Oma perekonnast unistav Ott Lepland: väga raske on suhtes olla, kui sul on surve karjääri teha

Ott Lepland on vahest üks tuntumaid ja edukamaid artiste Eestis, kes esinenud lavalaudadel juba lapsest saadik ning toonud meile kõrge koha ka Eurovisioonil. Säärasel muusikuelul on aga ka oma hind ja ühiskondlik surve vastata teatud normidele paneb pinge peale kõikidele artistidele.

Hiljuti ilmus Otil verivärske singel "Lõpmatuses", mille raames muusik nüüd erinevates meediaväljaannetes ja kanalites külas käib. Ka meil õnnestus Otiga vahetult pärast Star FMi hommikuprogrammi maha istuda ja vestelda nii singlist endast kui ka mehe tulevikuplaanidest.

Praegu käib sul oma singli aktiivne promomine ja seda kõikvõimalikes erinevates Eesti meediakanalites. Ütle, kas sul on endal ka naljakas igal pool sama juttu rääkida?

Ütleme nii, et need laulud ikkagi ilmuvad piisavalt suurte vahedega alati, nii et kui singli tutvustamine pihta hakkab, siis on jälle põhjust minna erinevatesse raadiotesse ja telesaadetesse. Loodetavasti ma pole kedagi ära tüüdanud ja ise ma sellest veel väsinud pole. Kuniks minul jaksu ja teistel tahtmist kuulata on, siis ma ikka hea meelega käin ja räägin.

Ilmselt mängib ka see rolli, kui palju sinust endast seda loomingut välja tuleb.

Absoluutselt! Siiamaani on seda tuhinat, et kirjutada ja teha. Selline niisama kodus istumine ja ainult ühe repertuaariga esinemas käimine pikas perspektiivis ühel hetkel ammendub ja tegelikult sooviks ka uuemaid laule laulda, et inimesed teaksid sinu värskemat materjali.

Mis on sinu tuntuim lugu, mida rahvas alati sinu käest kontsertidel nõuab?

Sellest faktist ei saa üle ega ümber, et eks ta ilmselt "Kuula" on (Leplandi eurolugu - toim.). Teised lood on sellised, et nad teevad laineharja ära ja siis tulevad alla, aga see lugu on huvitaval kombel inimestele alles jäänud. Kui ma mõnelt kontserdilt lahkun nii, et ma seda lugu ei tee, siis jääb inimeste jaoks punkt panemata ning tekib tunne, et kuidagi on nagu tühimik. Need mõned üksikud korrad, kui ma pole "Kuula" lugu esitanud, tuleb alati keegi küsima, miks. 98 protsenti ajast on see lugu alati repertuaaris.

Me suhtlesime viimati jaanuaris, kui ma uurisin sinu käest, keda sa ennustad Eesti Laulu võitjaks, ent toona ei tahtnud sa seda nime välja öelda. Kas su mõtteis oli Alika?

Jah, nii ma arvasin, kuigi tegelikult oli konkurents väga tugev sel aastal Eesti Laulul. Minu meelest oli lahe, et oli palju noori tegijaid ja mitte jälle need vanad olijad, kes on juba ammu mitu korda Eesti Laulul käinud. See andis minu meelest värskust, sest neid vanu tegijaid näed sa niikuinii koguaeg igal pool saadetes ja kontsertidel.

Mis sa arvad, kuidas Alikal läheb tänavu Eurovisioonil?

Ma arvan, et tal läheb väga hästi. Ta on artistina väga tugev ja lugu on väga tugev ning ma usun, et ta paneb ennast seal maksma. See, mis koha ta seal saab, ei ole minu meelest üldse oluline. Oluline on see, et oleks hea esitus ja et see läheks korda nii artistile endale kui ka publikule. Alika on sõltumata oma noorest east juba väga tugeva lavalise kohaolekuga, vokaalsetest võimetest rääkimata. Ta on tugev laulja.

Muusika on üldse selline asi, kus ei võistleda nii, nagu seda tehakse spordis. Sa ei saa tegelikult artiste niimoodi järjestada. Eurovisioonil mängivad kõik erinevad asjad rolli, nagu näiteks kellel on kõvem lavashow. Mõndadel riikidel on rohkem raha, et sinna panustada ja mõndadel pole üldse raha. Pluss igasugused poliitilised küsimused, kus naaberriigid annavad üksteisele punkte, eriti just Lõuna-Euroopas. See ei ole nagu sport, kus inimesed reaalselt võistlevad, kes on parem. Sellepärast ei olegi oluline, mis koha ta seal saab.

Kas sa ise näed, et võiksid veel Eesti Laulule tagasi minna?

