21-aastaselt menopausi diagnoosi saanud eestlanna: kõik mu unistused olid hetkega purunenud

Üldiselt arvatakse, et menopaus ehk nii-öelda viljaka perioodi lõpp saabub naistel enamasti 45.-55. eluaasta vahel. Tegelikkuses võib erinevate asjade kokku langemisel alata naistel menopaus ka palju varem. Meiega jagas oma lugu noor eestlanna, kes sai ehmatava diagnoosi kõigest 21-aastasena.

Oma loo rääkis TV3.ee portaalile Kadi (nimi muudetud - toimetusele teada). Kuna tema sooviks oli jääda lugu rääkides anonüümseks, siis täidame loo peategelase palve. “Olen elus sellel teemal nii ühiskonnalt kui ka oma lähedastelt palju vaimselt peksa saanud ning ei suudaks uut lööki enam üle elada. Samas tunnen, et loo rääkimine võib aidata teisi, kes sama olukorraga silmitsi seisavad,” selgitas ta oma palve tagamaid.

Kadi (28) on kuuelapselise perekonna vanim laps. Oma vanemate kõrvalt nägi ta, et suure pere ülalpidamine on küll raske töö, aga sellest olenemata oli tema suurim soov vähemalt kolme pisikese ime emaks saada. “Arvan, et umbes 12-aastaselt olid mul kindlad laste nimed juba välja mõeldud. Kindlasti ei ole mul olnud elus seda põhimõtet, et soovin neid saada just kohe ja nüüd ning ükskõik kellega. Pigem ikka siis, kui õige kaaslane kõrval ja õige aeg käes,” meenutas Kadi ja lisas, et õige kaaslane on tema kõrval nüüdseks olnud juba kümme aastat, aga ühist suurt soovi nad enam loomulikul teel täita ei saa.

“Kõik mu unistused olid hetkega purunenud!”

Nimelt kaheksa aastat tagasi hakkas Kadi keha üsnagi veidralt käituma. Tema menstruatsioonitsükkel oli alati küllaltki korrapäratu olnud ning selle tõttu ei osanud naine algselt midagi kahtlustada. “Mul jäid alguses kolmel kuul menstruatsioonid ära. Kuigi kasutasime kaaslasega kaitsevahendeid, siis tegin igaks juhuks igal nädalal ka rasedusteste, mis vaid negatiivseid tulemusi näitasid,” rääkis naine esimestest menopausi algusele viitavatest sümptomitest. “Kui lõpuks päevad algasid, siis peale seda tekkis jälle väga pikk paus. Lausa viis kuud polnud menstruatsioonist jälgegi. Vahepealsel ajal pöördusin ka arsti poole, kes tegi vajalikud analüüsid, et probleemile jälile saada.”

Pärast viite kuud vaikust, jõudsid analüüside vastused koos varajase menopausi alguse diagnoosiga Kadini ning need tõmbasid tal sõna otseses mõttes vaiba alt. “Kõik mu unistused olid hetkega purunenud! Kuna keegi ei osanud selle põhjuseid mulle täpsemalt selgitada, hakkasin ennast süüdistama. Kaaslane ja peaaegu terve perekond on mulle sellel teekonnal olnud väga suureks toeks. Minu isa on vana kooli mees, kes selliseid asju ei mõista. Püüan teda hoopis mõista, et kui sinu peres kasvavad kuus last, siis tundub uskumatu, et leidub inimesi, kes ei saagi lapsi,” selgitas Kadi.

Vaimselt tappev ühiskonna hukkamõist

Noor naine tunnistab, et kõige õudsamaks kogemuseks kogu teekonna juures on osutunud sõbrannade laste katsikutel käimised. Üle poolte tema sõbrannadest on väikeste laste emad. “Tunnen end kohati siiani neil käies nagu “kadekops”, kes mängib lastega, aga oma “marju” kaasa ei too,” naeris ta, aga lisas, et esimesed katsikud peale diagnoosi saamist osutusid tema jaoks tõeliseks õudusunenäoks. “Olime kümne sõbrannaga kokku saanud ning olin ainuke, kellel võsukest kaasas ei olnud. Mida aeg edasi, seda enam hakati peo käigus küsima, et millal siis minult uudiseid oodata on. Tegemist oli minu lapsepõlve sõbrannadega, kellega saime seni kõigest rääkida. Teatasin neile, et minu aed marju kanda ei saa ning lapsi kahjuks ei tule,” meenutas Kadi.

