INTERVJUU | Ultratriatleet Rait Ratasepp: minu eesmärgid on maailmarekorditest kõrgemad

Ratasepp selgitab, et alustas triatleedi teekonda kodumaal Eestis. "See oli vist juba 12 aastat tagasi, kui Ain-Alar Juhanson avas Tartus triatloniklubi ja hakkasin seal toimetama. Alguses tegime Eestis väikeseid võistlusi ja käisime klubikaaslastega 2012. või 2013. aastal võistlemas esimesel Ironmani distantsil välismaal."

Millal said aru, et tahad edasi liikuda just sel spordialal ning hakata ultratriatleediks?

"Olen spordi ja jooksmisega tegelenud alates 2000. aastatest. 2013. aastal otsustasin aja maha võtta ja läksin kaheksaks kuuks Kanaaridele elama. Seal treenisin ja proovisin nii-öelda sportlase elu, kelle ülesandeks on treenida, end ära taastada ja uuesti treenida," räägib Ratasepp.

Ultratriatlon kujutab endast kahe-, kolme- või enama täispikkusega triatloni läbimist. Üks täispikk triatlon hõlmab endas 3,8 km ujumist, 180 km jalgrattasõitu ja 42,2 km jooksu.

Ratasepp selgitab, et ultratriatlonist kuulis ta esmakordselt 2012. aastal, kui üks eestlane osales kahekordsel ultratriatlonil. "Sealt tekkis mõte, et kihvt üritus. 2013. aastal Kanaaridel olles vaatasin, et vorm on hea ja võiks proovida. Nii ma esimest korda läksingi (ultratriatlonile)."

Ratasepa sõnul oli suur üllatus, kui peale esimese kahekordse katkematu ultratriatloni läbimist sai ta teada, et see on ultratriatleetide maailmas alles esimene aste ning arenguruumi on veel palju. "Kui mina sellest kuulsin, oli see võistlusena maailmas olemas juba peaaegu 30 aastat. Ma ei olnud sellega lihtsalt varem kokku puutunud. Hakkasin uurima, milliseid väljakutseid seal veel on ja mida on tehtud. Esimest korda proovisin kahekordset ultratriatloni 2014. aastal Ungaris." 

Oled lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötanud nii juristi kui ka advokaadina. Kas tegeled ka praegu juristiametiga või oled täiskohaga sportlane?

"Töötan ikkagi ka praegu juristina. Lihtsalt mul on elu niimoodi korraldatud, et saan mõlemat teha, olen oma aja peremees. Kui juristiks õppisin ja kui töötasin advokaadina, siis oli sport põhiline asi, mida kasutasin tööst tingitud stressi maandamiseks. Mingil hetkel nägin, et reaalselt ei ole võimalik rohkem sportida. Sportisin töö kõrvalt 450 tundi aastas ja tundsin, et olin juba piisavalt pikalt advokaadibüroos töötanud. Kui tahtsin töö kõrvalt rohkem sporti teha, siis haigestusin tihti ja see näitas, et ei ole võimalik. Tundsin, et töö hakkab üle pea kasvama, tekkis stress ja kõik sellega kaasnev," sõnab Ratasepp.

"Mõtlesin, et võtan korraks aja maha. Ega algul mingit spordiplaani ei olnudki. Lihtsalt mõtlesin, et kuna mul oli rahaline varu kogutud, sain poolteist kuni kaks aastat rahulikult olla, siis võtsingi aja maha ja läksin Eestist ära Kanaaridele. Võtsin seal endale korteri ja tahtsin lihtsalt sporti teha nii, et mul muid asju pole ja proovida, kuidas see välja tuleb. Sealt on see vaikselt välja kasvanud."

Mis sind inspireerib igapäevaselt ultratriatlonitega edasi tegelema?