Miks mitte jah, kui on selline lugu, millega võiks minna proovima. Minu viimane lugu Eesti Laulul oli "Aovalguses", mis oli mul pikalt olnud hinge peal ja ma tahtsin selle ära laulda, aga mitte selleks, et võita. See oli vokaalselt päris raske lugu ja ma tahtsin end proovile panna, et kuidas on seda nii suurel laval ja nii suure publiku ees esitada. See oli vokaalsete võimete piiride kompamine ja ma tahtsin seda kogemust. Õnneks selle ma sain, ma jäin väga rahule ja ma usun, et kui on mingi uus lugu, millega minna teinekord, siis midagi välistada ei saa.

Kas sulle endale meeldib pigem ballaade või tempokamaid lugusid esitada?

Ma olen harjunud rohkem ballaade esitama, aga samas on ka tempokamaid asju, mida mulle väga meeldib laulda. See kõik sõltub tujust ja enesetundest, ajast ning päevast.

Sinu uus lugu "Lõpmatuses" on küll pigem tempokam ja peaks lausa ütlema, et üsna erinev sinu varasemast loomingust.

See on tõesti teistsugune ja ma tunnen ise ka, et sellist stiili laulu pole mul varem olnud. Seal on gospeli elemente sees ja selle loo vundament on samuti teistsugune. Selle loo sündimise protsess oli rahvusvaheline koostöö, kui me koos Hollandi produtsendi Clifford Coiloga sõnu otsisime tükk aega. Lõpuks koos Taavi Paometsa, Sven Lõhmuse ja Berit Sal-Salleri abiga me selle valmis tegime ehk see on olnud suurem ettevõtmine. Videot käisime ka välismaal fimimas ja selle protsess oli väga lahe. Ma olen resultaadiga rahul ja tahaks loota, et ka inimestele läheb see korda.

Kõnealune lugu ja paljud teised sinu repertuaarist räägivad armastusest. Kas ja kui palju ammutad sa nende loomisel inspiratsiooni omaenda elust?

Eks muidugi toetun ma enda elule. Sõnu olen ma ise vähem kirjutanud, aga mida aeg edasi, seda rohkem olen ma hakanud seda tegema ja kui sa neid ise kirjutad, siis paratamatult paned sa sinna mingisuguseid elukogemusi sisse. Need ei pea alati väljenduma sõnades, vaid osadel väljendub emotsioon kas näiteks luuletust kirjutades või maalides. Minul väljendub see nii, et ma kirjutan mingi viisi ja suunan selle emotsiooni meloodiasse. Olen ajas proovinud hakata rohkem sõnu kirjutama, aga alati on hea, kui su kõrval on keegi, kellel on rohkem kogemust selles vallas. Sageli juhtub see, et kui sa kirjutad, siis sa jääd mingisugusesse ringi kinni ja hakkad ennast kordama ning siis ongi hea, kui keegi kõrvalt värske pilguga peale vaatab. Ma panen väga palju enda elust lugudesse ja ma arvan, et see ongi õige. Kui artist ise teab, mida või millest ta laulab, jõuab see ka publikuni.

Kuidas sul praegu läheb? Oled sa rahul oma eluga?

Mul läheb väga kenasti. Ma olen isiklikus elus väga heas kohas ja just seal, kus mulle meeldib olla. Enamus minu elu keerleb praegu muusika ja salvestamise ümber ning ma tunnen, et pean praegu sellega intensiivsemalt tegelema. Ma tunnen end selles keskkonnas mugavalt ja ei oskagi midagi ette heita.

Aga kuidas on lood armastusega? Kas Ott Leplandi süda on võetud?

Ma olen sellele nii palju vastanud, kord jah ning kord jälle ei. Seekord ma vastan, et jätan selle vastuse enda teada. See on selline vastus, mida ma veel pole andnud.

Väga salapärane! Tunnista ausalt, kas sul on vahel kopp ees ka, et selle kohta alalõpmata küsitakse?

Ma ei ütleks, et see kopa päris ette viskab. Ma olen ju ise selle teekonna valinud avaliku elu tegelasena ja siis tuleb arvestada, et neid küsimusi küsitakse ning sinu vastu huvi tuntakse. Võib-olla oleks isegi patt siis, kui keegi huvi ei tunneks. Siis ma tunneks, et ma teen artistina midagi valesti, kui kedagi mu tegemised ei huvita.

