Kõmuliste tõsielusaadete tegija värvikatest osalistest: paika peab vana hea ütlus „vaga vesi, sügav põhi“

Prooviabielu”, “Poissmeeste pidu”, “Tüdrukute õhtu”, „Rannamajaga”, “Armastus võidab alati” – need on viimase aja ühed kõmulisemad tõsielusaated, mis näinud ilmavalgust rohkemal või vähemal määral tänu produtsent ja režissöör Oliveri Muraveiskile. Muraveiski räägib intervjuus TV3 portaalile natukene lähemalt oma tööst ja reality-saadete telgitagustest. Kas sellist tüüpi saadete tegemine tasub ära ning kui lihtne on sobivaid osalejaid leida?

Oliveri Muraveiski on viimased 23 aastat töötanud teles. Esimene kogemus ja projekt oli aastal 2000. stuudio assistendina, saateks „Sputnik“. Muraveiski meenutab, et astus pärast sõjaväge sisuliselt telemaja uksest sisse ja ütles, et sooviks sinna nüüd tööle tulla. “Jaanus Nõgisto võttis mind vastu ja juhatas ETV 4. stuudiosse. Alguses oli see mulle metsikult suur ja täiesti võõras maailm,” ütleb ta.

Samuti töötas Muraveiski kaheksa aastat Eesti suurimas produktsiooniettevõttes RUUT koos Kaupo Karelson, Olavi Paide, Teet Margna, Rando Pettai ja teiste suurkujudega, kellelt õppis enda sõnul palju. Pärast seda asus ta Filmimehesse helimehetööd tegema, pärast mida kutsuti ta Osakonda „Võsareporteri“ toimetajaks.

Ajal, kui eetris oli „Eesti Tippmodelli” teine hooaeg, pakuti talle ekstrasaate toimetaja kohta. “Kuna sattusin toimetades hoogu ja asusin kohe monteerima ka, siis sealt ka monteerimis ja rezii pisik alguse saigi. Või õigemini märgati, et olen ka selleks võimeline ja mitte halvasti. Sündis „Eesti Tippmodellid täiega“ hoopis teises võtmes kui oldi harjutud nn kaadritaguste saadetega. Kui see eetrisse jõudis, öeldi meile, et võtke hoogu maha, sest see oli populaarsem kui põhisaade,” märgib Muraveiski.

Hiljem kutsus Raimo Kummer ta Filmimehesse „Prooviabielule” montaaži tegema. “Sellest läkski kogu asi lendu ning hakkasin režiina asju edasi tegema. On projekte, mida mulle pakutakse ja samuti mõtlen palju asju ise välja ja lähen enda mõtteid pakkuma. Üldiselt on olnud pooleks, aga täna käin pigem enda asju pakkumas.”

Viimaste aastate kõmulisemad tõsielusaated on kahtlemata nii „Rannamaja“, “Poissmeeste pidu” ja “Tüdrukute õhtu”, millest esimese puhul oli ta režissöör ning teistes produtsent.

Kui lihtne on sellist tüüpi tõsielusaadetesse üldse osalisi leida?

Ei ole lihtne osalejaid saada. Täna tundub üldse, et ükskõik, mis reality’t teed, siis ei tule sooviavaldusi nii palju. Sellega on selline lugu, kus esmapilgul tundub, et ohoo, väga hea, 300 ankeeti. Siis aga hakkab tüüpiline asi pihta, et võtad sealt maha umbes pooled ehk need, kes pole end ise kirja pannud, vaid sõber on nalja teinud ja inimese eest saatnud. Järgmise poole võtad maha nendest, kes on küll ise saatnud, aga mõtlevad ümber. Ka casting’ule kutsututest võid juba poole maha võtta, sest kõik ei tule kohale. Nendest, kes sobivad ja kellega lepid kokku salvestuse, võib samuti pooled maha arvata, sest kõik ei tule kohale.

Eks vajadusel võib ka asju ümber mängida ja vähemate osalistega teha. Kui on piisavalt säravad tüübid, siis suudaksin ka kahe inimesega saate ära teha.