"Mulle ei meeldi koguda võistluste ja distantsi läbimist. Ultraspordi võlu peitub selles, et kogu su elu on sinna haaratud. Kui väiksemal võistlusel jooksed kolm tundi ära ja tegeled edasi kas pereasjadega, töö või mistahes muuga, siis ultraspordis pead põhimõtteliselt kogu aeg kõik sinna sisse kaasama, sest see lihtsalt kestab nii pikalt," kinnitab Ratasepp.

"Põhimõtteliselt pead konstantselt ettetulevaid küsimusi ja raskuseid lahendama. Kui oled selles hea, siis jõuad kaugele ja kui ei ole, siis ei jõua. Seal ei ole kunagi võimalik ette teada, mis juhtuma hakkab, nagu ka mul need kaheksa aastat on näidanud. Läksin 60-kordsele ultratriatlonile ja kuigi mul oli juba nii palju kogemusi, ei osanud ma ennustada, et keeran autole ette. Kogu aeg tuleb kuskilt uusi nüansse. Kasvõi viimane võistlus, kus ma praegu olin. Mul olid väljatöötatud meetodid, kuidas näiteks ville vältida, aga kuna aeg sundis takka, jäi paar asja kahe silma vahele ja ühest väikesest villist sai suur probleem, millega pidin toime tulema kaks päeva," lisab ta.

Ratasepp on varasemalt paistnud ultraspordis silma mitmete suursaavutustega ning saanud enda nimele ka maailmarekordi enim järjest läbitud triatlonite eest: 60 päevaga läbis ta 60 täispikka triatlonit.

"Mulle ei meeldi neid võistlusi niisama läbida. Alati, kui ma midagi ette võtan, lähen kas distantsi osas kaugemale või proovin teha selle kiiremini läbi. Need on minu eesmärgid. Mind lihtsalt paelub see, et võtad mingi asja ette, teed esimene kord ära, õpid sealt, proovid järgmine kord uuesti ja tead täpselt, mida sul on vaja, et paremaks saada. Lähed kontrollid võistlusel, kas eelmisel korral said nendest asjadest õigesti aru, mis viltu läksid, kas oskad need ära parandada ning kogu aeg areneda. Seal ei ole nii, et mingil hetkel ütled: nüüd on kõik! Nüüd ma tean kõike ja suudan teha kõike sajaprotsendilise õnnestumisega. Neid kohti, kus midagi parandada, on palju, alates treeningutest ja lõpetades toitumise ning magamisega," räägib Ratasepp.

Ultratriatleedi sõnul on võistlustel oluline arvestada ka ilmastikutingimustega. "Suur roll on ka sellel, kuidas ilmaga toime tulla. Vähe sellest, et siin Eestis kannatad kuumalainete käes. Ultratriatlonitel on tavaks saanud, et ilm on kas väga palav, külm või vihmane. Sellega toimetulemine ja sellest üle olemine on parajalt suur raskus."

"Neid nüansse, kus midagi parandada saab, on nii palju, et tegelikult on võimalik kogu aeg näha arengut, mis hoiab sul kätt pulsil. Võib-olla viie või kümne aasta pärast on mul isu täis ja tunnen, et tahan teha midagi muud, aga nii kaua, vähemalt praegu, kui mõne võistluse või katsumuse ära lõpetan, siis järgmisel päeval või samal õhtul tekivad mõtted, et kuidas saaksin teha kiiremini, mida siin parandada ja mida sellest õppisin."

"Proovisin üheksa päeva enne Šveitsi võistlust täiesti uut asja, mis mulle huvi pakkus. See oli Backyard Ultra siin Eestis, kus joostakse igal tunnil 6,7 kilomeetrit, niikaua kuni viimane (võistleja) on rajal. Selle võistluse tegin treeninguna kaasa, kuna see sobitus hästi minu sügisesse ettevõtmisesse. See oli kihvt üritus, aga mul ei tekkinud sellist tunnet, et ma tahaks seda minna kohe uuesti tegema."

