paremal päeval viimastel aastatel TOP 10 seas.

Mida soovitaksid algajatele mälumänguhuvilistele?

Kui teema huvi pakub, käige aga mälumängudel! Mulle ei meeldi mälumängudest rääkida mitte sellepärast, et meeldib koguaeg pildis olla, vaid pigem selle populariseerimiseks. Tahan näidata, et see on äge hobi, millega tegeleda. See on ka sotsiaalne, kui ei taha üksinda mängida või tegeleda, siis on Tallinnas mõnikord ka argipäeva õhtutel mitmeid võimalusi näiteks pubides. Võib minna nii sõpradega koos kui ka üksinda ja küsida võhivõõraste käest, kas saaks nendega liituda.

Just nii ma Viinis mööda põhitänavat Ringstrasset jalutades tegingi: Nägin, et toimub pubis mälumäng ning lihtsalt küsisin, et kas võin kellegagi liituda. Esimesed neli ütlesid, et ei, aga viies ütles, et loomulikult tule. Nii leiab uusi kontakte, mida muidu ei teki. Mälumäng on enamasti ka odav hobi. Praegu on parim aeg olla mälumängur.

Kõiki "Mälumaratoni osasid on võimalik vaadata TV3 Play keskkonnast.

Mälumängur ja "Mälumaratoni" teise hooaja võitja Igor Habal on omandanud Tallinna Ülikoolis ajaloo bakalaureuse- ja organisatsioonikäitumise magistrikraadi ning töötanud pikemat aega kinnisvara valdkonnas. Kuigi Igor kuulub oma vanuse poolest noorema generatsiooni mälumängurite hulka, on ta olnud teistele mälumänguritele teenäitajaks, seda muuhulgas mälukaartidel põhineva tarkvara abil info kogumise ja kordamise osas. "Eesti mälumänguritega varasemalt suheldes sain aru, et nad ei tee väga süstemaatiliselt tööd," ütleb Habal.

Mälumängude kõige olulisemad saavutused on Igor Habal saadud rahvusvahelisel areenil: 2018. aasta MMi 4. koht; EMil esikohad klubide mängus 2018. ja 2019. aastal, Eesti koondisega hõbe 2021. ja 2022. ning pronks 2015. aastal, EMi hõbe üksikmängus 2012. ning pronksid paarismängus 2022. ja 2023. aastal. Lisaks veel medalid teemamängudes: kirjanduses, geograafias ja spordis, millest viimane oli esikoht 2016. aasta mäluolümpial.