ARVAMUS | Taavi Libe: kuhu on kadunud poliitikute lennukad ideed ja visioon?

Sotsiaalmeedia tuletas nädalapäevad tagasi meelde, et täpselt aasta eest salvestasime mõnusalt sumisevas Põlva pubis esimest episoodi valimisdebattide sarjast pealkirjaga “Märgatud Eestis: rahva hääl”, kus inimesed said silmast silma või minu vahendusel poliitikutel ära küsida just need küsimused, mis parasjagu südant kriipisid.

Kohati ajas muigama, kuidas üldise retoorikaratta mugavas sadulas istuma harjunud kandidaadid pidid vastama debatisaate kontekstis erakordselt spetsiifilistele ja indiviidi tasandile laskuvatele küsimustele. Pani kogenud poliitikud hetkeks kokutama, kui kahekümnendates täisjõus mees istub debatilaudadest meetri kaugusele ning küsib ahastamapaneva tõsidusega, et kuidas on tal võimalik oma väikeses linnakeses tööd leida, millega lapseootel naine ja tulevane maimuke ära toita.

Poleks uskunud, et suurest visioonist jutlustamise vältimine bumerangina tagasi põrkab. Kuigi riigi peenhäälestamise termin kuulub Reformierakonna eelmisele peaministrile Taavi Rõivasele, siis tundub, et pärast Riigikogu valimisi ametisse astunud valitsus on vaatamata suurejoonelistele loosungitele “riigi majandus korda teha” samuti sumbunud peenhäälestamise lõksu.

Eestil on olnud taasiseseisvumisest peale suured ja konkreetsed sihid, mille elluviimiseks oli tarvis jõulisi reforme ning vajadusel ka korralikult püksirihma pingutada või kartulikoori süüa, kui 30 aasta tagust lennukaimat väljendit meenutada. Pingutused kandsid vaieldamatult vilja, sest oleme Euroopa Liidus ja NATOs ning suurem osa Eesti elanikest elab paremini kui sisuliselt kogu ülejäänud endine idablokk.

Aga kus on praeguste riigijuhtide suured ideed? Tegelikult teeb nukraks, kui õpetajate streigi kaks kuud kestnud eelmäng ning 1,5 nädalat reaalset tööseisakut kulmineerub 5,5 miljoni euro leidmisega. Eesti tänavusest eelarvest moodustab see umbes 0,03 protsenti. Vägeva vastasseisu tulemusena saavutatud õpetajate palga värskest alammäärast ehk 1820 eurost on 0,03 protsenti näiteks pool eurot! Kas kujutaksite ette, et seesama õpetaja kulutaks nii palju aega ja energiat poole euro üle jauramisele?!

Mõistagi on peaminister Kaja Kallasel õigus, kui ta stuudiost stuudiosse saalis ja rääkis, et hariduses on ressursid olemas ning tegelikult vajab ümberstruktureerimist kogu haridussüsteem. Aga miks seda siis ei tehta? Miks sumbub vajadus tõeliste reformide järele poliitiliseks eputamiseks, et millise erakonna ministeerium suutis õpetajate palgatõusuks kõige enam raha klapitada?

Õpetajatega seonduv on mõistagi vaid üks näide kroonilisest suurte ideede puudusest. Me räägime vajadusest end kurja idanaabri eest tõhusamalt kaitsta ning klapime eelarveauke täis mikromuudatustega. Miks puudub meie juhtidel julgus kehtestada konkreetselt sõnastatud sõjamaks või otsustada võtta suurem summa laenu lihtsalt selleks, et end hambuni relvastada? Või miks ei suhtuta meie julgeolekusse loomingulisemalt? Kardetavasti oleme praeguses julgeolekusituatsioonis juba lootusetult hiljaks jäänud sellega, et meelitada siia mõne suurriigi, ühenduse või maailmatasemel hiigelettevõtte jaoks strateegiline taristuobjekt.

Mõni tõeliselt mastaapne andmekeskus või serveripark oleks meie riigi jaoks tugev julgeolekugarantii. Üks asi on diplomaatilised suhted ning hea välispoliitiline maine, kuid selle kõrval pole vähemtähtsam see, kui meil oleks reaalselt midagi, mida suurematel on tarvis kaitsta. “Tätte topeltgarantii!” kui meenutada “Tujurikkuja” sketše.

Muide, aastataguse valimiskampaania perioodiga võrreldes on muutusi veel. Pikalt hinge vaakunud Isamaa raketisööst reitingutabelite tippu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna viimaste aastate rekordtoetus võib olla ajutine valimistevaheline statistika, kuid jääb lootus, et see näitab vastandusele rajatud poliitilise edumudeli murenemise algust. Pealegi… Palju meil siis neid teemasid üleüldse veel järel on, mille osas on võimalik rahvas totaalselt kahte leeri laiali ajada. Selles ei kahtle ilmselt enam peaaegu keegi, et vaenlane tuleb idast. Omal ajal rahvahääletuse suunas surutud abieluvõrdsuse teema on jõustunud nii rahulikult, et keegi ei pannud eriti tähelegi.

Ja õige ongi! Sest see, kes kellega ühte heidab, on ülim pseudoteema selle kõrval, et Eestile terendab kaheksas järjestikune kvartal majanduslangust. Langusest väljarabelemiseks on tarvis julgemaid otsuseid. Lõputuks peenhäälestumiseks ja vastandumiseks aega enam pole.