"Tundsin sellise formaadiga võistlusel, et seal ei premeerita sinu kiirust. Igal täistunnil alustavad kõik samalt joonelt, samast kohast ja seega kui jõudsid pool tundi varem teistest kohale või natuke enne uut ringi, siis seda ei premeerita. See võistlus on kihvt proovimiseks, kui hakkad ultraspordiga kokku puutuma. Minu puhul oli nii, et üks kord proovisin ja sellist tunnet ei tekkinud nagu peale triatloni, et siin saaks seda parandada ja siin seda ning millal ma saaksin uuesti võistelda." 

Esimene kokkupuude kujundab mulje

Ratasepp räägib, et enne esimese ultratriatloni läbimist oli ta Kanaaridel kaheksa kuud elanud ja treeninud ning füüsiline vorm oli juba nii hea, et esimene proovikivi ultraspordi maailmas õnnestus edukalt ületada. "Ma olin selleks võistluseks füüsiliselt nii valmis, et ega mul seal raskeks ei läinudki. Olen hilisematel ultratriatlonitel pidanud palju rohkem kannatama. Ju ma olin selleks võistluseks nii valmis ja mul tekkis sellest hea emotsioon. Esimese korraga õnnestus kohe ka võistlus võita, kolme tunniga nende inimeste ees, kes teise või kolmanda koha said ning olid juba 30 ultratriatloni läbinud. See tekitas eriti hea tunde ja tahtsin veel proovida."

"Eks selles ongi küsimus, milline kokkupuude saab esimene kord olema. Näiteks, kui inimene treenib pool aastat maratoniks ja kuigi tal läheb seal võistlusel raskeks, teeb ta selle ära. See vaev, mis on sinna sisse pandud, tasub ennast ära. Kui oled alatreenitud ja vähe valmistunud ja (võistlusel) üliraskeks läheb, aga kuidagi ikkagi üle finišijoone saad, siis võib see sinu jaoks nii vastik tunduda, et tegelikult ei tahagi enam tagasi rajale tulla. Minu esimene kokkupuude triatloniga oli 2002. aastal, kui proovisin omal käel siin Eestis sprindidistantsi ja kuna ma ei osanud hästi ujuda, mul ei olnud varustust ega teadmisi, siis minu jaoks oli see väga ebameeldiv."

"Ühe triatloni tegin Hiiumaal, kus ujusin merevees. Ma ei osanud hästi ujuda ja see oli nii ebameeldiv kogemus, et pärast seda tõmbasin (triatleedi karjäärile) kaheksaks aastaks joone alla. Otsustasin, et see ei ole minu jaoks. Kui 2010. aastal avati Tartus triatloniklubi ja sõber kutsus mind sinna, siis mõtlesin, et lähen ka. Kui asjale läheneda õigesti ehk triatloni puhul on kõige lihtsam minna kuhugi triatloniklubisse, siis tegelikult tuli mul isu kohe tagasi ja sain aru, et esimesel korral oli mul triatloniga lihtsalt vale kokkupuude."

Nüüd püstitasid järjekordse maailmarekordi ning läbisid rekordajaga viiekordse ultratriatloni. Kuidas sellisest katsumusest taastud?

"Teen ujumisergomeetriga natuke trenni, aga hakkan ka rattaga homme vaikselt peale, kuna liikumine on kõige parem taastumine üldse. Ma tõenäoliselt jookseks ka, aga pean laskma varbal, millel tuli nahk villiga maha, ära paraneda. Tegelikult hakkan trenniga pihta juba järgmisel päeval. Kui jalad on algul natuke kanged, näiteks jooksmisest, siis lihtsalt asendan selle rattasõidu ja ujumisega. Põhimõtteliselt olin selleks ettevõtmiseks nii valmis, et mul lihaste mõttes midagi viga ei olnud."

"Kui villimuret poleks olnud, siis sisimas tean, et oleksin saanud (võistlusel) paar minutit julgelt kiiremini joosta. Aga praegu hoidis see vill tõenäoliselt mu lihased paremas seisus."

