Tiina Park meenutab pöörast reisikogemust: teised läksid Pamiiri ja mina olin nakkushaiglas

Produtsendi ja režissööri Tiina Pargi jaoks on kevad alanud hoogsalt ning tööd on palju. "Isegi nii palju, et pole mitu nädalat jõudnud aeroobikas käia," ütles ta, viidates hiljuti Seišellidel uue reisisaate „Süda kohvris” filmimisele. Pärast monteerimist istub ta taas lennukisse, et Horvaatia pealinnas Zagrebis uus episood linti võtta.

Peagi saavad TV3 vaatajad näha teie uut reisisaadet "Süda Kohvris". Reisisaated on muu hulgas see, mille poolest olete kuulus. Millest uue saate idee alguse sai? Kuidas see kõikidest teistest reisisaadetest erineb ning millised värvikaid episoode ja inimesi seal näha saab?

Nagu loen Päevalehest, on meil liiga palju reisisaateid, kuid inimestele need meeldivad. Linnar Priimägi toonitas alati, kui temaga koos saateid tegime, et meie ülesanne on avardada eestlase silmaringi. Ja seda just minu toodetud saated on koguaeg teinud. "Süda kohvris", mis nüüd 16.03.24 TV3-s alustab, on veidike erinev teistest omataolistest. Oleme sisse toonud lõbusamaid episoode. Näiteks just üleeelmisel nädalal filmisime Seišellidel Mahe saare rannas põnevaid pulmi. Abiellusid kaks Brjanski linna noort. Tütarlapse nimi on Tatjana ja noormees on Eugen Zeitler, kes elab Šveitsis. Enne oli peigmehe nimi Vladimir Kaster, kuid tal õnnestus 10 aastat tagasi Šveisti tööle minna ja ta hakkas seal kohe Eugeniks. Nende armastus sai alguse Brjanki linna lasteaias ja nüüd, kui mõlemad on 36-aastased, said nad lõpuks abielluda. Andres Dvinjaninov isegi laulis neile seal rannas.

Teine vahva pulmapidu, kus samuti filmisime, oli Portugalis. Olime Jaan Tättega kutsutud Ukraina neiu ja Portugali kondiitriäri omaniku pulma. Tütarlaps oli 35-aastane ja ärimees 60-aastane. Õnnelikke inimesi on köitev vaadata. Eriti ilusti rääkis Jaan selles saates oma südamest. Et kõik on ju siin Eestimaal hea ja ilus, kuid tema süda ikka sosistab talle teinekord "Tahan kohvrisse, tahan kohvrisse". Valdur Mikita sain ka metsast välja meelitada ja nii käisime temaga filmimas Sysore saarel Kreekas ja Gran Canarial. Eriliseks pean ma maailma suurima akvaariumi filmimist. Selle kaarja klaasi laius on 34 meetrit. Lausa vapustav pilt. Saates on lõik, kuidas seal akvaariumis kolm tuukrit söödavad veriste poolitatud kaladega hiigelsuuri haikalu. Saates on ka episood Gran Canaria karnevalist ja selle kohta tegi küll Valdur laheda kommentaari. Ta lisas, et karnevalimelu on nii äge, et võib isegi põhjamaise inimese panna (rõhutatult) kogemata elust rõõmu tundma.

Kuidas teie reisikirg üldse alguse sai? Milline on kõige eredam reisimälestus?

Ma olin Tartu Ülikooli kolmandal kursusel, kui kuulsin võimalusest reisida ja saada veel palka ka, seitse rubla päeva eest. Nimelt oli Eri Klas käinud loomavaguniga Kesk-Aasiasse mullikaid viimas. Hakkasime kohe asja uurima. Alguses pidi suvel kaks nädalat tegema Luige baasis lehmadele heina. Kuna mul on heinategu selge, oli see väga lihtne episood, edasi oli natuke keerulisem. Ülemiste jaamas laadisin lehmavagunisse 15 lehma ja tegin endale vaguni ühte otsa heinapallidest magamisaseme. Mullikate jaoks pidin pakkima vagunisse ka veel igasugust jõusööta. Nii ma reisisin ühes vagunis koos mullikatega 10 päeva Kokandi linna. Seal andsime loomad ära. Meil oli seal rongis ka veel TPI üliõpilasi ja pidime minema pärast loomade äraandmist Pamiiri mägimatkale. Kuid ma polnud peaaegu üldse seal vagunis 10 päeva söönud, laudas on ju raske süüa. Ostsin Kokandi turult viinamarju, ei jõudnud neid pestagi, sest kõht oli nii tühi ja nii sain düsenteeria. Teised sõbrad läksid Pamiiri, kuid mina palavikus koju tagasi ja kolm nädalat olin nakkushaiglas. See ongi kõige eredam reisimälestus.

