Kogenud reisijuht Põhja-Koreast: sellist elamust ei saa mitte kusagil maailmas!

Endine käsipallur ja käsipallitreener Riho-Bruno Bramanis on üle kümne aasta viinud reisihuvilisi maailma kõige eksootilisematesse paikadesse. Üheks lemmiksihtkohaks ja teiseks koduks peab ta Jaapanit, kus on perega ka kaheksa aastat elanud. Põhja-Koread nimetab ta aga müstiliseks maaks, millesarnast kogemust mujalt ei leia.

Reisimispisiku sai Riho-Bruno Bramanis juba noore käsipallurina ning võistlusele mineku eel ootas ta alati põnevusega uue riigi külastamist. Pärast seda, kui tema abikaasa ja samuti reisijuht Kertu Bramanis sai koos huvilistega võimaluse paaril korral Jaapanisse minna, sai ka tema elus alguse uus lehekülg täiskohaga reisijuhina. „Proovisin ka algul Jaapanit, siis teisi riike. Hakkas meeldima ja nii see asi käima läks,” ütleb Riho-Bruno, kes teeb üheksakuulise reisihooaja vältel keskmiselt 14 reisi. Intervjuus toob Riho-Bruno eraldi välja Põhja-Korea, kus on reisigrupiga juba kolm korda käinud. Selline reis ei sobi tema sõnul küll igaühele, kuid teisest küljest on tegu mitmes mõttes müstilise kogemusega, mida mujalt maailmast ei leia.

Varasem treeneriamet aitab

Riho-Bruno peab end reisijuhina seltsivaks, avatuks ja jutukaks. Tema eesmärk on rääkida iga asi nii huvitavaks, et ükski grupiliige ei igavleks. Samuti toob ta välja, et käsipallitreeneri kogemus aitab tema uues ametis palju kaasa. „Ilmselt on see kogemus andnud eelise ja õpetanud, kuidas inimestega rahvaga käituda, kuidas toimetada jne. Uude riiki minnes on selge, et peab kõvasti kodus eeltööd tegema. Olen aastatega õppinud rohkem eestlasi tundma ja tean, mis neid rohkem huvitab ning millest rohkem rääkida. Kui sa räägid riigi ajaloost, faktidest ja numbritest, võid homme huvi pärast küsida, palju inimesel meeles on. Fakte tuleb rääkida läbi huvitava võrdluse või ajaloosündmuse, et see ka inimesele paremini meelde jääks.”

Mis päriselt huvitab?

Reisijuht toob näite viimaselt Vietnami reisilt, kus bussi minnes tundus justkui loogiline, et giid võtab mikrofoni kätte ning hakkab sujuvalt riiki tutvustama ja fakte ette laduma. „Ta võttis mikrofoni kätte ja ütles, et ma vastan teie küsimustele. See jättis algul väga imeliku mulje, et mis mõttes, räägi nüüd millestki. Ta küsis, mis meid huvitab. Kolmandal päeval sain aga aru, et tegelikult see süsteem toimib väga hästi. Giid näeb, mida inimesi rohkem huvitab ja võtab selles valdkonnas rohkem sõna. Ta ei räägi niisama tühja juttu, mis mõnikord inimesi bussis lihtsalt magama paneb. Väga hea mõte – sa näed grupi sisu ja huvid ära, kui sa lased inimesed kohe esimesena hakata küsima. Sinu kui reisijuhi ülesanne on asi huvitavaks rääkida, et keegi rivi lõpus ei haigutaks.”

Riho-Bruno poolt korraldatavatel reisidel löövad kaasa nii esimest korda kaugele maale rändajad kui ka need, kes sõna otseses mõttes koguvad uusi riike, et maailmale tiir peale teha. Üldistatult iseloomustab mees eestlasi kohusetundlikena. „Kohalikud giidid alati ütlevad, et kui kellaaja kokku lepid, tuleb eestlane alati õigeks ajaks kohale ja kui kusagil koos sööma minnakse, pole eestlane selline, kes pikalt niisama istuks ja venitaks.”

Reisiprogrammi kokku pannes tuleb Riho-Bruno sõnul anda inimestele kas hommikuti või õhtuti ka piisavalt vaba aega ning arvestada ka sellega, millised on n-ö turistilõksud. Mõned jäetakse programmi sisse, mõned aga võetakse välja, sest tema kogemusel huvitavad inimesi just need paigad, kus palju teisi turiste ei käi ning kus on n-ö puutumata loodust.

Samuti ei tohiks inimesel pärast puhkust koju naastes tekkida tunnet, et nüüd vaja eraldi puhata. „Eksootilise riigi loodusreisi puhul peaksid viimased kaks-kolm päeva olema lihtsalt rannapuhkus. Inimene peab saama positiivse laengu, see on väga tähtis.”

Südamelähedane Jaapan ja müstiline Põhja-Korea

Reise on Riho-Bruno korraldanud nii Aasias, Okeaanias, Aafrikas kui ka Kesk-Ameerikas. Üheks lemmikkohaks on talle kindlasti Jaapan, mida mees loeb ka oma teiseks koduks. „Võin seda julgelt nimetada oma teiseks koduks mingil määral, siin on kaheksa aastat perega veedetud. See on läinud südamesse. Nägin Jaapanisse [käsipalli võistlusele] tulles, et teised välismaalased mängisid sellepärast, et teenisid palga, tegid tööd ja mõtlesid selle peale, kuidas järgmine mäng võita. Meie elasime siin selle mõttega ka, aga kultuur ja inimeste tundma õppimine sobis meile väga hästi, et meil oli sellesse riiki hoopis teine suhtumine. Keele ja kultuuri oskus ning inimeste tundmine on väga lähedaseks saanud, Jaapanisse on väga meeldiv tulla. Ma ei käi aastas nii palju Saaremaal ka kui Jaapanis. Väga mõnus, hea ja soe koht.”

