ARVAMUS | Taavi Libe: eliidi ja trashi laupkokkupõrge lööb mõlemad selili

“Mina tulin minule peale!” hüüatab Mikk Mikiveri mängitud Hinckus ulmefilmis “Hukkunud alpinisti” hotell, kui tema teisikust tulnukas teda läbi klaasi ründab. Minu üks lemmikstseene Eesti filmiajaloos hakkas jõuliselt peas vasardama, kui lugesin Eesti Ekspressi kultuurilisa Areeni ajakirjanike värsket käsitlust sellest, kuidas meid ümbritsev vaimne ruum on täitunud prügiga (Eesti Ekspress, 25.10.2023).

Olukorra kurbloolisus peitub mõistagi selles, et artikli autorite honorarid on ilmselt tasutud klikkide eest, mida lugejad juba artikli päises kriitikat teeniva BSH või tulnukas Rohaani lugusid klõpsides meediaettevõttele koguvad.

Ärge saage valesti aru. Tunnen isegi, et viimasel paaril kuul meediaruumi paiskunud BSH-d puudutavatest seiklusjuttudest väärivad suuremat tähelepanu vaid kolm nopet: inimlikus plaanis Anu Saagimi (Kroonika, 9.10.2023) ja Mart Juure (kultuur.err.ee, 21.10.2023) muretsevad märkused, et tütarlapsel on elus ilmselt rasked ajad, millega toimetulemiseks on ta tõenäoliselt valinud valed vahendid ning kultuurilises plaanis Janar Ala raamatuarvustus (Postimees, 17.10.2023), mille põhjalikkuse võtab tegelikult kokku teksti kõige banaalsemalt kõlav lause: “Brigitte Susanne Hunt räägib oma igavast elust, igavatest tegemistest, igavatest peikadest, igavatest pettumustest jne ilma igasuguse distantsi ja vaimukuseta.”.

Raamatuga põhjalikumalt tutvudes tundsin ennast päris kurvalt, sest lootus sel suvel kõlapinda leidnud mõtteterale “olen üks kuulsamaid eestlasi läbi aegade” ei leidunud eneseiroonilist pööret, mis oleks võimaldanud naerda koos Brigittega ja mitte tema üle. Tegelikult ei andnud toimetamata eneseimetlus võimalust naerda ka Brigitte üle, sest raamatust vaatas vastu mania grandiosa, mille sarnast tunnetasin viimati Kanye Westist vändatud dokumentaalsarja “jeen-yuhs” vaadates.

Võrdlesin Kanye Westi ühes kolumnis kunagi Vladimir Putiniga. Nende mõlema hävitaja on nende võim ja mõjukus, mis teeb kõrvalseisjatele võimatuks ülesandeks neile selgeks teha, et nende peas ei ole vist kõik päris korras. Seda rohkem on kahju, et samasugune saatus paistab olevat tabanud ka üht Eesti tüdrukut, keda paistab ümbritsevat seltskond, kellelt adekvaatset nõu ei tundu tulevat.

Aga kultuuriajakirjanike trashi templiga lajatamine ei piirdu sugugi kõmumeediakarakterite ekspluateerimise kriitikaga. Korraliku rusikahoobi saab rahvafilmivabrik Taska Film ja Apollo Film Productions, mille puhul panevad autorid täppi sellega, et kriitikud kiruvad filme maapõhja, kuid annavad eriti elitaristliku süljeläraka kinokülastaja pihta: “Ilmselgelt teevad nad aga midagi õigesti: rahvas ei taha aeglasi dokke ja seisundifilme, vaid heledasti valgustatud rahvusromantilisi kaadreid, kärtsu, mürtsu ja pauku.”

Kummalisel kombel on viimastel aastatel kinod täitunud nii Jaan Tootseni “Fred Jüssi. Olemise ilu”, Joosep Matjuse “Tuulte tahutud maa” kui ka kõige värskemalt Anna Hintsi “Savvusanna sõsarate” seanssidel. Tunnen mitut eakamat kinokülastajat, kes on ühel nädalal eespool nimetatud dokki vaadates pisaraid pühkinud ja järgmisel nädalal Ergo Kulla lavastatud komöödiat vaadates tilga püksi naernud. Mitmekesisus pidigi ju rikastama.

Muusikast kirjutades saavad kaikaga popmuusikud, kes otsivad saunde 90ndatest. Muide, kas seda ei tee praegu kogu maailm? “...A-Rühm pöördus abi saamiseks Pearu Pauluse poole. Jõhker.” Viide käib loo “Sama kuumad” pihta, mis on tõenäoliselt ainus muusikapala, mille puhul ma olen enne kuulnud põhjalikku arvustust kui lugu ennast. Nimelt panin juhuslikult käima Raadio 2 saate “Muusikanõukogu”, kus külalisekspert Andres Kõpper selgitas viisakalt, et loo produktsioon on tema maitse jaoks vanamoodne ja laul ei tekita temas erilisi emotsioone (Muusikanõukogu, 8.09.2023).

Seejärel laulu ennast kuulates sain suurepäraselt aru, mida kõrvuni muusikaloomises sees olev Kõpper mõtleb ja väga hea, et mõtleb, sest see näitab, et meie popimaastiku üks kroonijuveele on ambitsioonikas ning edasipüüdlik. Tavalise muusikakuulajana tõdesin samas, et tegemist on väga mõnusa poplauluga. Hea, et mõnenädalase viitega sain teada, et mu maitse iseloomustamiseks ei sobi eliidi jaoks midagi paremat sõnast “jõhker”.

Ilmselt pole juhus, et artikli ilmumine sattus aega, kui teatud segmendil kultuurieliidist on hambus Raadio 2 Õhtuse vööndiga seotud muutused. Ikka ja jälle tabab mind üllatus, et väikesele auditooriumile ning kõrgele kvaliteedile üritatakse iga hinna eest võrdusmärki vahele panna. Teisalt kritiseeritakse, et kui millegi peale kulub nii vähe raha, siis ei tohiks seda puutuda (Natalie Mets: R2 senise õhtuse vööndi sulgemine on muusikaeluvõrgustike lõhkumine; Eesti Ekspress, 10.10.2023).

Olen vastupidisel seisukohal. Kui millegi jaoks on nii vähe raha, siis on selle tootmine erakordselt ohtlik. Eriti Rahvusringhäälingu eetris. Olen aastate jooksul vähemalt paar korda kuulanud tõenäoliselt kõiki Õhtusesse vööndisse kuuluvaid saateid ja pärlite kõrval on paraku terve hulk selliseid, milles mängitav muusika võib gurmaani hinge helisema panna, kuid raadiosaate kui sellisena jäävad nad kvalifikatsiooninormile selgelt alla: saatejuht vajaks korralikku eetrikoolitust ning saade ise paremat produktsiooni. See kõik maksabki tunduvalt rohkem, kui kurikuulsad 20 eurot, mida rahulolematud siin ja seal armastavad välja tuua.

Ega's midagi! Nagu armastas öelda mu vanaema: “Teeme oma töö ja sööme oma söögi.” Ilmselgelt prügikastist, nagu eliidilt teada sain. Loodan ainult, et kui üsna pea jõuab kätte Delfi maja aasta üks suurprojekte ehk “mõjukate” ritta sättimine, võitlevad need Areeni ajakirjanikud sama vihaselt selle vastu, et BSH, Pärtelpoja, Lellepi vms suunamudijate asemel esindaks Eesti naisi mõned teised nimed.