Tõsielusaate “Malaisia” produtsent meenutab: olime 5-tärni hotellis ja eestlased imestasid, miks kartulit pole

Tõsielusaate ettevalmistuse protses algas Malaisia turismiameti Eesti visiidiga, kellega plaanid läbi arutati. Pärast osalejate valimist lendas saate meeskond kõigepealt Malaiasse, käies läbi kõik saared ja kohad, kus oli plaanis saate jooksul mängijatega viibida. Planeerimine ja kohapealne ettevalmistus võttis aega ühe kuu. Seejärel lendasid osalejad Malaisiasse ning saade salvestati ühe kuu jooksul.

"Ma viibin praegu Eestist väga kaugel. Siin on peaaegu kõik teistmoodi kui kodus. Siin on soe, siin kasvavad palmid, majad seisavad kanajalgadel, siin on rahvast 20 korda rohkem ning pilvelõhkujad on maailma kõrgeimad. Ekvaatorini on kõigest kiviga visata. Ma viibin Malaisias," ütles saatejuht Piret Järvis esimese osa sissejuhatuseks.

Modernsest ja eksootilisest Aasia tuiksoonest Kuala Lumpurist sai 10 osaleja jaoks uue romantilise seikluse süda. Nende eesmärgiks oli panna proovile oma suhe ja võita unustamatu auhind.

"Me otsime sellist paari, kes teaks ise kindlalt, et nad tahavad koos olla, et neil ei oleks ükskõik, kas nad peale Malaisia mängu on koos või ei ole," ütles saate produtsent Raivo Maripuu avaosas.

Raivo Maripuu, kes osales samal aastal ka teise tõsielusaate tegemises ("Tenerife"), ütles TV3 portaalile meenutades, et eesmärgiks oli teha ausat ja loomulikku tõsielusaadet, kus ei üritatud inimestega manipuleerida. "Eks me ikka proovisime neile mingeid intrigeerivaid olukordi ette mängida, et suunata neid mingeid asju tegema, aga kuidagi alatult me neid ära ei kasutanud. Selliselt ei oleks tohtinud keegi ennast seal tunda. Eks inimesed siiski ise intrigeerisid ja tülitsesid ka, ega seal kõik alati omavahel ei klappinud," ütleb Maripuu ja lisas, et tol ajal oli saateformaadi ja sisu osas ideid palju raskem leida ning välja mõelda, sest ei olnud võimalik googeldada ja striiminguplatvormidelt teisi tõsielusaateid vaadata. "Ainult nii palju, kui mingeid telejaama formaaditutvustusi kusagil  saada oli. Ma isegi ei mäleta, et mingit analoogi oleks kusagil ees olnud.“

Saates kandev idee oli see, et võistlema lähevad paarid, kes auhinna poole pürgides oma suhte proovile panevad. "Otsisime saatesse toredaid paare, kes üksteisele võimalikult lähedaseks saaksid. Minu mälu järgi olid nad kõik ikkagi üsna värsked paarid, kelle välja valisime. Meie soov oligi neile sellist head toredat seiklust pakkuda, et nad selles käigus üksteist paremini ja ausalt tundma õpiksid. Formaadi mõte saigi selle peale üles ehitatud, et reisil käimine annab sellest inimesest õige pildi. Et kui olete kahekesi kaugel maal, elate väikeses hotellitoas ja igapäevaste asjadega hakkama saama, see annabki parema pildi. See oli saatetegevuse ajal koguaeg teemaks, et inimesed avastasidki reisil üksteist seal ja said aru, et mulle meeldib või ei meeldi tema juures see ja teine. Kõik mängud ja võistlused, mis me juurde tegime, andsid lihtsalt mängulisust juurde," kirjeldab Maripuu.

Maripuu sõnul olid tõsielusaated tol ajal nii populaarsed, et kui tele ja reklaamide abil osalema kutsuda, siis huvilistest puudust ei tulnud. "Võib-olla natuke raske oli sellega, et eestlane on siiski rahulik ja tagasihoidlik rahvas. Et kui 200 inimese hulgast astuvad tuppa mõned erksamad ja värvilisemad inimesed, hakkavad nad sulle paremini silma. Peab oskama ennast müüa ja esile tuua. Peamine mure ja probleem casting'utel on see, et tullakse halli hiirekesena ja öeldakse, et tahaks ellu seiklust ja väljakutset, ja siis ma küsin alati, aga et aga miks me sind valima peaksime ja siis häid vastuseid eriti ei ole."

Ettevalmistus oli Maripuu sõnul korralik ning edasi-tagasi lende enne saadet ei suuda ta kokku lugedagi. Samuti toob ta välja, et kui tänapäeval on droonid juba elementaarsed, siis tol ajal neid ei olnud ning ilusate kaadrite tootmine oli märksa keerulisem. "Mõned kaadrid sai vahetult helikopteriga tehtud ja osad tuli muretseda kuidagi pärast takkajärele. "Mõneks puhuks sai teha helikopteriga, teisel puhul tagantjärele kaadreid lasta teha. Ka kaameratehnika oli tol ajal palju kallim ja raskem kaasa vedamiseks."

Maripuu sõnul pakkus iga päev mingitsorti väljakutseid. "Näiteks see, et kus tohtisime ja kus ei tohtinud filmida. Kui keegi tuli küsima, kas me tohime filmida, siis me võtsime lihtsalt kotist välja kirjavahetuse Malaisia turismiametiga ja näitasime politseile seda, et meil on luba olemas ja siis nad lihtsalt vaatasid, et aitäh."

Samuti toob Maripuu esile selle, kuidas Malaisia turismiamet nende eest alati maksimaalselt hoolitses. "Olime 5-tärni hotellis, kus sai igal hommikul valida viie erineva kontingendi köögi hommikusöögi vahel ja siis tuli üks osaline, vaatas ringi ja küsis, et misasja, kartulit ei olegi või? (naerab)"

Vaata kõiki "Malaisia" episoode