Näitleja Reimo Sagor: mõned poliitikud arvavad vist, et armastusega elukutse vastu saab poes maksta

Hiljuti on õpetajate palga kõrval teravamasse fookusesse tõusnud ka näitlejate ja kultuuritöötajate töötasu. Loomeinimesed ei ole rahul kultuuri rahastamise ega väärtustamise taseme ja seeläbi ka enda palgaga. Näitleja Reimo Sagor ütles intervjuus TV3 portaalile, et teatris on teda kümme aastat hoidnud armastus oma töö vastu, kuid rahast ja pikemast visioonist ei saa tulevikust rääkides üle ega ümber.

Kultuurimaailm vajab Sagori sõnul tugevat juhti ja visionääri, kes sooviks valdkonda igal tasandil kasvatada ega suhtuks sellesse kui enesestmõistetavasse nähtusesse. „Küsimus on, et kuidas sellest [„raha ei ole” vaatenurk] läbi murda ning mõtestada läbi kultuurivaldkonna üldine rahastamine, et see püsiks tugev ja areneks,” ütleb Reimo.

Miks on nii, et Eesti näitlejate palk ei sõltu täna sisuliselt üldse tööstaažist, tuntusest, piletihinnast ega müüdud piletite arvust?

Põhjuseid on mitu. Ma ei hakka pikalt lahkama teatrite rahastust, sest seda hookuspookust riiklikul tasandil mõistavad üldse vähesed. Küll aga on oluline mõista, et kultuuri rahastamine Eestis ei ole sellel tasemel, kus ta võiks olla ning sellest kõik algabki.

Kindlasti nõustuvad sellega paljud inimesed, aga ikkagi, kuidas seda „võiks olla” ratsionaalselt mõtestada?

Ma ei oska seda ratsionaalset käiku kohe lauale panna ja ma arvan, et see polegi minu ülesanne, aga küsin sama, mida Eesti Päevalehe artiklis [15.12.2023] – kui kaitsekulutused tõstetakse 3%-ni Eesti SKP-st, siis miks peaksid teised riiklikult tähtsad ja riigi säilimiseks vajalikud sektorid nagu kultuur, haridus ja teadus jääma väiksema pulga peale? Ja just eriti hetke olukorras. Hästi, ma saan aru, et meil on kriitiline seisukord naaberriigiga. Me peame ennast kaitsma, sest oht on reaalne, aga see ei tähenda, et teisi valdkondi samavõrra tugevdama ei peaks. Kogu süsteem ja need valdkonnad on omavahel ju väga tugevas seoses ja peaksid võrdväärselt kasvama. Meie rahandusminister ütles „Esimeses stuudios“ üsna otse, et oluline pole mitte kultuurisektori rahastuse kasv, vaid sektorisisene vahendite puudusest tekkiv iseregulatsioon. Seal saavad jääjad raha juurde nende arvelt, kes lähevad. See ei ole ju kasvule suunatud mõtlemine. Kui nüüd spetsiifilisemalt teatrite ja näitlejate juurde tulla, siis näeme siin sarnast suhtumist. Riiklikul tasandil puudub mõtlemine õiglase palgasüsteemi osas, sest kõrgharitud kultuuritöötaja „miinimum“ palk ei ole mitte trepi esimene aste, vaid standard kogu karjääriks. Miks? Sellele võiks vastata kultuuriministeerium.

Ma ütleks ka, et meil puudub juba mõnda aega tugev valdkonna juht, eestvedaja ja visionäär. Inimene, kes ei suhtuks tänasesse olukorda – kus Eesti kultuuri rahastus on võrreldes ülejäänud Euroopa riikidega heal tasemel – kui n-ö positiivsesse lõpptulemusse, vaid mõtleks pigem, kuidas valdkonda veelgi kasvatada ja tugevdada. Inimene, kes suudaks riiklikul institutsionaalsel ja poliitilisel tasandil ning samamoodi ka ühiskonna erinevates kihtides murda suhtumist kultuuri kui nähtusesse, mis on iseenesestmõistetav.

Kes see visionäär olla võiks ja kes ta varem oli, nagu ma sinu jutust aru saan?

Indrek Saar võitles välja selle, et kultuuritöötajate miinimum [palk] peab tõusma ja jõudma lõpuks ka riikliku keskmise palgaga võrdsele tasemele. Siis võttis vahetuv valitsus selle plaani koheselt laualt maha ning algaski tsirkus. Kultuuriministrid vahetusid kiiremini ja tihedamalt kui tegelased mõnes uksekomöödias. See olukord on ikka olnud väga pentsik, aga kõige kurvem tulemus kogu selle näitemängu juures oli see, et vastutuse võtmine jäi tagaplaanile. Ma loodan väga, et praegusel ministril jagub julgust ja visiooni need teemad uuesti lauale võtta. Tõsiasi on aga seegi, et praegune minister (Heidy Purga – toim) on peaministriga ühes erakonnas. Tahaks väga loota, et tal on huvi tegeleda rohkemaga, kui vaatenurgaga „raha ei ole”, mis tundub olevat peaministri valitsuse lööklause.

