“Valetamisklubi” staar Martin Algus raskest valikust: näitlemise kõrvalt oli keeruline kirjutamisega tegeleda

Martin Algus (50) on pärit Jõgevamaalt Siimustist, kus veetis kogu oma lapsepõlve ning suundus perega keskkooli astudes elama Jõgevale. Algus tõdes, et kuigi teismelise eas unistas ta väikesest kohast lahkuda, on lapsepõlves kogetud looduslähedus elu jooksul temani tagasi jõudnud. “Olen väga tänulik, et olen kasvanud Vooremaa metsade ja põldude keskel. Ei saa öelda, et olen justkui juurte juurde tagasi jõudnud, sest olen seal mingil moel kogu aeg kohal olnud. Ajaga olen hakanud seda lapsepõlvekogemust lihtsalt rohkem väärtustama,” tõdes stsenarist.

Kuigi mees on pärit metsade ja põldude vahelt, tunneb ta end ka linnas väga hästi. “Teine pool mis mind inspireerib on just selline linnatunnetus, kus olen klaasi, kivi ja metalli keskel. Linnas on omamoodi pinget ja nukrust ja üksindust, mis avaneb just seal, inimhulkade ja betooni keskel. Kui loodus paneb vaimu välja poole sirutuma, siis linnakeskkond surub selle sissepoole, mõlemad poolused on mulle olulised,” täpsustas mees ja lisas, et osa tema teoseid on ka linnaeluga väga tugevalt seotud.

Lugudevestjast kirjanikuks

Lapsest saadik on Martinit köitnud lugude väljamõtlemine ja mehe sõnul hakkas ta kirjutama õppides koheselt ka erinevaid lugusid kirja panema. Algselt olid need kõik tugevalt inspireeritud sellest, mida ta parasjagu ise luges. Päris esimest kirjateost ta enam ei mäleta, aga endiselt on tal kuskil alles üks enda kirjutatud “õhupalliseiklus”, mis oli üks esimesi, mida ka tema vanemad nägid. 

Ühe erilisema teosena tõi ta välja 2021. aastal ilmunud esikluulekogu “Paranemine” (kirjastus Püant), kuna selle loo temani jõudmine on teistest lugudest nii erinev. Nimelt sündis luulekogu 2015. aastal meie seast lahkunud ema Aino leinaga toime tulemisest, ja luulekogu kirjutamine mõjus autorile endale omamoodi teraapiana.

Martin tõdes, et oli oma emaga väga lähedane ning suhtles emaga tema elu ajal praktiliselt igapäevaselt. “Jagasin talle peamiselt rõõmsaid uudiseid või lobisesime niisama. Käisime väga tihedalt läbi. Olen õnneks elu jooksul väga tugevalt ema armastust tundnud,” rääkis ta heldimusega. “Ema oli suure hingega, hästi aval ja energiline. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi kedagi kirunud või üldse oma muresid väga tugevalt väljendanud. Oma asjadega tuli ta kuidagi omal viisil toime. Hiljem mõistsin kui enesestmõistetavalt me tema tugevust ja armastust olime võtnud. Aga see armastus ei kao koos inimesega, see energia jääb alles.” 

Pärast ema lahkumist aitas ning lohutas Martinit tänutunne selle armastuse ja headuse eest, mis tänu Ainole väga tugevalt kogu aeg nende pere ümbritses. Mees tõdes, et tunnetab ema siiani enda ümber. “Kui vahel õega suhtlen, siis ema naeratab läbi tema. Kui stressis olen või ärevus tekib, siis mingil hetkel kui sellest üle saan, tunnen justkui kontakti sellise elutunnetusega, mis emas kogu aeg oli. See on hea koht, kust tuge leida,” selgitas Algus. “Ema armastas elu ja oskas seda nautida. Me ei tohiks unustada ka kogu praeguse kurjuse taustal, et tegelikult on maailm siiski üks ilus paik ja häid inimesi on palju.”

Kooliteatrist teatrikooli

Algus meenutas, et kuigi talle väga meeldis kooliteater ning naudib ka mängimist, ei teadnud tegelikult kuni keskkooli lõpuni, mida päriselt oma eluga teha soovib. “See, et järsku võeti Viljandisse kursus vastu ja tormasin sinna uisapäisa kohale, oli suhteliselt välkotsus,” naeris ta ning nentis, et Viljandi Kultuurikolledžisse kohale jõudes oligi ta nagu kohale jõudnud. “Nägin seda elevust ja energiat ja kõiki neid noori inimesi, kes sinna sisse saada soovisid. Siis tundsin, et see ongi absoluutselt just see, mida ma teha tahan.”