Milline riik on senimaani olnud kõige ägedam?

Mul on raske vahet teha, kumb on parem: üks on Tahiti ja teine on muidugi Itaalia. Itaalia on mul totaalne lemmik.

Mis annab endiselt jaksu ja inspiratsiooni uusi töiseid asju teha?

Küsisin Moskvas Yves Saint Laurent`ilt just sama küsimuse 1984. aastal tema näitusel intervjuud tehes ja ta vastas, et tema saab jõudu ja inspiratsiooni inimestelt enda ümber. Minu vastus on sama. Mu ümber on nii palju põnevaid ja ägedaid inimesi, et uutest ideedest puudust pole.

Võib vist öelda, et teie töö võrdubki teie hobi?

Ma tahan koguaeg midagi huvitavat teha, mina tahan elada huvitavat ja täisväärtuslikku elu. Mis teised teevad, see mind tõesti ei huvita. Ma ise arvan, et kui minu jaoks on huvitav reisimine, siis ma teen seda. Kui ma tahan näiteks minna Pärnusse puhkama, siis ma teen seda. Ühesõnaga ma teen, mis ma tahan. Nagu ma olen öelnud ühes teises intervjuus, siis lühim tee iseendani on käia ümber maailma ja mulle tundub, et seda iseendani käiku jätkub veel pikaks ajaks. Tõesti, kõik räägivad, et teised ei seisa püstigi, aga sina paned mööda Seišellisid. Aga mis sellest rääkida. Lennukitega lendamine on füüsiliselt tore ja aktiivne tegevus.

Teie umbes 55 aastat kestnud telekarjääri sisse mahub üle 1000 saate. Millised on olnud kõige teie jaoks kõige eredamad hetked ja projektid läbi aastakümnete?

Mulle meeldis see episood oma teletööst, kui tegin Eesti Televisioonis kunstisaateid. Kokku peaaegu 15 aastat. Just hiljuti nägin jälle katkendeid oma saatest Olev Subbist ja Rein Maranist. ETV arhiivis peaks alles olema minu tehtud 51 portreesaadet Eesti kunstnikest, kuid kahjuks pole. Vähemalt pooled neist on ära kustutatud. Kui Ülo Õunal oli 60. sünnipäev ja hakkasin arhiivist otsima temast 1978. aastal tehtud saadet, siis seda lihtsalt polnud. Ja nii on kustutatud ETV arhiivist mitmeid väärtusliike saateid Eesti kultuurist. Tegin ka sarja "Suuri meistreid". Otsisin näiteks saadet Byronist, mille tegin 1985. aastal ja ka seda polnud.

Ilmar Taska meelitas mind pärast USA elu ja „Ameerika Hääle” episoodi tulema Kanal 2 tööle. Ta lubas, et sellest tuleb üks äge kultuurikanal. Tookord oli seal ju põnev, ikka esimene erakanal ja kõik oli uus, kuid elu pani teistmoodi asjad paika.

Teie teekond Eesti Televisioonis ei kulgenud ainult tõusvas joones, teid lasti ka ETV-st lahti. Miks täpsemalt?

