Ajaloohuviline Mart Sander: kui Venemaa imperialismile praegu lõppu peale ei tehta, on sõda peagi meie õuel

Mart Sanderit võiks kirjeldada kui meest, kes ei löö ühegi väljakutse ees risti ette. Vähesed teavad, et tegu on suure ajaloohuvilisega, kes muuseas ennustas ette ka Venemaa täiemahulist sõda Ukrainas. "Ei taheta ikka veel aru saada, et Ukraina sõdib praegu kogu maailma eest, teeb seda musta tööd, mida heaoluriigid ei suuda isegi ette kujutada," ütles mees tänaste sündmuste valguses.

Sa oled öelnud, et sa oled see, kellena publik sind parajasti ootab. Milline Sinu enda jaoks on aga kõige südamelähedasem või ülimuslik, kas töö muusiku, lavastaja, õhtujuhi, kunstniku, saatejuhi, filmitegijana?

Jääksin alatiseks filmitegijaks, sest see koondab endas ka minu muid oskusi – võimaldab mul rakendada ennast muusiku, lavastaja ja kunstnikuna. Huvitav, et sa ei maini minu kirjanikutööd – tegelikult on see ainus eriala, millel mind on ”ametlikult” aktsepteeritud. Kirjanike liitu võeti mind koheselt vastu. Kõikidel muudel aladel peetakse mind pigem asjaarmastajaks, mis sellest et mul on nii muusikuna, kunstnikuna (täpsemalt, kunstide didaktikuna) kui filmitegijana diplom olemas. Filmi alal peaksin lähiajal saama doktorikraadi, aga näib et ei kraad ega viis rahvusvahelisse levisse jõudnud filmi mind ”päris filmitegijaks” ei tee.

Kinokunst on üks suur huntide jagelemine lihatüki ehk siis raha pärast. Korrutades kõikjal, et ma olen asjaarmastaja, kellel pole päris filmitegijate hulka asja, lahendatakse justnagu juriidiliselt korrektselt ära küsimus, miks mitte ükski minu projekt pole mitte kunagi mitte sentigi filmifondide toetust saanud või miks Eesti Filmirežissööride Gild mulle suletuks jääb. Olles Eestist kaugemal, tunduvad need ”probleemid” päris naeruväärsed.

2018. aastal antud intervjuus ennustasid justkui ette täiemahulise sõja algust Ukrainas. Sa ütlesid toona, et Sa pole mitte ennustaja, vaid ajaloohuviline ning kui ajalugu jälgida, saab “ennustada” tulevikku. Millised on Sinu hinnangul edasised arengud poliitilisel areenil nii Ukrainas, Eestis kui ka USAs?

Ajaloos käib kõik spiraalis ja praegune aeg pole erandiks. Valitseb sama tendents, mis sada aastat tagasi: paremäärmuslus, diktaatorite tõus. Türannides nähakse tugevust, demagoogiat ülistatakse kui rahvuse püsimajäämise mantrat, kõiges nähakse ohtu mingite väljamõeldud väärtuste või rahvusgrupi huvidele. Selles valguses on väga tõenäoline, et Trump varsti jälle Valges Majas laiutab. Kahjuks unustatakse ära, et need türannid varem või hiljem lähevad teineteise kõri kallale. Hitler ja Stalin mängisid ka tohutut sõprust, nii nagu praegu Trump ja Putin. Aga diktaatoril pole kunagi sõpru, ainult vaenlased.

Euroopa oma heaolukastmes ohkleb ”sõjaväsimusest”, mis on päris groteskne. Ei taheta ikka veel aru saada, et Ukraina sõdib praegu kogu maailma eest, teeb seda musta tööd, mida heaoluriigid ei suuda isegi ette kujutada. Kardan, et igal pool hakkavad tõusma soosingusse need, kes vastandavad ”oma riigi huvid” mingile ”võõrale sõjale”. Aga kui Venemaa imperialismile praegu otsustavalt ja üheskoos lõppu peale ei tehta, on see sõda ühel hetkel meie kõigi õuel.

Milline tõenäosus on Sind kunagi poliitikas näha?

Väga väike. Olen juba ammu öelnud, et presidendiks ma võin hakata, kultuuriministriks vast kah, aga niisama tasuva koha soendajaks küll mitte. Vähemalt mitte niikaua, kuni ma veel midagi luua suudan, millest on riigile rohkem kasu.

Tagasi kunsti juurde. Sa käisid äsja Ameerikas enda uut filmi „Dr. Sanderi uneteraapia“ esitlemas. Lisaks kandideerisid Sa sellega Guinnessi rekordile, tehes filmis ise 48 erinevat rolli. Palun räägi nii Ameerikas filmi esitlemise kogemusest kui ka Guinnessi rekordile kandideerimise arengutest.

Olime terve näitlejate seltskonnaga ühel suurimal USA žanrifilmide festivalil Nevermore, mis toimus eriti uhkes saja aasta vanuses kinopalees. See oli võimas. Ameerikas on mul süda kerge, sest seal mul pole seda pagasit, mis mind Eestis pidevalt maadligi surub. Seal vaadatakse, mida ma olen teinud, ja kui see on hea, siis tunnustatakse seda. Filmifestivalil tunnustati meid publiku lemmikfilmi preemiaga. Üritan praegu sõlmida võimalikult hea levilepingu; sõltumatul filmitegijal on üsna raske ennast suurde levisse pushida. Aga usun, et äkki selle filmiga hakkavad võlad lõpuks vähenema.

Guinnessi rekordi jaoks on vaja täita veel ainult üks tingimus – see puudutab filmi levi. Praegu käib paberite ajamine, aga mulle näib et nädala-paari pärast võin juba sertifikaadiga poseerida. Mitte et see mind paremaks filmitegijaks muudaks – aga väike tunnustusenäljas tegija ihkab ikka mingit aplausi.

Oled öelnud, et saavutused on justkui jäljed lumel, mida peab värskendama, et need püsiks. Mida sooviksid veel saavutada?

Ei muud, kui sooviksin neissamades jälgedes ikka veel ja veel trampida, kuni need lõpuks püsima jäävad. Tahaksin neid jälgi jätta Eestis, aga viimasel ajal olen hakanud tundma, et kui kusagil kaugemal peaks mõni kutsuv uks avanema, siis ma enam kaua ei kõhkleks.