Go3 numbrite põhjal võib ilmselt öelda, et „Armastus võidab alati” tegemine tasus tööd ja vaeva? Kas saate planeerimisel juhtus ka midagi erakordsemat?

Kui vaadata Go3 numbreid – mulle küll täpset arvu ei öeldud, aga ma enam-vähem tean – siis on asi väga hea. See oli iganädalaselt Go3 number üks ehk hetkel vaadatavuselt tipus. Ma loodan, et tuleb ka teine hooaeg. Siis oleks lihtsam osalisi saada, sest inimesed juba teavad, millega on tegu.

Enne saadet lendasin Tenerifele kohale ja mulle räägiti, et samas majas tehti ka sakslaste „Love Islandit”. Maja omanik pakkus sarja filmimiseks ka teist maja, mis oli seal n-ö põhimaja. Ta näitas, kuidas sakslased asja tegid…see oli täiesti ulme. Pool aastat toimus salvestus, pool aastat enne seda ehitasid üles: lõhkusid vaheseinu ja mis iganes ning pool aastat hiljem oli selle taastamine. Mees rääkis, et nii hea, sina teed ära ja siis tulevad ehitusmehed peale. Ma ütlesin, et oot, ära aja Eestit ja Saksamaad segamini. Mis ehitusmehed seal veel peale tulevad (naerab)?

Kellele sellist tüüpi tõsielusaateid üldse vaja on?

Eks ta rohkem küll nooremate meelelahutus ole, aga näen ka enda tutvusringkonnas, et ka eakamad prouad vaatavad – ahhetavad, ohhetavad ja elavad kaasa ning mõtlevad, et oi, kes on paar ja kes mitte. Seda ahhetamist oli lahe kõrvalt vaadata.

Ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias saavad sellised saated alati suurt tähelepanu, kuid mitte alati head tähelepanu. Kas võib öelda, et igasugune tähelepanu tuleb ikka kuidagi pigem kasuks?

Eks ta ikka tuleb kasuks. Kui keegi sellest ei räägi, siis see kaobki ära. Mida rohkem räägitakse, seda parem on, olgu negatiivne või positiivne, igaühe jaoks on oma emotsioon. Tekitab huvi ja väga nadi, kui sellest üldse ei räägitaks.

Kurb on muidugi see, et kui uus reality tuleb, siis esimese asjana materdatakse ära ja tuuakse kõik halvad küljed välja, aga kui saade läheb eetrisse, siis kirjutatakse sellest palju. Kui alguses materdatakse ja pärast kiidetakse, mida siis öelda? Ajakirjanik ise alguses killib minu töö ära ja siis pärast saab aastaid tööd teha ja kirjutada saatest või selle osalistest artikleid.

Kas üldiselt tundub, et sellist tüüpi saateid tasub ka tulevikus teha ja on alati keegi, kes neid vaatab?

Loomulikult, muidu neid ju ei tehtaks. Kui „Armastus võidab alati” oli hetkel Go3 vaadatuim, siis samamoodi olid omal ajal „Poissmeeste pidu” ja „Tüdrukute õhtu”. On neid, kes ootavad ja tahavad näha.

Oleks teadnud, et „Prooviabielu” selliselt lendu läheb, oleks võinud seda ju pikemalt teha ja näiteks Kalvi-Kallet kauem sees hoida. Absoluutselt ei oodanud nii suurt populaarsust. See läks niimoodi lendu, see oli uskumatu. Sellest alates reality’d selliseks läksidki. Enne seda olid reality’d leebemad.

Eesti Ekspress kirjutas: „Kodumaist televisiooni ettevaatlikult katsuv skeptik meis on vaikinud – vaieldamatult on tegu ajalukku mineva kultussarjaga.”

Kahtlemata kahetsevad paljud tõsielusaadetes osalejad hiljem kaamera ees öeldut või tehtut. Kuidas sulle võtete alguses tundub, kui hästi osalejad endale teadvustavad, mida ja kus nad teevad?

