USA artistidega koostööd tegev eestlane: iga päev on kõik rauad tules!

Mitmete kodumaiste tippartistide eduloo taga seisev Lennart Leedu tegi oma elus kannapöörde ja liikus end täiendama suure lombi taha, USAsse. Palusime Lennartil avada, kuidas erineb Eesti muusikatööstus välismaa omast ning miks ei ole veel ükski kodumaine lauljatar staariks saanud ka maailmalavadel?

Lennarti teekond muusikamaailmas sai alguse juba üsna varakult, kui noormees gümnaasiumi kõrvalt Laseringi plaadipoodi tööle läks. Sealt omandas ta laiemad teadmised muusikast ja sügavama huvi muusikamaailma telgitaguste kohta. Peale kooli lõpetamist suundus ta Inglismaale ülikooli, mille kõrvalt tegi ta koostööd juba mitmete Eesti artistidega ning hiljem kinnitas ta kanda Universali plaadifirmas.

Täna elab ja töötab Lennart USA-s ning teab väga hästi muusikatööstuse erinevaid tahke - nii häid kui halbu.

Kuidas sa võrdleksid Eesti muusikatööstuse kogemust USA omaga?

Olen aru saanud, et siin on see pusle tunduvalt suurem ja värvilisem, kusjuures igaühel on nö kindlam roll. Kui Eestis võis vahel tunduda, et ajan justkui igal rindel natuke midagi, siis siinne kogemus on olnud väga praktiline ja tiimitööl baseeruv. Igaühel on oma osa, mis muidugi omavahel kattuvad. Oma panuse annavad A&R, publicity, digi, management, booking jne. See on suur mosaiik, kus igaühel on oma, oluline osa.

Ka artistile on vahe, ma usun, et ilmselge. Kas su projekti panustab 1 inimene, 10 inimest, 40 inimest, või ainult sina ise – seal on suur vahe sees. Vahel on ehk tempo natuke liiga pööraseks läinud, aga lõppude lõpuks liigub see rong nii kiiresti, et ei olegi aega ühegi projekti sisse ära uppuda. Iga päev on kõik rauad tules, sebimist ja liikumist on palju rohkem ja projektide tempo on kindlasti palju-palju kiirem.

Millised on olnud suuremad erinevused või kultuurišokid töö osas?

Kindlasti on rohkem sellist 9-5 süsteemi, et kui tööpäev läbi on, siis on see ka päriselt läbi. Tiimid on palju suuremad, nii et igaühe roll on palju kindlamini välja joonistatud. Mul on kuidagi vedanud, et sellist enda katki venitamist ei ole üldse, vähemalt hetkel.

Distantsi on kindlasti rohkem, vähemalt minu tasemel. Praktikal olles ma ilmselgelt artistidega otse kokku ei puutunud – sealt tekib see naljakas tunne, et justkui tunned kedagi nii hästi, aga reaalsuses pole temaga kunagi kohtunud. Aga nüüd, plaadifirma töös on see jälle isiklikum ja intensiivsem.

Kuidas koheldakse artiste välismaal ja kuidas Eestis? Millised rahad liiguvad ja kui suuresti erineb Eesti muusikute teenistus välismaa omadest?

Ma ütleks, et suhtumine on ehk vähem isiklikum ja rohkem professionaalsem. Eks iga artisti manager käib temaga tihedamalt läbi. Minu kogemused on väga positiivsed, aga väga, väga pinnapealsed. Mis tasudesse puutub, siis ilmselgelt on siin kapitali ja inimesi rohkem, investeeringud on suuremad. Kõik on väga kalkuleeritud ja läbi arvestatud. Väga palju digikanalite andmetele tuginemist ja see teave on siis see, mis head muusikat uute kuulajateni aitab viia. Minu jaoks on suur au, kui ükskõik mis kaliibriga artist mind usaldab ja meie koostööst midagi kaasa võtab. See mosaiik on nii suur, et kõigi panus kokku annab tulemuse. Üksi ei tee tõesti mitte midagi ära.

Eestis saavad paljud artistid lõviosa teenistusest erapidudel esinemise ja sotsiaalmeediaga – siin on kaliibrid, suurused ja läbirääkimised nii teistsuguse loomuga ja ütleme nii, et see sissetulek voolab kindlasti teistmoodi ja teistes suurustes, isegi algajama artisti puhul.

Kuidas siis päriselt nii suure konkurentsiga maailmas läbi lüüa ja miks ei ole eestlased seda välismaal eriti teha suutnud?

Läbi löömine on väga subjektiivne ja igaühe jaoks erineva tähendusega, kuid ilma keerutamiseta kujutan ma ette, et see võib artisti perspektiivist olla väga keeruline. Ma ei ole artist ega muusik ja mu kogemused on kindlasti väga teistsugused. Ma ei ole ise ühegi traditsioonilise läbilöögi juures ka niimoodi kaasa teinud. Perspektiiviks võin ette panna, et mu eelmise ülemuse all oli kokku ligi 400 artisti – võib ainult ette kujutada, kuidas selles nimestikus orienteeruda või silma paista. Kui rääkida kommertslikust läbilöögist, siis usun, et selleks on tarvis kuhjaga häid lugusid, väga tugevat ja pühendunud tiimi igal suunal (nii plaadifirma kui managemendi ja kirjastuse osas), õiget ajastust, tugevat sotsiaalmeedia presentsi ja roppu moodi õnne. Ja lõppude lõpuks on fännid need, kes Sind kuulavad ja su kontserdile tulevad – nende pühendumist ei saa millegagi võrrelda.