Lõpetasin ajakirjanduse Juhan Peegli juures ja noore toimetajana tegin "Noortestuudios" oma autorisaadet "Info", kus rääkisin põhiliselt noorte elust välismaal. Ikka Frank Zappast, biitlitest, lillelastest, Franco Zefirellist, Twiggyst jne. Twiggy oli sellel ajal supermodell, kes oli kõikidest kõige-kõige kõhnem ja kohutavalt populaarne. Juba see ei meeldinud ülemustele. Tolleaegne ETV parteisekretär Juhan Paadam palus mul parteisse astuda, kuid ma muidugi ei astunud. Teadsin juba tookord, et see oli pea giljotiinile panek. Kuid ma ei saanud oma põhimõtetele vastu astuda. Telekas oli nii, et parteilastel oli seal alati roheline tuli. Kui ei olnud kompartei liige, läks su elu ikka vinka-vonka, eriti toimetajana. Minu saade "Info" oli eetris mõned kuud, siis võeti see maha ja mind lasti televisioonist lahti kui poliitiline ebakorrektne toimetaja, kes propageeris Lääne elulaadi. Selline oli aeg. Kuid meenutasin ikka Juhan Peegli sõnu, kes ütles, et minu õige koht on televisioonis ja olin nõus mulle lõpuks pakutud režissööri abi kohaga telemajas. See oli nagu rohkem jooksupoisi koht. Pikapeale sai minust kõrgema kategooria režissöör. Sellel ametil polnud poliitikaga mingit pistmist.

Hagi Šein on teie kohta öelnud: "ta ei ole tuli tuha all, vaid tuli ise. See võib meeldida või mitte meeldida." Kas nõustute?

Hagi Sein mind ikka natuke tunneb. 1972. aastal, kui olin just Eesti Televisioonist "Noortestuudiost" lahti lastud kui poliitiliselt mitte küps toimetaja ja oma pisarad ära valanud, hakkasin alguses režissööri abiks ja siis lõpuks ka režissööriks. 1974. aastal hakkasime Hagiga koos tegema saadet "Leksikon SP" ("Leksikon sotsiaalpsühholoogia"). See oli Hagi esimene saade saatejuhina ja meie koostöö laabus erakordselt hästi. Ka seda saadet ei lastud tükk aega eetrisse. Lõpuks ikka mõned saated käisid eetris ära, ju siis me mõlemad põlesime täie leegiga.

Kas olete mõelnud, mis oleks saanud siis, kui te poleks teles tööle asunud? Kelleks soovisite väga noorena saada?

Elasin Tallinna kesklinnas ja mõnikord käisin mööda ajaloolisest "Stude" kohvikust, praeguse nimega " Maiasmokk" ning nägin seal aknal imelisi koogikesi. Siis tekkiski minus kindel soov, et tahan saada pagariks. Pealegi oskas mu ema samuti väga head napoleoni kooki teha ja see oli mu totaalne lemmik. Kui poleks tulnud minu ellu sporti ja ajakirjandust, siis oleksin pragu kondiiter.

Milline on olnud teie elus kõige suurem kompromiss?

Reeglina ma ei tee kompromisse. Mõnes väiksemas asjas muidugi tuleb teha. Väga tähtis on teada, et õnnelik abielu on terve teadus kompromissidest. Kompromissid on õnnelikuks abieluks väga vajalikud. Aga põhimõttelisi kompromisse ma ei tee.

Kuidas võtaksite kokku oma elufilosoofia ja tarkused, mida enda või teiste kogemustest olete saanud?

Sellele küsimusele saab küll väga lühidalt vastata: sinu iseloom on sinu saatus. Nii lihtne see ongi.

Teid valiti eelmisel aastal Viimsi aasta naiseks. Kui oluline see tunnustus on, arvestades, et olete olnud Viimsiga seotud juba umbes 20 aastat?

Ma armastan Viimsit. Siin on kuidagi rahulik ja soe. Igal hommikul äratab mind lindude laul ja jooksurajad on siin ka head. Viimsi aasta naise tiitel oli muidugi üllatus. Eks ma siin natuke oma kogukonna jaoks midagi teen. Kasvõi minu igakuised reisiõhtud Viimsi raamatukogus, kus alati jääb toole saalis väheseks. Meil on siin omamoodi reisifännide klubi moodustunud ja see seltskond on väga äge.

LOOS!

• Sisuturundus

Avasta Pandora Laegas, Kalamaja kirbuturg. Võida boxirent!

• Sisuturundus

Veebilehe optimeerimine