Kogenud rindereporter napist pääsemisest: tõmbasin pea eemale ning kuul lendas 20 cm kaugusele seina

Rindeoperaator ja -reporter Ivar Heinmaa on lubanud oma tööst loobuda siis, kui ta füüsiliselt enam vastu ei pea või kui mingi pakkumine tundub vastu võtmiseks liiga hirmutav ja ohtlik. Seni pole sellist pakkumist tulnud, küll aga on ta sattunud ohtlikesse olukordadesse ning ka väga napilt eluga pääsenud.

Ivar Heinmaa on töötanud rindeoperaatori ja -reporterina juba 37 aastat. 2024. aasta on alanud töiselt: aasta alguses Iisraelis, vahepeal isiklik puhkus üle mitme aasta, seejärel üks öö kodus ning edasi veel Ukraina, Dominikaani Vabariik ning uuesti Ukraina. Peagu ootab ka ees Argentiina, pärast mida saab veidi vabamalt hingata.

Aastakümnete jooksul paljudes maailma erinevates kriisikolletes käinud Ivar Heinmaa ütles Ukrainale viidates, et mida lähemal on sõda või konflikt Eestile, seda rohkem see talle ka isiklikult hinge läheb. "Iga hommik vaatan uudised ära, mis öö jooksul toimunud on. Kas Ukraina on millelegi pihta saanud või mis linnasid venelased on rakettidega tulistanud."

Ivar on öelnud, et ükski kaader pole liiga hea, et selle nimel surma saada. "Seda küll. Kui ma oleks surma saanud, siis ma oleksin saanud karjääri alguses. Siis ma olin ikka noor ja loll, aga praegu sul on kogemusi juba nii palju, et ei tasu ronida mingi tanki ette, kui sa näed, et ta sinu poole keerab toru, et seda kaadrit võtta."

Siiski ei sõltu sellises töös kaugeltki kõik teadmistest ja professionaalsusest. Ivar toob näite Venemaa rakettidest Ukrainaga sõdides. "Näiteks 2022. mai alguses olime Druškivkas väikeses teeäärses motellis. Kell viis öösel käib õudne jurakas. Ma kargasin voodist püsti ja mõtlesin, kas ma nägin und või on päriselt? Laest kukkusid mingid plaadid alla, koridoris läks sagimiseks. Ja siis tuli teine [rakett] veel suhteliselt lähedale. Järgmine päev käisime vaatamas, et venelased olid S-300 raketi uhanud kuskil kilomeeter meie hotellist. Jubedam auk oli maa sees. Siis ma hakkasin mõtlema, et okei, ma võin ju proff ja kogenud olla, aga kui sa oled vales kohas ja bad luck, ongi kõik ja pole midagi teha."

Samuti tõi ta näite, et 1992. aastal Tbilisis üritati teda tulistada ning kuul lendas 20 cm peast mööda. "Ma olin kolmandal korrusel, filmisin rõdu pealt alla ja nägin, et ta hakkab laskma. Kutt lasi vintpüssiga pikki tänavat ja ma vaatasin, et jube hea kaader täpselt minu rõdu all. Ta ilmselt silmanurgast nägi, et keegi on seal üleval. Nii kui ta püssitoru pööras, ma nägin, et kurat, täpselt minu poole tuleb. Võtsin vaistuga pea eest ära ja kuul oli plaks seina sees kohe," ütles Ivar ja lisas, et erilisi tundeid tal järgnevatel tundidel ja päevadel ei olnud. Pärast seda enam filmida ei saanud ning välja ka minna ei saanud, mistõttu nauditi hotellis viskit.

Sõjakolletes käimisel võib Ivari töö intensiivsus olla väga vahelduv. Kui uudis on samaks päevaks vaja valmis saada, on kiire, kuid enamustel reisidel tuleb ette palju ootamist ja mitte millegi tegemist. "Töötegemist, konkreetselt filmimist on päevas ikka jube vähe. Enamus aega sa lähed kuhugil, räägid inimestega enne, kui sa filmima hakkad. Seletad ära, kus sa teed, kelle jaoks sa teed ja mis su vaatenurk on. Kui panen kaamera käima ja teeme mingi inteka ja pärast katteplaanid peale, on see ajaliselt jube väike osa päevast. Enamus ajast istud autos ja sõidad, passid, ootad kedagi."

Vaata lähemalt päises olevast videost!