”Ausad naised” tegija võitlus depressiooniga: mõtlesin, et mul ei olegi siin maailmas kohta

Elis on 29-aastane Tartust pärit naine. Ta töötab life coach-ina ja juhib podcasti “Ausad Naised”. Võiks arvata, et tema avatus ja rõõmsameelsus tulevad justkui iseenesest, kuid paraku oli ta aastaid depressiooni nõiaringis.

''Tänasel päeval olen ma väga põnevil, mida elul mulle veel pakkuda on. Tegelikult on elus nii palju ilu. Võiksime inimestena seda õppida rohkem märkama. Ilu peitub ka meie valus. Valust sünnib palju uusi ideid ja projekte. Kui ma ei oleks seda valu tundnud, ei oleks ma täna siin seda jagamas,'' alustab Elis oma teekonnast rääkimist.

Paaniline hirm ja muremõtted segasid elu

Depressiooni kogemus oli Elise hinnangul mingis mõttes möödapääsmatu. ''Suguvõsa, kus ma üles kasvasin -  seal ei osatud olla õnnelik. Rääkimata üksteise toetusest. Igaüks suples oma traumades ja enda tundeid ei elatud läbi ega väljendatud. Seega alati ei pruugi depressioon väljenduda praeguse olustikuga sinu elus. Tuleb vaadata kaugemale ja laiemalt. Tunded, mis on läbitöötamata või endasse surutud, kanduvad edasi järeltulijaile,'' lisab naine.

Elise depressioon sai alguse juba varajasest east, kuid sellele jälile jõudmiseks kulus aega. ''Depressiooni diagnoosi sain viis aastat tagasi, kuid sellele eelnes ülikooli aeg, kus sain aru, et ma tõesti vajan abi. Ma nutsin igapäevaselt koolist koju jõudes, tundsin palju tühjuse tunnet, eesmärgitust, surmahirmu, üksindust, lootusetust ja ängistust hinges. Ma ise nimetaks, et mul oli naeratav depressioon,'' avaldab naine.

Tema sõnul tähendab naeratav depressioon just seda, et väljaspool kodu ollakse justkui “õnnelik”. ''Kodus olles elasin väga raskeid tundeid läbi. Mingil hetkel mõistsin, et pidevalt kurbuses, jõuetuses, lootusetutes tunnetes viibimine ei ole normaalne ja otsisin abi esialgu riigi poolt pakutavate teenuste kaudu,'' räägib Elis.

''Minul puhul oli valdavateks tunneteks näiteks meeleheide ja ebaturvalisus. Meeleheide enda seisundi üle, enda elu üle, mida oli tol hetkel raske aktsepteerida, et sellises olukorras olen, sest mul olid elule nii suured unistused ja ootused. Sellel ajal ei olnud alternatiivseid teraapiaid nii palju, informatsiooni oli pisut vähem ning pigem oli psühholoogi juures käimine piinlik. Lisandus ka see häbitunne,'' meenutab ta.

Mõnda aega psühholoogi juures käies sai Elis aru, et rääkimine ei aita - tal on ajukeemia paigast ära. ''Soovisin saada abi ja kuigi ma olin ravimite suhtes skeptiline, otsustasin neid siiski mõne aja möödudes võtma hakata. Minu meel tootis muremõtteid täiel võimsusel ja tundus nagu olekski lõputu piin ning lootust ei paista kuskilt tulevat,'' meenutab Elis ja lisas, et tema keha valdas sellel hetkel tohutu ängistus ja pingeseisund.

''Olin kuulnud igasuguseid õudusjutte, millised võivad olla ravimite kõrvalnähud. Ma olin totaalses hirmus ja teadmatuses, mis edasi saama hakkab, kuid siiski tegin selle valiku. Mulle kuidagi sattusid õiged ravimid ja väga drastilisi muutusi ma endas ei täheldanud. Mu meel rahunes, kuid mingi rahulolematus näris siiski hinge,'' sõnab Elis.

Depressiooni süvenedes meenutab Elis, et teda valdasid peamiselt muremõtted. ''Muretsesin väga palju ette: ma ei leia seda, ma ei saa seda, minuga ei juhtu neid olukordi, sündmusi, mis juhtub teistega. Peamine hirm oli, et mu elu ei muutu ja jääbki selliseks seisundiks. Depressiooniseisundis valdab erinevaid hirme korraga üksindushirm, surmahirm, hirm, et ma ei teosta enda potentsiaali, milleks ma siia ilma sündisin,'' arutleb ta.