Kuni küsitakse ja huvi tuntakse, on see isegi meelitav, sest järelikult tahetakse minu kohta rohkem teada ning mu tegemised lähevad inimestele korda. Mida aeg edasi, seda rohkem olen ma ise õppinud doseerima seda kogust, mida ma jagan. Eraeluliste teemadega on see, et sellest on palju räägitud ja spekuleeritud, aga kui sa ise kütad koguaeg juurde ja oled selles osas hästi avatud, siis ühel hetkel võib see lugejale jälle tüütuks muutuda. Mõni mõtleb, et issand, jälle ta räägib, kellega ta suhtes on. Mitte, et sinu küsimus oleks kuidagi halb või tüütu olnud, aga sellepärast ma niimoodi ka vastasin. Praegu ma tunnen, et tahaks selle isikliku teemaga natuke tagasi tõmmata. Häbi on nagu hõlmad lahti käia koguaeg ja ühel hetkel muutub see kõigi jaoks väsitavaks.

Sa oled ikkagi üks Eesti esihurmureid ja vallalisi poissmehi. Kuidas siis nii, et su kõrval pole ühtegi aastatepikkust püsivat kaaslast?

Siin tuleb arvestada mitut aspekti. Esiteks, kõik inimesed ei olegi ühesugused ja teiseks on see, et meie ehk artistide elukutse on väga hektiline. Artisti elukaaslane on tegelikult keeruline olla, sest artisti graafik on väga keeruline, ta on kogu aeg ära, teeb midagi. Kui mõni inimene käib üheksast viieni tööl ja on õhtuti kodus, siis artisti elukutse ei ole selline. Artist esineb siis, kui teised puhkavad.

Sellise ebapüsiva graafikuga inimesega ongi keeruline koos olla ja tihti need suhted lähevad sinna auku. Suhe on selline, kus mõlemad pooled peavad panustama, ent mõnes mõttes on see ka selline ühiskondlik mall, et sul peab olema perestaatus. Mul on väga paljusid sõpru, kes elavad nii-öelda üksikut elu. See on ka minu elu viimased aastad olnud. Mul on olnud ka püsisuhteid, mis on kestnud pikka aega ja mul on olnud poissmehepõlve. See on täiesti normaalne, kui inimene otsib elus seda õiget. Mõni leiab selle varem, mõni hiljem. Ma arvan, et olla kellegagi koos lihtsalt sellepärast, et sul on ühiskondlik surve, on vale. Sa pead ise olema selles olukorras õnnelik ja mitte seepärast, et ühiskond vaatab, et miks sa suhtes pole.

Leplandi viimane avalikult teadaolev suhe oli koos Andra Järvaga — FOTO: Silver Siilak

Ma vestlesin hiljuti Hendrik Sal-Salleriga, kes ütles täpselt seda sama asja!

Just. Väga raske on olla suhtes, kui sul on ühelt poolt surve teha esinemisi, muusikat ja karjääri. Teiselt poolt on surve kodust, et pühendu rohkem oma suhetele, pööra rohkem tähelepanu ja veeda aega selle teise inimesega. Siis pannakse sind valiku ette, et otsusta ühe või teise kasuks, mis on vale. Iga asi omal ajal.

Kuidas sa ise oma tulevikku näed? Unistad sa perekonnast ja majast?

Jah, kindlasti. Ma olen täiesti seda meelt, et ma kindlasti tahan endale perekonda ja maja kunagi. Ma loodan, et hiljemalt 50ndaks eluaastaks on see juhtunud.

Perekond on hästi oluline, sest kogu see kuulsus ja karjäär tuleb ning läheb, aga perekond on see, kes jääb. Kui sa oled juba vana ja elad rahulikumat elu, siis on hästi oluline perekonna kohalolu ja et sul oleks see inimene, kellega koos elusügist veeta. Ma olen 100 protsenti veendunud, et ka mina soovin seda.

Sinust on kahtlemata väga hea kuvand loodud ja ühtegi skandaali pole sa samuti sattunud. Ütle, kas sul on ka mõni pahe?

On ikka pahesid, muidugi, aga ma ei saa hakata siin kõva häälega kohe neid lahkama. Igal inimesel on omad pahed, aga ma arvan, et mis neist pahedest pahed teeb, ongi see, et neid ei jagata avalikkusega. Mingeid suuri pahesid küll ei ole, sest ma olen ikkagi piisavalt nõudlik enda vastu ja ei lasku nende küüsi. Õnneks need pole mind väga kimbutama tulnud ka.

Meil kõigil on omad pahed ja nendest elu ju koosnebki. Sul peab elus tasakaal olema, meist keegi pole täiuslik. Vahepeal pead sa ära käima ka elu varjupoolel, et saaksid tulla taas helgemale poole ja siis sul on millestki rääkida. Kui olla vaid helgemal pool koguaeg, kus on kõik nii tore, siis oled sa igav tegelane ja samas, kui olla vaid tumedal poolel, kantakse sind maha. Sa pead suutma laveerida nende vahel.