Alguses on kõik sellised ontlikud ja korralikud (naerab). Kogu asja võti on casting. Kui õnnestub leida võimalikult erinevad tüübid, võimalikult erinevate maailmavaadetega, siis hakkab juhtuma.

Tavaliselt kõige vaiksem inimene läheb kõige kiiremini pöördesse. Olgu tõukeks armumine, alkohol või tema jaoks liiga palju rahvast, aga siin peab paika vana hea ütlus „vaga vesi, sügav põhi“.

Loomulikult aduvad kõik, et kus nad on ja mida nad räägivad või teevad. Kaamerad unustatakse esimeste tundidega juba ära. No ja eks hiljem proovib igaüks õigustada oma tegusid või ütlusi sedasi kuidas oskab ja jaksab.

Kas ja kui tihti üritatakse sellist tüüpi saadetes telemeeskonna poolt agiteerida ehk esile kutsuda mingeid skandaale ja värvikaid seiku?

Mingit stsenaariumit meil ei ole ega saa ka olema. On olemas tegevuste kondikava: Lähevad kohtingule, pidu, ekskursioon, söögitegu ja söömine, koristamine jne. See milliseks see kõik kujuneb on osaliste endi teha. Meie jäädvustame. Loomulikult kui keegi kellegi kohta miskit kurja ütleb või käitub halvasti, siis võimendame seda näiteks nn kaebamisega. Vihjame teisele osalisele, et mida temast räägitakse või mõeldakse. Aga seda, et paluksime mingit skandaali tekitada, seda ei ole.

Inimesed teevad ja ütlevad seda mida ise heaks arvavad. Me ei saa näidata miskit, mida pole olnud. Kui ekraanilt on näha, et kaks inimest kas siis armatsevad või kisklevad- no siis nad seda tegid.

Reality-saadetega oled endale korraliku nime teinud ja palju saavutanud. Kas sooviksid mingit teist tüüpi saateid veel teha?

Ma pigem koliks stuudiosse mängulisi asju tegema, igasuguseid stuudiomänge. Praegu keskendun reality’tele, kuna selle järgi on soovi ja nõudlust. Eks neid tuleb ka erinevaid. Minu lemmik on siiamaani olnud „Tõelised Eesti mehed“, kus oli viis ülekaalulist meest, kes tahtsid alla võtta ja kelle eesmärk oli läbida triatlon.

Praegu otsib osalisi uus Go3-s linastuv reality-saade. Mida selle kohta avaldada saad? Mille poolest erineb, mille poolest sarnaneb teistest reality-saadetest?

Ega ma väga palju infot anda ei saa, aga ütleme nii, et seal on kõik reality head elemendid sees. Ehk siis kõik, mida vaatajad on tahtnud näha, mida on vaadatud, kommenteeritud, kiidetud ja laidetud. Kõik need elemendid on sees ja natukene julgemas võtmes, kui siiani. Paneme asjade käigu tagurpidi võtmesse, ehk alustame suhte lõpupoolt ja liigume ettepoole. Mitte nagu „Prooviabielu”, vaid alustame ilma abiellumiseta suhte lõpust ja lähme enam-vähem kuni tutvuseni välja. Põhimõtteliselt on lahe seiklus, uued tuttavad ja pidu ning kes leiab endale kaaslase, siis on eriti tore. Ka kingitusi ei saa vältida, sest saade on enam-vähem jõulude ajal eetris, ehk et bad santa tuleb ka kohale. Saade on rajum küll selles mõttes, et on ka pidu ja värki, aga keskendume rohkem omavahelisele suhtlusele, anname õhku ja aega lähemalt tuttavaks saada ja suhelda. Selle saate võti on natukene üllatav. Päris niisama ei ole, et istume diivanil ja hakkame kahekesi rääkima. Seal on omad väikesed elemendid juures. Otsime ligi 30-40 inimest. Minu jaoks vanuselisi piire ei ole, paneme kokku inimesed, kes võiksid omavahel sobida. Kui tulevad ka 40-50-aastased, siis võtame ka nemad.