Aga kuidas seda seisukohta muuta ning uuesti mõtestada läbi kultuurivaldkonna üldine rahastamine, et see püsiks tugev ja areneks? Sellist inimest pole mõnda aega olnud ja hetkel ei tea, kas praegune minister seda ambitsiooni ka omab, aga loodame. Lootma peab.

Kas oled ise põhitöö kõrvalt lisatöid teinud? Kui jah, siis kas näitlemisega seotud või hoopis teisi töid?

Ma teen võimalusel pidevalt erialast lisatööd, aga toonitan – võimalusel. See pole teatritöö kõrvalt väga lihtne, vaid nõuab planeerimist ja klapitamist. Ja see ei peagi lihtne olema, sest põhitöö on ikkagi põhitöö, aga siinkohal on oluline mõista vajaduspõhisust ja ma usun, et erialase lisatöö puhul on enamik näitlejaid leidnud end selle kõhklema paneva küsimuse eest – kas ma teen seda raha või rõõmu pärast? Raha ei peaks kunstis ega tegelikult ka teistel aladel olema motivatsiooni esmaseks allikas, aga kui riiklikult koolitatud spetsialisti – kelleks näitleja on – põhipalk ei anna võimalust kodulaenu taotleda, siis tuleb teenida ka lisa. Mina olen õnneks saanud valdava osa kõrvaltöödest teha ikka rõõmu pärast, aga me ei saa mööda rahast. Eriti, kui me räägime vabakutselistest, kelle sissetulekud on väga ebaühtlased ja kellel puuduvad sotsiaalsed garantiid, mis on nüüdseks positiivse asjana jõudnud riigijuhtide kõnepruuki, aga mitte veel seadustesse.

Miks ma siis teatrist ära ei tule? Sest ma armastan seda tööd, ma ei taha ära tulla ja peale selle, et väljaspool teatrit antud erialast tööd kõigile ei jagu, peaksin üha rohkem laveerima raha ja rõõmu vahel, seda ma ei soovi. Mõnikord on tunne, et mõned poliitikud arvavad, et armastusega oma elukutse vastu saab maksta ka pangas või poes, mis iseenesest oleks huvitav lahendus, aga toimivat süsteemi veel näinud pole. Mitte-erialaseid tööotsi ma teinud ei ole, kui välja arvata mõningad väikesed puutööalased pusserdamised või ehitustööd sõpradega ja sõpradele, aga ma ei nimetaks seda tööks, sest ma ei küsi selle eest tasu ning pigem on see vaheldust pakkuv akude laadimine.

Reimo Sagor — FOTO: Delfi / Jassu Hertsmann

Kui suur sinu põhitöö reaalne koormus praegu on?

See on ajas varieeruv. Ma ei loe minuteid ja tunde. Ja vastupidiselt levinud arvamusele, et näitlejatel ei tule nädalas 40 töötundi täis, kinnitan, et seda tuleb rohkemgi. Suur osa tööst tehakse näitleja poolt just kodus, töövälisel ajal, ära. Õpid teksti, mõtled karakterile, uurid tausta jne. Ei ole nii, et lähed proovist ära ja jätad kogu teema sinnapaika. See on intensiivne kodune töö, aga neid tunde tööajaks ametlikult ei loeta. Lisaks sõltub kõik sellest, palju on nädalas etendusi, kui palju on ringreise teistesse linnadesse jne. Minu koormus ei ole tappev, aga seda ei ole ka vähe nagu arvatakse. Lisaks on teatritöös veel üks aspekt, mille välja ütlemisel on tihti esmaseks üleolevaks vastuseks: „Aga ise valisid selle elukutse,” ja see aspekt on tõsiasi, et näitlejad töötavad suure osa ajast nädalavahetustel, mis omakorda tähendab, et paljud perekondlikud ja sõpruskonna tähtsad sündmused jäävad vahele. Sünnipäevad, pulmad jne. Eks ole teisigi elukutseid, mis samasuguse aspektiga silmitsi seisavad ja ma ei ütlegi, et see peaks palganumbris kajastuma, aga omamoodi koormus on ka selles.

Mis peaks olema sinu arvates näitlejate ja loomeinimeste palgasuuruse kõige olulisem kriteerium?