Riho-Bruno Bramanis Kyotos tulevase geishaga — FOTO: Erakogu

Tänaseks on Riho-Bruno käinud koos reisigrupiga kolm korda ka Põhja-Koreas. Sellist elamust reisijuhi sõnul mujalt ei saa ning huvilisi on eestlaste seas omajagu, ometi rõhutab ta, et kõigile selline reis ei sobi.

„Esiteks võib öelda, et see on üks kõige turvalisem riik – sind jälgitakse koguaeg, et sa midagi liigselt ei teeks. Võib öelda, et Põhja-Koreas oled sa nagu Soome turist 80ndatel aastatel Viru hotellis. Sul on kõik võimalused käes. See tähendab, et hotellis on poed, baarid, ujula, karaoke baar, bowling, valuutapoed: kõik, mis mujal maailmas loomulik, aga hotellist välja tulles pole kohalikel inimestel ühtegi neist asjadest. Hotellist omapead väljatulemine oli meil keelatud ja hotell asub keset linna saare peal. Ükski taksojuht sind peale ei võta ja jala ei lähe kuhugi. See reis ei pruugi kindlasti kõigile meeldida, aga see on väga teistsugune. Sellist elamust ei saa praegu mitte kusagilt mujalt maailmast.”

Riho-Bruno kirjeldab, et Põhja-Koreas on kaks kohalikku giidi, kes räägivad külastajatele vajalikku informatsiooni ja samas kontrollivad üksteist, kuidas kumbki oma tööd teeb, sest pärast nad peavad üksteise peale kaebama. „Kui sa ei kaeba, siis sa oled kahtlane. Põhja-Korea on täitsa müstiline maa. Sa pead kaebama ja kui kaebad, siis oled tubli.”

Bussiga sõidetakse mausoleumi endisi diktaatoreid vaatama ning viiakse ka diktaatorite monumentide juurde, samuti näidatakse pioneeride paleed, viiakse tsirkusesse ning Lõuna-Korea ja Põhja-Korea piiri peale. Kindlalt planeeritud tegevuse käigus isetegevusele paraku ruumi ei ole.

RIho-Bruno Bramanis diktaatorite kujude juures, kus tuleb tema sõnul just sellises asendis seista — FOTO: Erakogu

„Kui tahad kuskil välja minna, siis ei lubata. Kui buss toob hotelli tagasi ja tahad välja minna, siis ei samuti ei tohi. Liigutakse ainult grupiviisiliselt, mitte iseseisvalt. Koguaeg kontrollitakse ja hoiatatakse, et pilti võid teha ainult naeratavast korealasest, kuid mitte töötavast korealasest, sest instrumendid, millega nad tööd teevad, on aastast 1970 või isegi 1960. Põhja-Korea elu tuleb vaadata n-ö läbi lillede. See on meie esivanemad mingil määral kunagi läbi teinud ning kõik ei taha seda näha ega meenutada. Kõike tuleb aga kerge huumoriga võtta ja teistmoodi aru saada. Mõnele ei meeldi, aga see reis on hästi müünud ja see on teistsugune.”

Põhja-Koreas reisimine ei ole Riho sõnul selles mõttes kallis, et kohapeal eriti seal raha ei kulu, kuna suurt midagi osta ei saa. Siiski natukene süüa ning alkoholi ja suitsu „Ainult hotellis, seal on ka valuutabaar olemas. Tänu millele kommunism püsib? Suits ja alkohol! Anna neile seda ja siis kommunism püsib ning kõik teevad tööd. Kui meie seal septembris ringi käisime, nägime inimesi, kes hakkasid vabariigi aastapäeva suuri pidustusi pidama. Nägime kuidas inimesed tulevad poest viina ja suitsupakkidega.”

Aastapäeva paraad Põhja-Koreas — FOTO: Erakogu

Kui ennast vähegi normaalselt üleval pidada ning giidi käest mitte provokatiivseid küsimusi küsida, on Riho sõnul kõik hästi ja inimene võib olla kindel, et lendab sealt ka tagasi. „Kui oled korralik, mõistlik ja teed nii nagu peab, siis ei juhtu sinuga midagi.”

„Ressursi raiskamine”

Riho-Bruno on oma reisijuhist abikaasa Kertuga koroonaeelsel ajal koosgrupireise korraldanud, enam aga mitte. „Selle kohta öeldi, et tegu on ressursi raiskamisega. Intervjuu ajal toob Riho-Bruno välja, et just hiljuti kohtuti kogu perega Jaapanis Kyōto linnas." Nimelt on nii poeg Jesper kui ka tütar Melissa samuti oma tegemistega Jaapanis ning korraldavad samuti väiksemaid grupireise.

Riho-Bruno rõhutab ka, et igasse riiki üksinda reisijuhina ta oma abikaasat lasta ei taha. „Ma ei tunneks ennast turvaliselt, kui Kertu läheks riikidesse, kus ei ole väga turvaline, nagu mõned Aafrika riigid ja ka Kolumbia. Kui üks blond naine läheb reisijuhina sellistesse kohtadesse...teinekord on vaja mingis olukorras kõvemat häält teha ja rusikas lauale lüüa.”