Vaimse tervise abi jääb tulevikus ainult jõukamatele? Kliiniline psühholoog: töötasu on jäänud ajast maha!

Viimase kahe aasta jooksul on iga neljas kliiniline psühholoog haiglas töötamisest loobunud või sealset töökoormust vähendanud, vahendas oktoobri lõpus BNS. Uurisime Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhtivpsühholoogilt Marko Neemelt, kas selline tendents on tõepoolest toimumas ning millised on tegelikult eestlaste peamised vaimsed probleemid!

Mida kliinilise psühholoogi töö endast täpsemalt kujutab?

Kliiniline psühholoog on magistrikraadiga spetsialist, kes on läbinud juhendatud praktika ja selle lõpus kutseeksami, mille alusel on talle antud kutsetunnistus. Sellise hariduse omandamine võtab kokku vähemalt kuus aastat ning juhendatud praktika on oma olemuselt sarnane arstide residentuuriga.

Kliinilise psühholoogi töö on psüühikahäirete hindamine ehk psühhodiagnostika ning nende häirete leevendamine, ravimine ja ennetamine. Töö sisu kujutab endast lisaks psüühika- ja käitumishäirete psühholoogilisele diagnostikale ka isiksuseomaduste, psüühiliste protsesside ja -probleemide hindamist, mõõtmist, toetavat psühhoteraapiat, nõustamist ja konsulteerimist kolleegidega.

Haiglates on ravimeeskonnad, mis koosnevad kliinilistest psühholoogidest, psühhiaatritest, õdedest ja mitmetest erialaspetsialistidest. Need võivad olla näiteks füsio- ja tegevusterapeudid.

Kuidas inimeste abistamine käib?

Kõnekeeles öeldakse, et psühholoog "aitab" või "abistab" inimesi. Kliinilise psühholoogi töö võib jagada tegelikkuses kaheks suuremaks valdkonnaks. Üks valdkond puudutab hindamist ja psühhodiagnostikat ja seda tavaliselt "abistamisega" ei seostata. "Abistamiseks" nimetatakse psühhoteraapiat ja psühholoogilist nõustamist.

Psühhoteraapia on psüühikahäirete psühholoogiline ravi. See on tablettravi kõrval üks ravimeetoditest. Psühhoteraapia tähendab süstemaatilist psühholoogiliste meetodite kasutamist psühholoogi ja patsiendi koostöös, et aidata tal vähendada erinevaid psüühikahäirete sümptomeid, tõsta tema heaolu ja lahendada probleeme. Lisaks tasub mainida, et hindamine ja psühhoteraapia käivad käsikäes. Hea psühhoteraapia eelduseks on, et inimene on saanud õige diagnoosi.

Kuidas tulete ise toime inimeste poolt kuuldud muredega?

Ühest küljest mured, aga teisest küljest on põhjus, miks kliinilise psühholoogi juurde pöördutakse, psüühikahäired, millest kõige levinumad on nii Eestis kui ka mujal maailmas depressioon ja ärevushäired.

Kliiniline psühholoog on loomulikult ettevalmistatud selleks, et kuulata inimeste muresid ja nendega toime tulla. Samas on teada, et kliiniliste psühholoogide seas on kõrge oht läbipõlemiseks ja psüühikahäirete tekkeks. Mitte ainult kliinilised psühholoogid, vaid ka kõik teised tervishoiutöötajad on ise riskigrupis.

Milline on Teie hinnangul hetkel eestlaste vaimse tervise olukord?

Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringust, mille lõpparuanne avaldati 2022. aastal, ilmnes, et Eestis on kõige sagedasemad psüühikahäired depressioon (Eestis esineb depressiooni 12,4% täisealisest rahvastikust) ja ärevushäired (esineb 9,8% täisealistest). Viiendikul Eesti elanikkonnast on viimase aasta jooksul olnud mõni psüühikahäire.

Kätte on jõudnud depressiivsed sügisilmad, mis võivad endaga kaasa tuua "sügismasenduse". Mida saavad inimesed ise selle leevendamiseks teha?

"Sügismasendust" tuntakse ka hooajalise meeleoluhäirena ning tegemist on haigusega, mis tõesti mõjutab mõningaid inimesi. Üks võimalus on pöörduda psühhiaatri või kliinilise psühholoogi vastuvõtule, et aidata hinnata, kas selline häire on väljendunud ja vajab ravi.

Kahtlemata on mitmesuguseid eneseabivõtteid, mida saab kasutada. Näiteks spordi tegemine on tõenduspõhine viis depressiooni ennetamiseks. Lisaks tasub jätkata suhtlemist lähedaste inimestega ning planeerida endale meeldivaid aktiivseid tegevusi, mis pakuvad eneseteostust ja heaolutunnet.