Lisaks riiklikule miinimumile, mis võiks käia käsikäes Eesti keskmise palgaga, tuleks kindlasti üles ehitada ka tööstaaži arvestav süsteem. On ju loogiline, et mida kauem sa oma erialal töötanud oled, mida suurem on su kogemuste pagas ja n-ö meisterlikkus, seda suurem on ka sinu tasu. Muid mõõdupuid ma väga lisada ei oska, sest need on ajas muutuvad. Muidugi võiks lisatasu maksta ka etenduste arvu ja müüdud piletite suuruse pealt, ent nagu öeldud, siis need näitajad on muutuvad ja neid ei ole võimalik kõigile võrdselt rakendada. Võrdleme näiteks Kuressaare Linnateatri või Vanemuise etenduste arvu ja külastatavust, mis Eesti Teatri Agentuuri statistika põhjal aasta 2022 kohta oli järgmine: Kuressaare Linnateater 97 etendust / 11 321 vaatajat, Vanemuine 366 / 106 472. Aastal 2023 külastas Vanemuise 460 kontserti ja etendust kokku 165 751 külastajat, Kuressaare Linnateatri möödunud aasta statistika mul puudub, aga vahe on igatahes suur. Siinkohal on aga oluline toonitada, et Kuressaare Linnateatri väärtus Eesti kultuuris on samavõrd oluline, kui Vanemuise oma.

Kui palju oled kohanud suhtumist, et „turg paneb vajalikkuse järgi paika“ ja et „oleksid pidanud sellega varem arvestama“? Mida selle peale vastaksid?

Jah, turg reguleeribki. Me puutume selle turuga teatris ka igapäevaselt kokku. Mõned lavastused leiavad erinevatel põhjustel vähem publikut, olgu selleks siis eksperimentaalsus, ebapopulaarne temaatika või mingi kolmas taotlus. Aga see ei tähenda, et need lavastused tegijatele endale, sellele väiksemale publikule või panusena meie üldisesse kultuurilukku suurprojektidest või populaarsematest lavastustest vähem olulised oleksid. Teater peab olema kirju ja avatud igasugusele maitsele, sest ka meie ühiskond on kirju. Kui võtta aluseks ainult eesmärk õnnestuda rahaliselt, kärbib see kunsti püüdlust millegi enama poole. Kui sellel teemal pikemalt mõtiskleda, siis lõpuks jõuame küsimuseni, et millist ühiskonda me soovime? Kas sellist, kus igaüks rabeleb oma tagumiku nimel või sellist, kus me arvestame ka teistega?

Kas ja kui tihti oled tõsiselt mõelnud muu põhitöö peale?

Olen mõelnud, aga mitte raha pärast. Mõnikord vaid vahelduse pärast. Sellist mõtet pole veel tulnud, et lahkuks teatrist. Olen alles kümme aastat teatris olnud. Mulle väga meeldib minu töö, mida endamisi armastan pigem elukutseks nimetada. Olen ka seda varem öelnud ja tunnen, et on jätkuvalt õige nii öelda. „Töö“ esindab minu jaoks midagi, mis on justkui kohustus või ebameeldiv tegevus, mis tuleb ära teha. See ei tähenda, et „elukutse“ puhul ei ole hetki, kus väsid ja oled tüdinud või tahad käega lüüa. Ei, neid hetki on aeg-ajalt ikka, aga elukutse on eelkõige midagi sellist, mida tehakse naudingu, mitte raha pärast. Ja kuigi ma tunnen rõõmu ning teataval määral ka uhkust, et saan nii oma tööst mõelda ja rääkida, siis aeg-ajalt on tunne, et seda mõttelaadi saab ja kasutataksegi palgast rääkimisel mõnuga ära.

Mis sind jätkuvalt veel motiveerib?

Motiveerib kõik see, mis jääb palganumbrist kaugele eemale. Otsingulisus, keskendumine erinevatele teemadele, lugude jutustamine, küsimuste küsimine, erinevate maailmade ja inimeste pidev lahtiharutamine ning seeläbi iseenda avastamine ja mõtestamine. Ma usun, et näitlejad on loomult edevad inimesed, kes naudivad lavalist tähelepanu, mis lisaks eelmainitule pakub samamoodi väga suurt naudingut. Samas ei usu ma, et keegi, eriti siin väikeses Eestis, on enda peas mõelnud, et lähen õpin näitlejaks, sest seal liigub hea raha.

Milliseid valearusaamu näitlejate ja teatritöö kohta kuulnud oled?

Et see on lihtne töö, kus valitseb ainult lust ja lillepidu. Et see pole päris töö. Et teksti pähe saamine on kõige raskem asi. Et näitlejad on rikkad.