Sportlase elus on oluline ka toitumine. Milline näeb välja sinu menüü kui oled ultratriatlonit läbimas?

"Kogu kvaliteetne toitumine toimub ikkagi võistlusvälisel ajal. Mul oli (viimase võistluse ajal) suhteliselt ühesugune menüü. Basseinis ma ei söönud midagi, võtsin ainult natuke juua. Kui basseinist välja tulin, siis ratta peal sõin ära ühe halvaa, tarbisin energiageele ja sõin mõned küpsised. Terve maratoni jooksin nii, et ühel ring võtsin Coca-Colat, teisel ringil jääteed, kolmandal ringil vett ja nii terve võistluse. Sisuliselt oli seal ennekõike vedel energia."

"Kui lõpetasin, siis sõin korralikult, nii nagu ma alati söön: salatit, köögivilju, puuvilju, pastasid. Proovin süüa kvaliteetset toitu. Krõpse ja kiirotitu ei söö ma hunnikutes ka võistlusvälisel ajal. Kuna lähen nii kvaliteetse kütusega starti, võin need neli-viis päeva sporditoidu peal toimetada ning ei juhtu midagi."

Oled taimetoitlane. Levinud arvamus on, et just lihast saab treenimiseks vajalikku jõudu. Kas taimne toit on energia saamiseks piisav?

"Ma ei söö üldse liha ega kala. Piimatoodete osas on mul selline põhimõte, et kodus olles ja treenides tarbin päevas ka ühe väikese jogurti. Selle mõte on hoida keha piimatoodetega sõbrana. Kui olen täiesti nullis ja näiteks söön võistluse ajal juustu või toodet, kus on piim sees, siis äkki hakkab see mulle vastu. Aga võistluse ajal tuleb menüüsse ennekõike juurde juust, kas siis võileiva peal või panen pasta sisse sinihallitusjuustu. Võistluse ajal, kui on väga palav, söön mõnikord ka jäätist. Aga üldiselt piima ja muid piimatooteid ma ei tarbi."

Mil määral kasutad erinevaid toidulisandeid, näiteks valgujooke ja energiageele? Kas neist on ka reaalselt kasu?

"Treeningutel ma neid ei kasuta, aga võistlustel on neist ikka kasu. Eriti joostes, kus tahke toit ei ole küll minu sõber. Siis pean kõik kätte saama vedelast toidust," kinnitab Ratasepp.

"Toidulisandite osas on mõistlik treeningute ajal harjutada spordigeeli tarbimist, aga üldiselt ma treeningutel seda kunagi ei tarbi. Toidulisanditest võtan D-vitamiini, rauda, B-kompleksvitamiini ja joon ka vitamiinidega rikastatud vett, mis on müügil toidupoodides. Mul on ka selline taastusjoogi pulber, kus on kõik valgud, vitamiinid ja mineraalained olemas. Seda tarvitan ma ainult võistlustel. Kohe kui ma lõpetan, on tiim selle joogi valmis teinud." 

Sinu hooaja põhikatsumus ootab ees novembris, kui jooksed läbi kõik kaheksa Kanaari saart. Kogukilometraaž on ligi 700 ja tõusumeetreid peaaegu 30 000. Kas see on senini suurim väljakutse, mille oled ette võtnud? Kui võrrelda seda näiteks 60-kordse ultratriatloni läbimisega, siis kumb on keerulisem? Kuidas selliseks katsumuseks valmistud? 

"Ma arvan, et see on ajaliselt umbes kuus korda lühem, aga saab olema füüsiliselt kindlasti keerulisem. Triatloniga on nii, et kui teen ühe triatloni ära, siis ma ei alusta mitte jooksuga, vaid ujumisega, mis paneb hästi keha käima. Järgmiseks sõidan ratta peal lihased soojaks ja siis lähen jooksma. Sel juhul ei tundugi tegelikult jooksmine nii hull," räägib Ratasepp.