Pimedal ajal juhtub sageli, et inimesed muutuvad passiivsemaks, jäävad rohkem omaette ning on vähem võimalusi tegeleda selliste tegevustega, mis pakuvad positiivseid emotsioone.

Milline on Teie keskmine patsient?

Depressioon ja ärevushäired on peamised põhjused, miks kliinilise psühholoogi juurde pöördutakse, aga mitte ainult. Kui vaadata, mis toimub psühhiaatriahaiglates, võrreldes erakliinikutega, siis märkimisväärne hulk patsientidest on hoopis psühhootiliste häiretega. Ehk siis inimesed, kellel esinevad luulumõtted ja hallutsinatsioonid.

Kindlasti on suur hulk noori: nii täis- kui ka alaealisi, kes otsivad otsivad abi kliinilise psühholoogi juurest. Üks põhjus on, et noortel on järjest parem teadlikkus ja vähem stigmat vaimse tervise spetsialisti poole pöördumisel. Teisest küljest on ka teada, et nii depressiooni kui ka ärevushäirete puhul on noortel täiskasvanutel, vanuses 18-24, ülekaalukalt kõige suurem risk nende häirete tekkimiseks.

Tundub, et noorukite seas on valehäbi vähem ning teadlikkus hea. See võiks olla muidugi veel parem, aga märgata on positiivset tendentsi.

Viimase kahe aasta jooksul on iga neljas kliiniline psühholoog haiglas töötamisest loobunud või sealset töökoormust vähendanud ning selle asemel on suurendatud eravastuvõttude hulka. Millest võib selline olukord olla tingitud?

Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit viis enda liikmete seas läbi küsitluse, et hinnata, kuidas ja mis põhjustel on töötamine muutunud. Tõepoolest leiti, et viimase kahe aasta jooksul on kliinilised psühholoogid osaliselt haiglatest lahkunud või vähendanud oma töökoormust.

Need põhjused, mis inimeste vastustest välja tulid, kujutasid endast kolme valdkonda. Üks puudutas töötasu. Erakliinikutes on töötasud sedavõrd palju suuremad, et need motiveerivad inimesi töökohta vahetama. Teine põhjus oli seotud paindlikkusega. Erakliinikutes on võimalik teha tööaja suhtes paindlikumaid kokkuleppeid, töötada oluliselt väiksema koormuse või ebaregulaarse töögraafikuga. Kolmas oli seotud töötingimustega. Mõnel juhul on erakliinikutes olnud needki paremad.

Samas hindavad haiglates töötavad kliinilised psühholoogid meeskonnatööd, võimalust töötada mitmesuguste psüühikahäiretega, mida eravastuvõtus kohtab harvem, ja häid kolleege.

“Spetsialistide lahkumine riiklikust tervishoiusüsteemist tähendab, et vaimse tervise abi on muutumas kättesaadavaks eelkõige jõukamatele,” ütles Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni VATEK tegevjuht Ott Oja. Kuidas võiks sellist olukorda lahendada?

Riiklikul tasandil saaks kahtlemata väga palju ette võtta. Üks probleem on kahtlemata kliiniliste psühholoogide vähesus. Eestis on nõudlus kliinilise psühholoogi teenuste järele oluliselt suurem, kui pakkumine. Tulevikus oleks kindlasti vajalik, et jätkataks riiklikku rahastust kliiniliste psühholoogide väljaõppele ja juhendatud praktikale. Riiklik rahastus väljaõppeks ei ole pidev – varem ei olnud seda üldse, seejärel oli see projektipõhine ning viimastel aastatel on eelarvest iga kord eraldi otsitud vahendid.

Teine raskuskoht on, et kliinilistel psühholoogidel on oma kutse säilitamiseks vaja saada aastas 80 tundi koolitusi. Ka siin oleks hädasti vaja riiklikku toetust, sest senimaani on kliinilised psühholoogid lisapädevuste saamiseks (näiteks psühhoterapeudi kutse, lapsepsühholoogi kutse, kohtupsühholoogi kutse või neuropsühholoogi kutse) pidanud väljaõpet enda taskust rahastama.

Kolmandaks on kliiniline psühholoogia selline eriala, kus töötasu on jäänud ajast maha ja ei vasta väljaõppele, mida antud ametikoht nõuab. Haigekassa hinnad ei kata seda, et tippspetsialistidele oleks võimalik maksta väärilist töötasu, mille tõttu ei ole erakliinikud huvitatud Haigekassaga lepingute sõlmimisest. Selle tõttu on teenuse hind kallim ja väheneb kättesaadavus kllinilise psühholoogi vastuvõtule.