Mainiksin lisaks ka seda, et nädalapäevad tagasi ETV2 eetris olnud "Kultuuristuudio" esimeste minutite arutelus väitis Vanemuise endine teatrijuht Kristiina Alliksaar, et Vanemuises saab näitlejate „kõrgem ots üle 2000-eurost põhipalka”. See väide ei vasta tõele! Vanemuise draamatrupp on sellest väitest kummastuses ning ei mõista, miks endine teatrijuht selliseid asju rahvusringhäälingus räägib, aga peame oluliseks nende väidete ümebrlükkamist, et avalikkus teaks tõde. Mitte keegi Vanemuise draamatrupist ei saa põhipalgana 2000-eurost või suuremat töötasu.

Kui palju on sul reaalselt lootust, et tulevikus läheb asi näitlejatele ja kultuuritöötajatele paremaks?

Lootma peab alati ja ma olen kindel, et ühel hetkel läheb ka paremaks, sest mõistetakse, kui suur on kultuuri olulisus meie omariikluse loos, meile väikerahvale. Ilma kultuurita pole Eestit ja eestlasi. See teadmine on inimestes ka praegu olemas, see lihtsalt kipub aegajalt muu virr-varri sees häguseks muutuma, aga sellepärast tulebki rääkida, tuleb endast märku anda ja enda tähtsust otsustajatele meenutada.

Hetkel on esiplaanil õpetajate streik ja peabki olema, aga põhjus, miks mina just praegu pean oluliseks ka kultuuritöötajate, sealhulgas näitlejate palgast rääkida on esiteks, seesama protsentuaalsuse ebavõrdsus SKP-st, valdkonna tähtsus omariikluses ja hetkel ka arrogants poliitikute poolt. Milles see arrogants seisneb? Kui õpetajate palgaküsimus meedias laiemalt esile kerkis, siis räägiti seal kõrval palju ka päästjate ja politseinike palgast, mis on hea, aga inimesed, keda ei mainitud kordagi, kes ainult siis said hetkelise äramainimise osaliseks, kui saatejuht või ajakirjanik konkreetselt nende kohta küsis, kelle palga kasvu kohta pole ministrid kordagi näidanud huvi sisulisse arutellu astumiseks, on kultuuritöötajad. Ja selline ignoreerimine teeb tuska. See ei ole õiglane, viisakas ega riigimehelik käitumine. Sellele tuleb lõpp teha.

Millised ambitsioonid sinul kui näitlejal on?

Ambitsioonid on suured, aga ma ei näe põhjust neid avalikult reklaamida enne, kui päriselt midagi tehtud on. Ma olen viimastel aastatel saanud palju väljakutseid pakkuvaid rolle nii teatris, kui filmides ning loodan, et need väljakutsed jätkuvad. See on tegelikult ka üks põhjustest, miks mulle näitlemine meeldib. Sa satud pidevalt olukordadesse, kus ei ole mugav, pead ennast ületama, pingutama ja seejuures püüdlema alati nö maksimum soorituse poole.

Hiljuti sai kõlapinda küsimus teatripubliku sobimatu käitumise ja korralekutsumise kohta. Millised kogemused sinul antud teemaga on?

Ma ei ole ise nendel meediakajastust saanud etendustel olnud. Eks publiku seas on erinevaid inimesi ja peabki olema. Ma tahaks pigem uskuda, et Eesti teatripublik on viisakas ja heatahtlik. Kui käia näiteks Saksamaal mõnda lavastust vaatamas, siis häälekas kaasaelamine või oma arvamuse väljaütlemine on palju sagedasem ja julgem kui Eestis. Sama meenub ka kooliajast Venemaa teatrites mängides. Meie kursuse esimene diplomilavastus, "Pedagoogiline poeem", sai Voronežis etenduse seiskamise kohta publikuliikme poolt päris palju meediakaja, ka Eestis räägiti sellest ja see on minu jaoks siiani üks hirmsamaid etenduse mängimise kogemusi üldse. Siinkohal tuleb aga vahet teha etendusest endast tekkivatest reaktsioonidest ja viisakusnormidest teatrit külastades. Tõesti ei ole viisakas etenduse ajal näoga telefonis passida või teatrisaalis süüa-juua või tulla suhtumisega „mina maksin pileti eest ja teen, mis tahan”. Selline tendents on vist hakanud rohkem esile kerkima, aga ma tahan uskuda, et inimesed ikkagi lõppkokkuvõttes mõistavad, et see pole okei ega muuda nende endi või teiste teatrielamust kuidagi paremaks. Kui endale miskit ei meeldi, ei anna see õigust teiste õhtut rikkuda.