"Aga Kanaari katsumuses on raskus see, et iga kord kui väikese pausi teed ja lihased jahtuvad, pead uuesti minema tagasi jooksmise peale, mis ikkagi selgelt lõhub lihaseid. Valutavate lihastega on palju lihtsam minna ujuma või rattaga sõitma, kui uuesti jooksma. Teine keeruline osa selle juures on vaimne pool. Vaimselt saab kahte moodi raskeks minna. Kui läheb füüsiliselt raskeks, läheb vaimselt kohe raskeks, sest kui füüsiliselt on midagi viga, hakkab peas kohe hääl leierdama, et kas see on ikka mõistlik. Aga teine aspekt on, et näiteks 60-kordsel ultratriatlonil füüsiliselt midagi viga ei olnud, kuid see kestis 60 päeva. Pidin sellest üle olema. Vaimset raskust, mis kaasneb füüsilisega, kogen kindlasti ka Kanaaridel. Ja kolmas kõige värskem aspekt on, et kui juba 60-kordset ultratriatloni oli logistiliselt keeruline kokku panna, toimus see ju tegelikult ühel rajal, siis Kanaaridel on ainuke asi, mida saab ette planeerida, stardi kellaaeg ja stardipäev. Kõik ülejäänu tuleb jooksvalt."

"Sel aastal olen Kanaaridel ainult ühe korra käinud. Alustasin spetsiaalselt ettevalmistavate mäetreeningutega siin Eestis ja juunis käisin kontrollimas, kas kõik toimib ja ettevalmistus liigub õiges suunas. Nägin, et Eesti ettevalmistuse pealt on võimalik sinna minna. Ja mul ei olnud ka kõrgusemuret. Juunikuus läksin Tenerifele, kus esimesel päeval ronisime nullist kahe tuhande meetri kõrgusele. Siis laskusime alla tagasi. Teisel päeval tõusime nullist kohe nelja tuhande peale ja mul ei tekkinud mingit kõrgushaigust. Tegelikult on ultrajooks ka üldse esimene ala, mille juurde ma jõudsin ning see on mulle kõige südamelähedasem."

Iga katsumus avab uued uksed

Ratasepp selgitab, et kindlat unistust tal ultratriatleedi karjääris ei ole ning mõtted muutuvad pidevalt. "Kui võitsin 2015. aastal Tartu linnamaratoni, küsis üks ajakirjanik minu käest: mida sa tahaksid veel teha? Tookord oli selline mõte, et päris huvitav oleks joosta viiel järjestikusel päeval üks maraton ja proovida distants läbida vähem kui kolme tunniga. Aga siis hakkasin tegelema ultratriatloniga. 2020. aastal, kui taastusin 40-kordsest ultratriatlonist, viisin selle plaani ellu. Aga olin treeningute ja vaimsuse poolest valmis kohe 20 maratoni ette võtma!"

"Ka selle mõtte viisin kohe ellu ja tegin selliseks, et see oleks mulle korralik väljakutse. 20 päeva jooksul jooksin igal päeval maratoni vähem kui kolme tunniga. Selle ettevõtmise ajal tekkis mõte, et tegelikult on võimalik ka kümne päevaga kaks (maratoni päevas) joosta. Proovisin seda eelmisel aastal. Tookord ebaõnnestusin, aga sain teada, et see on ikkagi tehtav."

"Niimoodi mul need mõtted tekivadki. Võib ka küsida: kas mul on eesmärk teha 100-kordne ultramaraton? Ei ole, aga ma pean nägema mingisugust väljundit. Näiteks kui mul on tehtud 60-kordne ultratriatlon, siis mulle ei paku väljakutset minna tegema 80- või 100-kordset ultratriatloni, lihtsalt sellepärast, et see ära teha. Kui tegin 60-kordset ultratriatloni, kogesin teadmist ja tunnet, et oleksin võinud edasi minna. Kui oleksin ette võtnud 80-kordse ultratriatloni, oleksin ka selle ära teinud. Kui oleksin proovinud teha 100-kordset ultratriatlonit, oleksin ka selle läbinud. Mul on vaja lihtsalt mingisugust uut nüanssi, kus ma saan midagi parandada."

