Staarisaate finalisti Anne Arrakut mäletad? Vaata, millega andekas naine täna tegeleb

Anne Arrak on tänaseks olnud karmima muusika austaja juba kümme aastat ning hetkel on tema põhiprojektiks metal-bänd SOLD, millega esimese täispika plaadi kallal töötatakse.

Ilmselt võib öelda, et iga metal-bändi unistuseks on esineda mõnel suurel Euroopa festivalil nagu näiteks Wacken Open Air, kuid Anne sõnul on sellistest asjadest unistamiseks veel muidugi liiga vara. Küll aga tundub täiesti enesestmõistetav idee bändi uut plaati Euroopa tuuril lähemalt tutvustada.

Metal-muusika tähendab karme helisid ja süngeid toone, mistõttu seda sageli kurja ja/või depressiivse olekuga kõrvutatakse. "Ma mõistan, miks see uskumus inimestel tekib. Tumeda riietuse kandmine ja sünge muusika kuulamine seostub „tavalistele“ inimestele melanhoolsuse ja kurjusega, aga mina leian selles hoopis ilu ja põnevust," ütleb kasse armastav mustapäine 35-aastane Anne, kes tegelikult on punapea.

Miks üldse otsustasid superstaarisaates osaleda ning millised ambitsioonid seoses sellega olid?

See otsus tuli väga kergelt, kuna olin tollel ajal veendunud, et minust saab kindlasti popstaar ja noorena olid ambitsioonid selles osas suured. Superstaarisaatesse minek oli minu jaoks sestap igati loogiline samm. Teisalt ei olnud ma endas kui artistis veel selguseni jõudnud ning alles hiljem olen aru saanud, et poplaulja soolokarjäär ei ole siiski minu ampluaa. Pigem kaldun sinna bändilaulja kategooriasse.

Aga kuidas tagantjärele tunned, kas staarisaade andis su edasisele laulukarjäärile hoo sisse või oli pigem lihtsalt üks katsetus teiste seast?

See andis mu karjäärile väga palju juurde, sest just tänu superstaarisaatele jäin ma silma muusikutele, kes pärast saadet minuga ühendust võtsid ja pakkusid mulle tööd Tallinki laevadel.

Kui palju oled ise laule kirjutanud? Kas sõnum ja looming on sulle selles aspektis ka oluline ja omab mingit sügavamat tähendust?

Ise olen kirjutanud pigem ainult meloodiaid ja natukene ka produtseerinud omaenda bändide lugusid. Osav sõnasepp ma ei ole ja lüürika kirjutamisel jään hätta. Kipun ka ise muusikat kuulates pigem kuulama ja tähelepanu pöörama meloodiale/muusikale, mitte loo sõnumile. Siiski, kui mõnel lool on hea sõnum, siis on see minu jaoks lisaboonus.

Sinuga juhtus superstaarisaate ajal selline asi, et pidid saate hääletuse tulemusena lahkuma, kuid siis selgus, et telefonihääletuse ajal ei saanud EMT kliendid tehnilistel põhjustel saatesse helistada ja sind kutsuti saatesse tagasi. Kas mäletad, millised emotsioonid seoses sellega valdasid?

Emotsioonid olid väga mitmesugused loomulikult. Alguses suur pettumus ja kurbus ning siis jälle rõõm ja lõpuks kõhklus kas ma ikka oleks saanud edasi jääda kui EMT hääled oleks läbi tulnud. Kahtlesin, kas see oli teiste osalejate suhtes aus ja õiglane, et lõpuks ma sain suisa 7. koha.

Kui palju praegust superstaarisaate hooaega oled vaadanud?

Olen vaadanud pisteliselt, kuid finaalsaateid kahjuks pole aega olnud vaadata.

Kuidas enda stiili lauljana iseloomustad ja kuidas on see aja jooksul muutunud?

Naljakas on see, et minu hääl tegelikult sobiks kõige paremini jazz'i laulma, aga ometi tegutsen ma nüüdsel ajal hoopis metal-muusikuna. Tunnen, et see on mulle praeguses eluetapis kõige hingelähedasem stiil, mis ühtlasi pakub väljakutset ja põnevust. Koolis olin ma ka koorilaulja – esimene sopran – ning paar aastat õppisin suisa klassikalist muusikat. Viljandi Kultuurikolledžis tudeerisin jazz'i. Pagas ja lauluõpe on seega olnud üsna mitmekesine ning iga stiil on mu vokaalile kindlasti palju juurde andnud.

Kuidas toimus hüpe metal-muusikani?

Heavy-muusika pisik on minu sees olnud juba lapsepõlvest saadik, sest mu isa kuulas ja fännas selliseid bände nagu Guns'n'Roses ja AC/DC ning kooliajal meeldisid mulle väga HIM ja Linkin Park – esimene on love metal ja teine new metal –, aga päris metalini jõudsin ma alles ülikooli viimastel aastatel, olles vahepeal teinud läbinud hip-hop'i, d'n'b, jazz'i ja kõik muud võimaikud stiilid. Viljandis õppides tekkis mul poiss-sõber kes fännas rokki ja heavy metal'it ning sealt alates hakkas see seeme minus jälle idanema ning arenes ja muutus järjest heavy'maks kuni lõpuks avastasin enda jaoks sellise žanri nagu sümfooniline metal, millest ma polnud varasemalt teadlik. See pani i'le täpi ja minu hing oli müüdud! Nüüd olen metalhead olnud juba umbes 10 aastat.

Kes on sinu suurimad eeskujud ja lemmikartistid?

