Marek Lindmaa läbis maailma karmima aerutamisvõistluse: pean sinna igal aastal tagasi saama!

Peagi avaneb TV3 vaatajatele võimalus saada osa ülimalt haaravast ja erilisest reisisarjast „Aerutades Alaskale“, mis viib kuus parimas eas meest teisele poole maakera, et läbida kajakkidel maailma ühel suurimal ja võimsamal Yukoni jõel toimuv kuulus aerutamismaraton „Yukon 1000“. Hiljutisel vestlusõhtul jagasid mehed oma muljeid, mis hoolimata kogetud raskustest olid üsna positiivses toonis.

Kuueosalises reisisaates jagub ka huumorit ja seiklusromantikat, kuid sellest hoolimata oli meeste jaoks tegemist tõeliselt karmi ellujäämisvõitlusega, mis toob välja eestlastest mehepoegade ürgse olemuse. Teiste hulgas usaldas oma elu Kanada ja USA metsiku looduse rüppe ajakirjanikust saatejuht Marek Lindmaa, et selgitada, mida äärmuslik katsumus talle annab, kuidas mugavuste puudumine saab olla suurim mugavus ning mida kaugelt kaasa tuuakse või kes jääb rängast retkest sõltuvusse.

Esmaspäeval Hiiu Pubis toimunud vestlusõhtul rääkis kogu meeskond oma kogemustest ja muljetest ning oli selgelt näha, et ka karme katsumusi meenutatakse humoorikas ja positiivses võtmes.

Yukon 1000 on maailma raskeim ja pikim aerutamisvõistlus, millele pääsemiseks on juba iseenesest karmid reeglid, rääkimata siis maratoni jooksul ettetulevatest katsumustest. Mida mehed ise enda kõige keerulisemaks katsumiseks peavad? Marek Lindmaa ütles naerdes, et kõige keerulisem oli toime tulla neid pidevalt ümbritseva korralagedusega. "Mis sul on paadis, varustuses. Need mehed küll iseloomustavad mind kui härra Excelit ja Härra Monki ja kujutage ette, kui ma satun sellisesse keskkonda, kus ei ole mitte mingisugust korda, mitte midagi, kus sul on lihtsalt liivased väljad. Ma mäletan seda rasket momenti kolmanda või neljanda päeva hommikul, kus ma pakkisin asju ära ja mul järjest kukkusid kõik asjad sinna liiva, muda sisse. Ma reaalselt läksin paadi taga pakkimise ajal närvi, sest kõik oli must, kõik oli....piiks," ütles Lindmaa ja tõi välja ka tõsiasja, et sellises keskkonnas ei suuda inimene mitte midagi kontrollida, vaid teda kontrollib ja dikteerib ümbritsev loodus.

Miks sellist asja üldse ette võtte? Lindmaa sõnul just sellesama sõprusseltskonna pärast ning samuti nõustub ta väitega, et elu on läinud ka mõnes mõttes liiga mugavaks ning tavarütmist välja saamiseks on talle vaja väga kanget käivitust ja restarti. "Sellest Yukonist, eelmise aasta 700 ja nüüd 1600 [kilomeetrist] olen ma selle mõnusa käivitaja leidnud, kuhu ma tahan kindlasti tagasi minna. Mis siin salata, ma pean sinna saama edaspidi iga aasta! Kas tegema midagi nii hullu, ma ei tea, aga see on see koht, mis mind kutsub ja see on see koht, mis teeb minus tunde, et ma olen jõudnud koju või ma olen kodus kogu selle metsiku looduse keskel. See ongi see, mis mind tagasi toob ja kui tulla selle sarja juurde, siis metsikut loodust ja seda kõike näeb seal väga palju. Saade ei koosne ainult aerutamisest, see on seikluslik reisisaade, kus me läheme lendame 73 aasta vanuse lennukiga, sõidame raudteel, mis tehti rohkem kui 120 aastat tagasi üle mägede ja orgude. Uudistame kohalikke kombeid. Ma ütlen, seda seiklust ka jõest eemal on väga-väga palju. Rõõmsat eneseiroonilist sõbralikku ärapanemist saab seal ka kindlasti näha."

Seikleja Rait Hutrov lisas Mareki jutu peale, et kõige raskem asi oli uni, millega tuli võidelda. "No see ründas sind. Põhimõtteliselt sa tõused üles ja kahe tunni pärast tahad uuesti tukkuda ja magada. See ründas ikka igast nurgast." Raiduga nõustus ka Hillar Irves, kelle sõnul oli tegemist tüütu ja ebameeldiva olukorraga, kus hoolimata kõigest pidi ennast üleval hoidma.

Erki Pernik oli meeskonnast ainus, kes sattus ka haiglasse. "Ma ei tulnud kohalike loodusjõududega toime ja kuna üks putukas hammustas mind ja kolm päeva hiljem lõpetasin haiglas. Kõik lõppes hästi, antibiootikumid hakkasid paari päevaga mõjuma, aga kippus käest ära minema jah, et paari päevaga läks jalg väga-väga paiste ja muutus suht liikumatuks, aga kõik lõppes hästi ja arstiabi oli õnneks võtta selles kohas, kus see asi käest läks."

Aerutamisföderatsiooni president Martin Ilumets tõi raskuste osas välja ka olukorra, et kui külm ja kuum vahelduvad. "Päikese käes lõõmav kuumus...sellega hakkama saamine."

Vestlusõhtul olid mehed parajalt positiivsed ja lustakad, kas selline suhtumine aitas ka keset karme katsumusi paremini hakkama saada? "Ikka oli seda huumorit päris palju, me Raidiga ainult nalja tegimegi. Eks need humoorikad seiklused nendest samadest luuludest tulidki valdavas osas, kui nägid kaamlit või karu tõukerattaga kusagil sõitmas. Tagantjärgi olid naljakad ka need kohad, kus me omavahel võib-olla natukene, mitte tülli ei läinud, vaid nagelema hakkasime. Rait lihtsalt ei saanud aru, kuidas õigesti peab tegutsema," ütles Marek ja sai Raidult vastuse, et ega seda väga palju ka ei juhtunud. "Naljad ei huvita kedagi, ikka see, kuidas intriige puhutakse."

Vaata lähemalt päises olevast videost!

Loe lisaks ka kevadel ilmunud Marek Lindmaa intervjuud.