Ratasepa sõnul peab uus väljakutse olema midagi suurt, et ta suudaks selle muuta enda jaoks uuesti ahvatlevaks. "Peab olema võimalus võrrelda, et kas pean mingil alal olema kiirem või näiteks ujumises midagi parandama. Kui mingil hetkel näen teatud uut nüanssi ja see pakub huvi, siis ma selle ka ette võtan. Mul mingit kindlat plaani ette raiutud ei ole. Aeg on näidanud, et ei ole mõtet viie aasta plaani ette teha, sest iga katsumus avab sulle uued uksed, mis võivad viia täiesti teises suunas."

Kuidas perekond ja lähedased ultratriatleedi elukorraldusse suhtuvad? Kui palju treeningperioodil pereliikmeid näed?

"Ma arvan, et olen rohkem kodus kui inimene, kes käib iga päev kaheksast viieni või üheksast kuueni kontoris. Kui mul on tööasju teha, siis teen need hommikul ära ning treenin sel ajal kui abikaasa on tööl ja poeg lasteaias. Mul on perega koos olemiseks väga palju aega. Kui ma käin aastas kahel-kolmel korral üritustel, katsumustel või võistlustel, siis need on ikkagi väikesed eemalolekud."

Kas suure tööga on inimesel võimalik jõuda selleni, et hakata ultratriatlone läbima või peavad selleks olema ka teatud geneetilised eeldused?

"Mina olen alati kõigile öelnud, kes on minu käest küsinud, et olen kindel selles, et mul ei ole mingit geneetilist eelsoodumust. Ma näen, mis tasemelt olen tulnud. Olen kaua ühe koha peal tammunud. See tähendab, et tegin midagi valesti, ei arenenud. Ja lõpuks olen siia (tasemele) välja jõudnud."

"Ma arvan, et kõigil on võimalik (ultraspordiga tegelema hakata), aga siin on lihtsalt selline aspekt, et igal inimesel on erinevad huvid. Minu tasemel spordi tegemiseks peab olema selle vastu suur kirg. Kui inimene mõtleb näiteks selliselt, et triatlon ei ole tema kirg või ultrasport ei ole asi, mis teda põlema paneks, siis ta tõenäoliselt ei jõua tippu. Maailmarekordid on teema rohkem meedia jaoks. Minu treenituse tase ja ettevalmistus on sellised, et eesmärgid on tihtipeale maailmarekorditest kõrgemad."

"Näiteks 10-kordse ultratriatloni maailmarekord on 106 ja pool tundi. See püstitati 2016. aastal, kui osalesin samal võistlusel, aga jäin teiseks. Minu aeg oli umbes 108 tundi. Täna usun, et kui oleksin uuesti läinud 10-kordsele ultratriatlonile, siis ma ei oleks läinud eesmärgiga üritada püstitada maailmarekordit, milleks oleks piisanud vaid 106 tunni alistamisest. Oleksin läinud ikkagi selle eesmärgiga, et proovida näiteks iga päev teha alla kümne tunni. Kui su eesmärk oleks maailmarekordi püstitamine, siis piisaks selleks, et ületad teatud rekordaja, aga kui teed seda suure hüppega, siis see näitab, et su tase on lihtsalt niivõrd kõrge, et sa ei rahuldu sellega."

"Kui oled võimeline tegema kümnepäevase ultratriatloni alla saja tunni ja lähed võistlusele, et teadlikult teha seda 105 tunniga, siis minu puhul ei saaks see rahuldust pakkuda, kui ma tean, et ei andnud endast maksimumi. Ma ei lähe kunagi esikohta võitma, vaid enda maksimaalset sooritust tegema. Vastasel juhul hakkan mängima mingeid taktikamänge ja minu jaoks kaob ära selle spordi võlu."