Endiste kursusekaaslaste tegemisi vaatab Algus suure rõõmuga, kuigi kooli astudes nende kursusele suuri lootusi ei antud. “Kui koolis alustamine, oli Viljandi Kultuurikolledž just kõrgkooliks saanud. Meile öeldi, et ega nad täpselt ei tea, mis meist saab, võib-olla satume professionaalse lava asemel hoopis mõnda külakultuurimajja huviringi juhiks. Meid see ei hirmutanud, sest olime nii tahtmist täis ja uskusime, et saame kindlasti suurteks näitlejateks. Praegu on meeletult hea vaadata mõnda oma kursakaaslast, kes laval, ekraanil või kinolinal särab,” rääkis Algus.

Ugala ja teatrist lahkumine

Martin Algus meenutas, et kui mõelda kooli alguses öeldud hoiatavate sõnade peale, läks nende kursusel õnneks. Kui nende kursus kolledži lõpetas, vajas Viljandi Ugala teater värsket verd ning suur osa neist võeti sinna hea meelega vastu. “Olime neli aastat olnud juba nende “lapsed”, sest eriala tunnid toimusid suures osas Ugala erinevates saalides. Näiteks Leila Säälik ja Luule Komissarov nii hoidsid meid ja seal oli ka laiemalt meisse väga tore suhtumine. Viimastel kursustel kaasati meid ka juba lavastustesse ja kooli lõpuks olime juba nii või teisiti üsna tugevalt Ugalasse sisse elanud,” rääkis ta.

Armastus kirjutamise vastu ei andnud aga Martinile endiselt rahu kuid kooli ja Ugala kõrvalt oli väga keeruline leida aega ning energiat sellega tegelemiseks. Kuna soov kirjutada oli endiselt olemas, taipas ta peale kooli lõppu tõlkimiseks peamiselt ingliskeelseid tekste otsides, et tegelikult pole vaja ehk tekste liiga kaugelt otsidagi. “Mõtlesin, selle asemel, et otsida teatritekste ainult välismaalt, võiksin otsida ka enda seest sellist materjali, mida Eesti teatris eestlastele esitada,” rääkis ta näitekirjanikuks saamise algusest. “Nägin, et teatri ja näitlemise kõrvalt on keeruline kirjutamisega kuskile jõuda ning kõik ei sujunud nii, nagu tahtsin. Mida aeg edasi, seda enam tundsin kirjutamisest puudust ja teadsin, et pean elus mingi muutuse tegema.”

2005. Aastal otsustaski Martin teatrist lahkuda ning tunnistas, et tegemist oli väga raske otsusega. Algus oli selleks ajaks juba Ugalas arvestatav jõud. “Kui ma Peeter Tammearule ütlesin, et lähen nüüd ära, siis mõlemal pisarad jooksid ja see oli väga keeruline. See on mingis mõttes nagu pühakojast välja astumine.”

Samas tunnistab, et oli tuleviku osas entusiastlik, mille juurde käis ka teatav annus ebakindlust, sest ees ootas tundmatu töö reklaamiagentuuris. “Sain päris eluga kontakti ja hakkasin kirjutama, sest siis tekkis eriti suur vajadus just enda sisse minna ja leida asju, mis mulle olulised on. Ma ei saanud seda energiat õhtul laval maha laadida ja pidin seda kuidagi teisiti tegema. Lõpuks saidki valmis minu kaks esimest näidendit, mis valmisid teatrist lahkudes üsna lühikese ajaga,” selgitas Algus.

Filmi-, tele- ja teatristsenaariumid

Martin tõdes, et kirjutab näidendeid siiani ning lisaks tele- ja filmistsenaariumeid. Samuti tegeleb endiselt tõlkimisega. Telestsenaariumeid on ta aastatega mahuliselt vähendanud. Kui varem tuli aastas tema sulest kolm või lausa neli telestsenaariumit, siis möödunud aastal vaid üks. 

Praegu on tema põhirõhk siiski filmistsenaariumitel ning hetkel on tal lisaks mitmele eesti filmiarendusele ka käsil üks Soome projekt, mille stsenaariumi arendamises kaasa lööb. Eelnevalt on vaatajate ette jõudnud tema käe läbi nii Oskar Lutsu “Talve” ja “Soo” kui ka Tammsaare “Elu ja armastus”. Lisaks on ta muuhulgas kirjutanud stsenaariumi filmile "Sangarid", "Tähtsad ninad" ning olnud kaasstsenaristiks filmile "Kalev" ja "Vasaku jala reede". Möödunud aastal sai tema sulest tulnud Juhan Smuuli ainetel tehtud “Suvitajad” aasta vaadatuimaks filmiks Eesti kinolinal. 

