Miks inimesed loomi piinavad? Kliiniline psühholoog: tegemist on häirega, mida ei taheta tunnistada

Erinevat liiki vägivallajuhtumitega tegelev kliiniline psühholoog ja kliiniline lapsepsühholoog Mariana Saksniit ütles hiljutisi loomapiinamisjuhtumeid kommenteerides, et sellise käitumisega noored on sageli kogenud vägivalda enda kallal ning loomapiinamisele järgneb väga sageli ka vägivaldne käitumine teiste inimeste suhtes.

Viimase 15-20 aasta jooksul on kliiniline psühholoog ja kliiniline lapsepsühholoog Mariana Saksniit oma praktikas näinud, et loomade suhtes toime pandud vägivallategudele järgnevad väga sageli ka vägivaldne käitumine ennast ümbritsevate inimeste suhtes. „Minu praktikas on olnud enamasti nii, et kui inimene – olgu laps, nooruk või täisealine – tegeleb loomapiinamisega, on sellele sageli eelnenud inimese isiklik kogemus vägivallaga ehk inimest ennast on koheldud halvasti: talle on tehtud liiga, ta pole saanud õigel ajal abi ja tema toimetulekumehhanism on haiget tegemine. Sageli võib see just laste ja noorukite puhul olla seotud loomadele haiget tegemisega, sest noortel ei ole võib-olla alati julgust või jõudu teha haiget teistele inimestele. Vanuse kasvades suundub see kahjuks tihti ka inimeste pihta.“

Saksniit on näinud oma praktikas palju noorukeid, kes on ise füüsilise vägivallaga kodukeskkonnas ja ka neid, keda üks vanem kodus alandab. „Alandatud lapse või nooruki profiil pöördub kõige nõrgema sihtgrupi suunas. Mõnikord koduloomad, mõnikord pargis olevad loomad. Mõned kirjeldavad oma tegevusi rahuldusega, et kui mina saan nii palju haiget ja mul on taju, et keegi ei aita, siis teen mina sellele, kes ei saa kaevata. Loomade kannatuse pisendamine tuleb tihtipeale noorel täiskasvanuikka kaasa.“

Oma praktikas puutub Mariana Saksniit loomapiinamise juhtumite puhul kokku pigem noorukitega. Lapse retsidiivsusrisk tõuseb hüppeliselt, kui nende kodus on toime pandud nende enda osas vägivaldseid tegusid. „Nad ei pruugi koolis tüli norida ja olla viitele õppijad, sest nad teavad, et seda neilt kodus nõutakse. Aga oma frustratsiooni väljaelamiseks kasutab vägivalda või piinamisvõtteid loomade suhtes.“

Saksniit kirjeldab, et on olnud juhtumeid, kus vägivaldsel lapsevanemal on normaalne intellekt ning ta saab aru põhjus-tagajärje seosest ja teab, et seadusega on karistatav last näkku lüüa. Küll aga võivad tema lähedased teada samal ajal rääkida, kuidas ta on juba mõnda aega olnud vägivaldne loomade suhtes. „Seadused võivad vägivaldset käitumist pidurdada, aga loomapiinamise juhtudel on minu praktikas aja küsimus, millal saab löögi laps või partner. Loomale haiget tegemine ennustab kõrgemat retsidiivsusriski inimeste suhtes. Samuti ka laiemalt seda, et inimene ei pööra ühiskondlikele normidele tähelepanu.“

Vägivallateoni nii inimeste kui loomade puhul võib Saksniidu sõnul viia erinevad häired, käitumismustrid ja arusaamad. „Psüühikahäirega inimest, sh antisotsiaalsest isiksusest võidakse kirjeldada kui endasse hoidvaid, pigem vaikseid ning sotsiaalses võrgustikus võivad nad silma jääda pigem ujedatena, kelle vägivaldne käitumine väljendub loomade suhtes. Kui me aga räägime vägivaldse tüpaažiga inimesest, kelle mõtteviis on „mina teen, sest mina saan“ ja loom ju ei räägi, siis pigem kirjeldatakse sellist inimest dominantse ja enesekindla isikuna.“

Loomapiinamine on enamasti salajane tegevus, samas võidakse seda erinevates noorte gruppides esitleda sarnase sotsiaalse staatusega kaaslastele ka kui vägitegu.

Kas ja kuidas tuleb kahetsus ning paranemine?

Saksniidu sõnul läheb loomapiinamise juhtumite puhul kahetsuseni aega, sest kahetsus on emotsioon ja reeglina on loomapiinajad ehitanud enda ümber kõrge n-ö „aia“, et ei tulda enda kogemustega piisavalt hästi toime. Tihtipeale otsitakse oma tegudele hoopis õigustusi. „Igal juhul näitab selline käitumine psüühilist häiritust ja me peame teraapias sinnamaani jõudma, et ta tajuks, mis on tagajärg ja saavutaks endas kontakti kahetsusega, mida tähendab elusolendile liigategemine.“

Ravi ja paranemise osas ütleb Saksniit, et kuna iga inimene on spetsiifiline, sõltub palju sellest, milline tõlgendus on oma teole antud. Oluline on jõuda vastutuse tunnistamise ja tunnetamiseni. Kusjuures, süütundega elamine iseenesest inimese retsidiivsusriski ei alanda, see võib isegi suurendada.

Kuidas jõuda tunnistamiseni, et tegu on probleemiga? „Meie erialakeeles on see häire, aga see mõiste võib mõjuda inimestele halvasti, sest keegi ei taha tunnistada, et ta on häirega. Aga inimene peab jõudma tunnustamiseni, et tegu on probleemiga. Selline probleem võib tõenäoliselt ka ajas süveneda, kui me ei avasta ega tegele selle tekitaja ehk põhjusega ehk kui me ei saa aru, mis läbielamisi inimene selle teoga kompenseerib.“

Kui loomapiinamine on inimesele puhas nauding, siis on Saksniidu sõnul tegemist psüühikahäirega. Psühhopaatlike joontega inimesi teraapias tihti ei kohta, sest nad ei näe, et nad oleksid midagi halvasti teinud. Nad ei ole teraapiast motiveeritud, pigem õigustavad oma käitumist. Trauma baasil tehtud teoga on aga teine asi. „Kui trauma baasil haiget teinud inimesed seostavad ära põhjuse, mis on teo toimepanemiseni viinud, siis nendel on suur tõenäosus abi saada ja enda sees toimunud protsessi mõista. Nende trauma väljund oli haiget tegemine ja nad on võimelised tajuma kahetsust. Töö selliste inimestega on oluliselt kergem kui psühhopaatlike joontega inimestega, kes väga raskesti tajuvad kahetsust ja empaatiat.“