Lapsepõlvest kogetud tunded tõstsid pead täiskasvanuna

Elis mäletab ennast väga elava lapsena, kellele meeldis avastada, tantsida ja joonistada. ''Olen üles kasvanud kodus, kus toit oli laual, kuid mida ei olnud, oli armastus ja üksteise mõistmine. Võib öelda, et armastus oli omal moel olemas, aga lihtsalt teises väljenduses,'' jääb Elis mõttesse.

Koolielu alustades hakkas ta enda ümber tunnetama palju pinget, närvilisust, vägivalda – nii vaimset kui füüsilist. ''Mul ei olnud väikse tüdrukuna seda turvapaika, kuhu pöörduda. Mäletan hetki, kus ma enamus ajast mängisin üksi barbidega. Pidevalt konfliktses keskkonnas viibides, võetakse lastelt täisväärtuslik lapsepõlv ja nad peavad õppima tegelema olukordadega, milleks nad ei ole küpsed,'' arutleb Elis ja lisab, et tal ei olnud noorena kellelegi oma tundeid väljendada ega nendest rääkida.

Seetõttu võttis ta juba kaunis noorena enda sisse tunde “ma ei ole oluline”, “ma ei ole väärtuslik” ja sealt tekkis noorel naisel tunne, et ta peab “väärt olemise” kuidagi välja teenima, jättes ka enda “mina” ja tunded kuhugile sahvrisse. ''Minu tunded ümbritsevate inimeste poolt ei peetud oluliseks, seetõttu tegin ka need enda jaoks ebaoluliseks,'' meenutab ta.

Nii tekkis tema sisse tunne, et ta ei kuulu mitte kuhugi. ''Päris mitmeid kordi mõtlesin, et mind ei olegi siia maailma vaja. Teised inimesed muutusid minu silmis üha tähtsamaks, sest teistelt ju saad kaudset väljateenitud heakskiitu, turvatunnet, armastust. Iseennast aga koged üha õnnetumana,'' vaatab naine väljakutsuvale ajale tagasi.

Paranemise teekonnal tekkisid tagasilöögid

Elise sõnul oli ta ka enesearengu teekonnal endaga väga kriitiline ja saavutustele orienteeritud. ''Aina rohkem, paremini ja mittepiisav - need olid need sõnumid, mis ma sain enda ümbritsevatelt inimestelt. See, milliseid fraase ja sõnu on meie vanemad meiega rääkides kasutavad, saab meie sisekõneks. Seega kasutasin neid ka enda peal, kui mul tulid tagasilöögid,'' sõnab ta.

Et endale tuge pakkuda ja end paremini tunda, hakkas Elis kuulama palju inspireerivat ja toetavat ning tegin palju enesearmastuse tööd. ''Kirjutasin palju, lindistasin toetavaid afirmatsioone ja panin mõned lausa terveks ööks mängima. Üks mu tööriist oli ka peegel,'' avaldab ta fakte tervenemise protsessist.

MIS ON DEPRESSIOON?

Me kõik tunneme end aeg-ajalt halvasti: oleme kurvad, pettunud, solvunud, ärritunud, masendunud – need on normaalsed tunded reageerimaks igapäevaelu tagasilöökidele ja ebaõnnestumistele, need on tunded meie elust. Depressioon on midagi enamat kui lühiajaline halb tuju või kurbus, depressioon on haigus. Depressiooni korral on inimesel raske oma igapäevase eluga toime tulla ja ta on kaotanud lootuse, et tulevikus võiks paremaks minna. Ta tunneb end masendunult ja õnnetuna enamuse ajast pikema perioodi, vähemalt kahe nädala vältel. Depressioon mõjutab oluliselt nii vaimset kui füüsilist heaolu. Depressiooni võib kirjeldada kui “olen täiesti masendunud ja tühi” ning “kõik on lootusetu”.

KUIDAS MA SAAN ARU, ET MUL ON DEPRESSIOON?