Kriitikasse suhtub Martin Algus aga üha leebemalt ja mõistlikumalt. “Loen väga hea meelega arukat kriitikat, mis mulle midagi õpetlikku ütleb,” lausus Martin. Kunagi põdesin kriitika pärast rohkem, nüüd tean, et kõigile ei saa nagunii meeldida, et võibolla ongi asi just siis mäda, kui kõigile meeldib.

Tagasitulek nimega “Valetamisklubi”

Kuigi Martin Alguse viimasest teatrirollist on möödas üle kümne aasta, mil lõi kaasa etenduses “Jessika kutsikas” (Polygon Teater, 2013), pole ta otseselt teleekraanilt kusagile kadunud. Pikemate vahedega on ta kaasa löönud erinevates kodumaistes seriaalides, näiteks “Ment” ja “Valguses ja varjus”, kus tegi kaks aastat tagasi oma viimase telerolli. 

Sel kevadel jõudis vaatajate ette uus telesari “Valetamisklubi”, mille puhul tahab Algus kiita sarja stsenaariumi autoreid Katariina Libet ja Reeli Reinausi. Martin tõdeb, et on kogu enda pöörase stsenaristikarjääri jooksul otsinud uusi stsenariste, kes ühe või teise projekti kirjutada võtaks. Nüüd on Alguse sõnul sarja režissöör ja produtsent Ergo Kuld leidnud korraga kaks tugevat stsenaristi. "Mina osalen sarjas ainult näitlejana," lisab Martin.

Seriaalis kaasa tegemist nautis mees täiel rinnal, kuigi esimesel võttepäeval tundis end algul veidi hõredalt, aga äge meeskond ja vana sõber Ergo Kuld tegid olemise kiiresti mõnusaks. “Tunneme Ergoga üksteist juba väga kaua ja oleme palju koos teinud. Platsil on temaga väga tore, on usaldus ja tegelikult oli üsna lihtne uuesti sisse elada.”

Kuigi näitlemise osas tal raskuseid ei esinenud, tuli ette pigem tehnilisi küsimusi. “Kuna võtted toimusid hommikul vara, siis pidin mõtlema, kuidas võimalikult värskelt kohal olla, ennast kiiresti kostüümi saada ja kas tekst on ikka peas,” naeris ta. Martin tõdes, et teeks hea meelega ka edaspidi projektides näitlejana kaasa. “Sain aru, et peaksin sellest rohkem puudust tundma ja tunnengi. Väga tore oli seal kaasa lüüa.”

Valetamise osas toonitas Algus, et nii endale kui teistele valetamine on lihtsalt väga halb. “See tuleb alati välja ja pärast on palju suurem jama varuks. Aga mulle tundub, et inimestele meeldib just pigem iseendale valetada ja kasulik oleks võimalikult kiiresti sellel valel sabast kinni saada,” põhjendas Algus. Sarjas algavadki tegelaste probleemid nii endale kui teistele valetamisest, ja seal haakuvad need tühistamiskultuuri ümber kerkinud küsimustega. Selle nähtuse osas valitseb Alguse sõnul ühiskonnas teatav peataolek, ja vahel lastakse ka märgist mööda. Hea on aga muidugi see, et vähemuste ja naiste õigused on hädavajalikku tähelepanu saanud ja selles osas on veel pikk tee minna.

“Arvan, et ühiskonna toimimise juurde käib ka teatav isereguleeriv mehhanism, et kui mõnes küsimuses hakkab kauss nö üle ajama, siis tekib loomulik vastureaktsioon. Ja vastureaktsiooniga on täpselt samamoodi oht üle serva keeda ja hea võitlus võib märkamatult muutuda halvaks. Eelkõige peaks kaaslasi märkama, kaasa tundma ja kaasa mõtlema, kõlavad loosungid ja üle keevad emotsioonid kipuvad tihti just manipulaatoreile kasuks tulema,” kirjeldas ta.

“Eks arenenud ühiskonnas muutuvad igasugu normid tasapisi inimlikumaks, käigu see võitlus üles alla, liigutakse lõpuks ikkagi vähehaaval paremuse poole, aga see on ebaühtlane tee, millel polegi lõppu. Maailmas ei saa miski kunagi päriselt valmis ja mistahes probleemid ei lahene kunagi lõplikult, tähtis on vist püüda elada enda jaoks võimalikult talutavas ajutisuses,” ütles ta lõpetuseks.

Lõppenud!

• Eurovision 2024

AUHINNAMÄNG |Mis on sinu lemmik Eurovisioni 2024 laul? Vasta ja võida uhked Apple AirPods 2!

• Sisuturundus

Luksuslik lossipuhkus! Kingitus, mida väärib iga ema