Minu suurim eeskuju ja lemmik artist/bänd on hetkel Tatiana Shmayluk/Jinjer. See naine ja kogu bänd lihtsalt immitseb musikaalsusest, andekusest ja karismast! Tatiana puhul mind paneb igakord imestama kui hea ja oskuslik on ta growl-tehnika ja puhas vokaal laivis ja kui kiftilt ta liigub lava peal. Alati kui mul seisab endal ees oma metal-bändiga esinemine, siis ma vaatan Jinjeri live-videosid ja saan tohutult palju inspiratsiooni. Mida ma veel imetlen kogu bändi puhul on see metsik töökus, millega nad on jõudnud tänasel päeval metalmaailma ladvikusse. Nad kõik tulid oma päevatöölt ära ja pühendusid 100% bändile, kuigi algusaastatel oli see kindlasti väga raske ja pakun, et nad ei elanud seetõttu eriti mugavalt.

Kuidas Eesti metal-skeenet üldisemalt hindad? Kas fännad ise mõnda kodumaist bändi?

Ise fännan kodumaistest bändidest näiteks Surgenti, mis on uus ja põnev tehnilise metal'i pärl. Isiklikult sooviks, et Eesti metal-skeenesse tuleks juurde rohkem modernse metali viljelejaid, kuna mind väga oldschool metal ei kõneta. Pidevalt imestan, kui mõni uus noortebänd juurde tekib, et ikka tahetakse seda vanakooli –death, thrash, black – kõige rohkem teha. Aga üldiselt on skeene tugev ja publikut jätkub eriti välismaiste artistide kontsertidele ohtralt. Lihtsalt see kõik on nii „põranda all“, et kui sa ei ole metalhead, siis sa ei tea sellest mitte midagi (naerab).

Aga kui rahul oled välismaa metal-bändide kontsertite valikuga, mida Eestis näha saab?

Vahel satub Eestisse mõni tõeliselt maailmakuulus metal-artist, hiljuti näiteks Slipknot või Devin Townsend, aga kahjuks näeb selliseid nimesid siin siiski harva, millest on muidugi kahju. Samas on see arusaadav, miks nad siia konnatiiki ei tule. Minu jaoks jääb valik tihtilugu liiga vanakooliks või alternatiivseks, kuid seda enam naudin ma neid üksikuid pärleid, kes siia esinema saadakse.

Millised projektid hetkel käsil on seoses muusika ja loominguga? Millega praegusel ajal veel tegeled?

Hetkel on mu põhiprojekt metal-bänd SOLD, millega me vaikselt nokitseme ja teeme oma esimest täispikka plaati. Päevatöö ja SOLD-i kõrvalt laulan ma ka aeg-ajalt cover-bändis, millega tuuritame mööda Eestit. Kui selle kõrvalt aega üle jääb, üritan käia trennis nii palju kui jaksan ja vabadel hetkedel meeldib mulle väga sarju vaadata.

Kui pole saladus, siis mis sinu põhiline leib ehk päevatöö hetkel on?

Töötan Hestia Hotel Group'is tellimuste koordinaatorina. Pärast koroona-aegset segaduse perioodi on selline rutiinne ja turvaline töö isegi heaks vahelduseks ja mu unekvaliteet on märgatavalt paranenud, sest ma ei ela enam öösiti nagu varem (muigab).

Millised on ambitsioonid ja sihid SOLD-iga lähiaastateks? Millisel festivalil või millises riigis oleks kõige ägedam esineda?

Eks kõige lähim ambitsioon on täispikk album ja siis esimene Euroopa tuur. Kõikide Euroopa metal-bändide ülim unistus on esineda sellistel festivalidel nagu Hellfest ja Wacken Open Air, aga nendest ma ei julge küll veel unistada.

On sul veel muusikalisi väljakutseid, näiteks väljaspool metal-muusikat, milles ennast realiseerida sooviksid?

See väljakutse ei ole küll väljaspool metal-muusikat, kuid ma väga tahaks osata scream'ida nagu näiteks teeb seda ühe vene bändi SLOT lauljanna Nookie. Alati, kui ma teda kuulan siis mul jääb suu ammuli ja ma ei suuda ära imestada kuidas üks pisike naine suudab sellist häält teha! Tahtsin väga ka tema kontserdile minna, mis pidi toimuma Tallinnas Cathouse'is, kuid siis tuli kahjuks sõda ja see jäi ära. Väljaspool metalit mul ühtegi ambitsiooni praegu pole.

Oled pidanud ka laevamuusiku ametit. Mis on selle head ja vead?

Kõige suurem pluss selle töö juures on kindlasti – palju vaba aega! Teed oma tööperioodi laeva peal ära ning kogu ülejäänud kuu on vaba. Pean tunnistama, et see tegi mind ka natukene laisaks, kuid ma leian, et see on siiski parem variant, kui veeta üle poole oma ärkveloleku ajast tööd tehes. Veel üks suur pluss laevamuusiku töö puhul on enam-vähem stabiilne ja garanteeritud töö ning palk. Kui tavaliselt peab muusik elatuma üksikutest keikadest ning kunagi ei tea, kas neid on järgmine kuu või järgmine aasta ikka piisavalt, siis seal sellist muret muusikul ei teki. Suurim miinus oli vast see, et sa oled laeva peal n-ö “kinni” ja ei saa minna näiteks parki jalutama, kui tahtmine peale tuleb.

• Eesti otsib superstaari

Superstaaridele särtsu ja sära

• Sisuturundus

Keskkonnasõbralik tootmine lihatööstuses on võimalik – vaata, kuidas Karni seda teeb!