Kuigi võimalikud reaktsioonid tundusid talle juba enne pidu hirmutavad, said teoks need kõige hullemad. Nimelt hakkas osa sõbrannasid teda pommitama süüdistustega, et kuidas saab üks naine nii nõrk olla ja mitte lapsi sünnitada. “Nad küsisid, et kelleks ma end õigupoolest pean. Püüdsin selgitada, et see ei ole kuidagi minu süü ning menopaus saabus ilma minu teadliku kaasa aitamiseta, aga nad ei mõistnud seda. See kambakas kestis üle poole tunni kindlasti, kuniks peo perenaine neid korrale kutsus. Ülejäänud peo ajal ei teinud peale tema minust enam keegi välja ning edaspidi koosviibimistele enam kutsutud ei olnud,” rääkis ta nukralt.

Ta uskus, et aja jooksul inimesed ehk leebuvad, saavad asjadest teadlikumaks ning inimsuhted paranevad, aga selle seltskonnaga ei lävi Kadi isegi mitte seitse aastat hiljem. “Minu elus on uued inimesed, uued suhtumised ning julgen öelda, et olen hetkel ümbritsetud parimate inimestega, kellest unistada oskan. See on okei, et inimesed mõtlevad erinevalt ning ma ei saa neile seda pahaks panna,” nentis ta.

Töövestlus, mis lõppes viljatuse tõttu eitava vastusega

Kui varasemas ühiskonnas peeti müüdi kohaselt suuremaks valuutaks naisi, kes lapsi ei oma või ei soovi, siis nüüdseks on kohati asjad muutunud. Toonitame, et tegemist ei ole ühiskonnas laialt levinud arvamusega. “Käisin mõned aastad tagasi ühel töövestlusel, kus minu vastas istus nelja lapse ema. Kuna tegemist oli väga vastutusrikka ametikohaga ning nad soovisid tööle võtta inimest, kes oleks neile kasulik vähemalt mõned järgnevad aastad, küsiti ka laste saamise mõtete kohta,” selgitas Kadi ja lisas, et tema vastusele järgnes küllaltki ootamatu reaktsioon. “Tööandja küsis minult vägagi kurja häälega, kas ma ei tolereeri emaks saamist ja miks ma oma tulevikku lastega ette ei planeeri. Olin päris kohkunud ning kuigi arvan, et töövestlusel ei peaks inimene oma menopausist rääkima, siis ütlesin selle välja. Kuna ta ei olnud sellise vastusega arvestanud, siis lõpetasime vestluse enne ära, kui see veel piinlikumaks oleks saanud muutuda.”

Enesehaletusest armastuseni

Kadi oli diagnoosi saades kõigest 21-aastane. Ta ei eita, et see oli tohutult suur põnts tema vaimsele tervisele. Enesesüüdistused ja haletsemine viisid naise lõpuks nii kaugele, et kaalus ka endalt elu võtmist. “Arvan, et kuigi ühiskonnas on naistel väga suur press peal, siis enda kõige suuremad kriitikud oleme me ise. Seitse aastat tagasi ma niimoodi kindlasti mõelda ei suutnud,” tõdes ta ja lisas, et nüüdseks on teemaga rahu teinud ning ennast enam ei süüdista.

Naise sõnul on olnud see väga pikk ja valus protsess, aga on ülimalt õnnelik, et tema kaaslane on kõigest olenemata Kadi kõrval. “Käisin esimesed kaks aastat üksi teraapias, sest mul oli hingeliselt nii valus olla ega osanud kuidagi selle tõdemusega leppida. Seejärel võtsin ette pikema jalgsiretke Tartust Pariisi, mille täitsin 132 päevaga. Lubasin endal olla, viibida mõnusates kohtades täpselt nii kaua, kui hing vajas ning lubasin esimest korda tunda kõiki tundeid, mida mu keha soovis. See oli äärmiselt tervendav!” rääkis Kadi paranemisprotsessist.

“Tagasi tulles käisime minu nüüdse kihlatuga ka paariteraapias, et leiaksime ühised uued eesmärgid ja muutuksime veelgi lähedasemateks. Võtsime vastu otsuse, et kui ühel moel pole võimalik meie soove täita, siis mõnel teisel moel kindlasti. Meie otsus on tulevikus anda kodu lastele, kellel seda mingil põhjusel ei ole. Armastada neid nagu oma lapsi ning kinkida lastele täisväärtuslik ja õnnelik elu,” vaatas Kadi naeratavalt tulevikku.

Kadi nentis, et ehk on maailm andnud talle selle kogemuse võrra võimaluse olla hoopiski suurepärane tädi oma lähedaste ja sõbrannade lastele. “Ma armastan lapsi ja tõmban neid külge nagu magnet. Olen kolmekordne tädi ning see on täiesti uskumatu, kui palju armastust ja uskumatuid tundeid suudavad need pisikesed minus tekitada. See on võrratu,” lisas ta lõpetuseks.