Depressiooni kogemus võib igal inimesel olla erinev. Depressioon on väga mitmepalgeline haigus ning sel puudub üks ja kindel sümptom, kuid on teatud kindlad sümptomid, mis depressiooni korral esinevad. Sümptomid peavad olema kestnud kahe nädala vältel, ühekordne kogemine ei ole depressioon.  Depressiooni sümptomid väljenduvad käitumises, mõtlemises, tunnetes ja keha füüsilistes reaktsioonides.

Allikas: Peaasi.ee

Täielik paranemine algas pärast ravimikuuri lõppu

''Ravimikuuri järk-järguline lõpetamine hakkas tekitama kehasse tardumist, jäigastust ja ärevust. Meel muutus aktiivsemaks, aga enam ei tekitanud täistuuridel muremõtteid. Pidin silmitsi seisma ka enda esimese paanikahooga, kus reaalselt tunnedki, et nüüd ongi sinu eluga kõik,'' meenutab Elis hirmutavat hetke.

Sel hetkel ei olnud tal veel selle maandamiseks meetodeid, ta liigutas end ärevusest, ahmis õhku ja nuttis. ''On hetki, kus tõepoolest ravimikuur on vajalik - see oli see hetk. Võib öelda, et ravimid aitasid mind rahustada, et leida lahenduse teekond,'' mõtestab Elis.

Mingil hetkel hakkas ta just sotsiaalmeedias jälgima inspireerivad inimesi, kes tegid hingamisharjutusi, mediteerisid või tegid joogat. ''Mõtlesin, et katsetan ka ja need tegevused hakkasid mu närvisüsteemi ajapikku rahustama. Ärevus taandus, meel muutus rahulikumaks ja sain fokusseerida end igapäeva elule,'' jagab Elis osa oma paranemise teekonnast.

Just need tegevused aitasid tal lähemale jõuda oma sisemisele rahule. ''Enda loo töötasin läbi kogemusnõustamise õppes ja sealt edasi õppisin life coach meetodeid. Edasi olen käinud ja läbinud erinevaid alternatiivseid teraapiavorme, näiteks läbielamisteraapia, traumavabastav hingamine, konstellatsioon, infovälja teraapia ja kehapsühhoteraapia. Nüüd aitan nõustades ka teisi seljatada depressioon, hetkel olen ka enda teadmisi täiendamas kehapsühhoteraapia õppes, et inimest ja tema keha veel paremini mõista,'' teatab Elis.

Soovitab kirjutada oma sisemaailma lahti

Elis rõhutab, et depressiooniga kimpus olev inimene peab saama energia liikvele, sest vaimne haigus tekib seisvast energiast ehk tunnetest, mis on allasurutud. ''Kindlasti peab olema sel teekonnal inimene, kes toetab. Selleks võib olla mõni lähedane sõber, tuttav või nõustaja,'' rõhutab Elis ja lisas, et ta rasketel perioodidel ka väga palju kirjutas oma sisemaailmast. ''Kirjutamine oli minu teraapia ja tänu sellele hakkasin märkama ka enda mõtteid, tundeid,'' lausub Elis.

Depressioonis oleval inimesel on üldjuhul ohvrimeelne meeleseisund, mis ei soosi iseenda peale vastutuse võtmist. Selleks on vaja jõudu, et teha samm, kuid ajule tundub see suur väljakutse.

''Kui aga tunned täielikku jõuetust, loidust, motivatsioonitust ja esinevad pidevad kurbuse tunded, nutuhood ja sa ei suuda igapäevasele elule keskenduda , siis on vaja kohe aeg leida terapeudi juurde,'' rõhutab Elis ja kui rahakott võimaldab, siis ta soovitab ka alternatiivseid lahendusi proovida.

Paljud inimesed ei julge abi küsida, kuid Elis soovitab seda kindlasti teha, kui tunned pikemat aega meeleseisundi tugevat langust.''Endale tuleb teadvustada, et tegu on sinu elu ja sinu tunnetega ning ainuke, kes saab sellest lõplikult sind välja tuua, oled sina ise.''

Tänasel päeval aitab Elis ka teisi! Tema koduleheküljel leiab info, kuidas tema aitab inimestel depressioonist välja tulla ja uut elu alustada. Vaata lähemalt siit.