See kõik on meeletu töö ja õnne küsimus, ma usun. Eestist on tegelikult palju edukaid näiteid, ka nt NOEPi ja Cartooni näol – Cartooni ja Daniel Levi singel “On & On” jõudis hiljuti USAs kuldsingli staatusesse. Sellist saavutust igaühel kindlasti taskus ei ole. Plaadifirmal, kus töötan, on artistileping näiteks Iiris Vesku bändiga Night Tapes – nende sammud näivad olevat vägagi Eestist välja suunatud ja edukaid välja pürgijaid on kindlasti teisigi.

Hiljuti lahvatas suur tüli Universal Musicu ja TikToki vahel, nii et kõikide selle plaadifirma artistide muusika koristati sealt sotsiaalmeedia platvormilt ära. Oskad sa öelda, kas ja millist mõju see nendele lauljatele omab?

Ka teistel muusikahiidudel on selle teemaga palju vangerdamist olnud, sellest ei ole lihtsalt peavoolumeedias nii palju räägitud. See on väga lai teema ja eks see ole kindlasti nagu kahe otsaga mõõk – TikTok on plaadifirmadele, ja üldse muusikutele väga hinnaline turunduskanal. Kui muusikatabaleid vaadata, siis väga paljud lood on kas TikTokis kuulsaks saanud või seal vähemasti hoogu juurde kogunud. Teisalt ei ole sealt laekuvad tasud eriti tõsiseltvõetavad – sealt ka probleemi uba. Kolmandaks kanduvad need (hea õnne korral) läbi TikToki edasi striimingusse ja loodetavasti toovad ka inimesed su kontserti kuulama. Nii et see on kõigile väga erinev. Kindlasti on põnev jälgida, mis lahenduse see saaga saab – midagi peab ju muutuma.

Millise isikliku saavutuse üle tunned sa kõige suuremat uhkust?

Ma tunnen enamike asjadega seda, et need on ikkagi artistide saavutused. Vahel on mõne projektiga see, et nö kommertsedu tuleb täiesti orgaaniliselt, vahel tuleb kuid planeerida ja organiseerida, et kasvõi primaarsed asjad tehtud saaks. See on üks selle töö omadusi, et iga päev ja iga projekt on erineva loomuga. Lõppude lõpuks tunnen tänulikkust kõigi ees, kes on mind usaldanud oma loominguga tegelema. Mu töö aluseks on muusika, ilma selleta ei tee midagi.

Isegi tööstuse auhinnad ehk industry awardsid on lõpuks tiimitöö. Üksinda ei tee midagi ära. Alati on lahe tunne, kui kedagi tunnustatakse – ka lähedasi, kellega otseselt ise ei tööta. Seni on kõige uhkem tunne olnud mõne EMA nominatsiooni üle ja kunagi sai panus antud ka mõnele EMEA auhinnale. Vähem ümmarguselt vastates kindlasti Jüri ja Merilini projektid, nendega saavutatud tulemused ja saadud kogemused.

Hiljuti sai üks mu plaadifirma artist, kellega sügisel tööle asusin, taskusse Kanada muusikaauhinna ehk Juno Music Awardi nominatsiooni. See on tõesti selline protsess, mida on olnud väga lahe jälgida. Ka Grammydel oli lahe kaasa elada neile, kelle projekte olin kasvõi kõrvalt puudutada saanud läbi praktika – on väga-väga sürreaalne kogemus olnud seda protsessi näha. Need ettevalmistused on tõesti tohutud.

On midagi, mis on eriliselt meelde jäänud? Kõige pöörasem lugu?

Nimesid nimetada ei tohi, aga möödunud suvel oli mu praktika osaks üks suur välikontsert, kus artisti vanemad polnud vist omavahel kõige soojemate suhete peal. Mulle anti korraldus mõlema vanema suguvõsad staadioni eri otstesse istuma paigutada ja mõistagi eri sissepääsudest sisse eskortida. Mul ei ole juhilube ja kogu see protsess oli väga tragikoomiline, kuidas ma elektritõukerattaga mööda kontserdipaika ringi kimasin ja.. ütleme nii, et kergelt joobes vanainimesi koordineerisin. Õhtu lõpuks vanemad siiski kohtusid, ilma suurema kärata, kuid minu töö oli selleks hetkeks tehtud.

Eestist on neid lugusid kindlasti ka palju, kuna kõik oli väga hands-on ja koguaeg midagi põles. Kui probleemi ei ole, tuleb see välja mõelda.

Kus sa näed ennast ennast viie aasta pärast?

Ma ei mõtle nii kaua ette. Loodetavasti tegemas seda, mida kõige enam armastan. Ma alati mõtlen, et kõige tähtsam on, et teatav elevus ja põnevus jääks sisse. Ükskõik, mis ma teen või kus ma olen. Never a dull moment, see peab olema garanteeritud!