Ukrainast põgenenud õpetaja sai Eestis erialasele tööle: olen väga tänulik, et meid nii hästi vastu võetakse

Õpetaja Olena oli 24. veebruaril oma kodulinnas Kiievis, pani end valmis eesootavaks koolipäevaks, kui järsku kõlas üle linna lihast ja luust läbi lõikav sireen. See, mida kõik olid kartnud, oli juhtunud: Venemaa ründas Ukrainat. 

"See oli varahommikul, ma isegi ei olnud veel valmis, et tööle minna…" ütles Olena, kuid katkestas oma vastuse, sest ta ei suutnud rohkem hirmast päeva meenutada.  "Sinna jäid minu poeg, tütre mees ja sugulased. Mehi riigist välja ei lasta. Hoiame nendega ühendust – enamasti läbi Viberi, aga ka teiste suhtluskeskkondade kaudu," tõdes Olena. 

Õpetajanna võttis oma tütre ja põgenes Eestisse. Järgmine kord, kui Olena klassi ette astus, oli Merikülas, pea pooleteise tuhande kilomeetri kaugusel kodust.  

"Tulin Eestisse 13. märtsil. Ütlesin Tallinnas Nunne tänaval asuvas põgenikekeskuses, et olen staažikas pedagoog ja võiksin töötada Ukraina lastega," rääkis Olena. 

Kiievis töötas Olena koolis number 248 ja andis emakeele tunde. Nüüd ta seda enam ei õpeta - Olena peamine ülesanne Merikülas on aidata siia jõudnud Ukraina lapsi nende kodutöödega ja vaadata, et kaugõppel olevad koolilapsed oma asjad tehtud saaks.

Olena meelest on väga oluline, et vaatamata sõjaõudustele ja üleelatule prooviksid sõjapõgenikud võimalikult kiiresti tavaelu juurde naasta. "Tööga tuleb olla hõivatud, see aitab," arvas Olena. 

Distantsõpe on Ukrainas väga heal tasemel ja osad tunnid toimuvad endiselt otse. "Siin koolis õpivad 2.-9. klassi lapsed – vanus on hästi erinev ning igaühel on oma lugu, kuidas nad siia jõudsid. Paljud neist elavad ka siin, mõned aga veidi kaugemal ja tulevad bussiga siia kooli," ütles õpetajanna. 

Meriküla spordi- ja õppekeskuses õpib 19 Ukrainast tulnud mudilast - kümme neist käib juba koolis, ülejäänud alles lasteaias. 

"Kultuur on pisut erinev. Lapsed on pannud tähele, et siin on vaikus ja kord ning nad püüavad seda järgida. Alguses võttis kohanemine aega: lapsed tutvusid omavahel, kuid nüüd on juba nagu ühtne klass, eri vanuses küll  – 6-15aastased -, aga neil hakkavad juba ühised huvid tekkima," tõdes Olena.

Meriküla spordi- ja õppekeskuses õpivad ka Tabasalu kooli 7.-9. klassi lapsed. "Igal kolmapäeval kohtuvad meie lapsed Eesti õpilastega ja nad saavad suhelda. Need kohtumised on väga kasulikud ning meeldivad meie lastele," ütles Olena. 

Olena sõnul tunnevad Ukraina lapsed end siin hästi ja loodavad, et saavad varsti ka Tallinna Loomaaeda ja mujale Eestisse ekskursioonidele. 

"Olen tänulik selle eest, et meid nii hästi vastu võetakse. Suur tänu teile!" ütles Olena.

Vaata lähemalt intervjuud ja reportaaži videost: