Maailmameistri tiitlist unistav vibunaine Lisell Jäätma: selle alaga ei tea kunagi, mis päev toob

Eesti plokkvibulaskur Lisell Jäätma ütleb tulevikuplaanidest ja unistustest rääkides konkreetselt, et soovib saada maailmameistriks. Esimest korda võttis ta vibu kätte 6-aastaselt ning läbi kooliaja ükski teine konkureeriv mõte sama tugevalt pildile ei pääsenud – täpsed nooletabamused olid alati number üks.

2023. aasta alguses maailma edetabelis kuuendale kohale tõusnud plokkvibulaskur Lisell Jäätma treeningrutiin on suur, aga samamoodi ka ambitsioonid.

Kuna vibulaskmine on Liselli sõnul just vaimses mõttes raske spordiala, pole tal kombeks vaimusilmas uute medalite võitmisele ja sellega seonduvale konkreetseid tähtaegu seada, sest see tooks pingeid juurde. „Mulle meeldib mõelda, et mina teen oma parima ja tuleb, mis tuleb.”

Võhikutele ütleb Lisell kiireks tutvustuseks, et plokkvibu (ingl compbound bow) on võrreldes sportvibuga (ingl recurve bow) tehnilisem, kuna sisaldab optilist sihikut, päästikut, plokke jne. Suuresti ongi plokkvibude populariseerimine olnud Eestis tema perekonna aastatepikkune töö. Küll aga tõdeb Lisell, et vibulaskmist üleüldiselt Eestis veel kuigi populaarseks spordialaks pidada ei saa. Liselli sõnul ei ole vibulaskmine sellist tüüpi spordiala, millega tippu jõudmiseks peab kindlasti väga noorelt alustama. Hetkel on maailma mastaabis aga eelkõige 20-35-aastaseid.

Millal esimesena vibu kätte võtsid? Mis selle juures köitis?

Hakkasin esimest korda laskma 6-aastaselt. Kuna mul ema tegeles sellega, siis see käis kuidagi loomulikult, et mingi aeg tahtsime meie ka proovida. Ma alustasin alguses sportvibuga ja ega ma väga palju ei mäleta seda aega.

Lisell Jäätma noorena — FOTO: Erki Jäätma

Kuidas ja millal arenes välja suurem huvi ja soov sellega professionaalsel tasemel tegeleda?

Nii palju kui ma mäletasin, siis kõigepealt hakkasin mina tegelema ning seejärel mu õde ja vend (Mariel ja Robin Jäätma – toim). Mingi aeg tahtsid ka meie sõbrad hakata tegelema ja siis otsustaski mu ema luua Türi Vibukooli, et hakata ise treenima. Selleks ajaks oli huvilisi tekkinud juba umbes kümme. Keldris oli meil väike ruum, kus saime sees lasta ja väljas lasime staadioni peal. Niimoodi see kuidagi alguse sai. Kuna ma ise olin hästi väike, siis ega ma rohkem ei mäletagi.

Alguses oli sportvibu populaarsem. Kui ma võistlesin, oli sportvibu klassis vist üle kümne laskja. Aga plokkvibu oli uus, meie hakkasime seda arendama, minu vanemad tegid selle suuremaks. Enne seda väga keegi ei lasknud, alguses olimegi ainult meie perekond.

Oli sul kooliajal või ka hiljuti mingeid konkureerivaid mõtteid peale vibulaskmise, kelleks saada ja millele sama palju pühenduda?

Vibu on koguaeg olnud number üks. Ma teadsin, et tahan sellega tegeleda. Muidugi mõtlesin, et mingit ametit või ala võiksin ka õppida. Praegu õpingi kosmeetikuks ja töötan iluvaldkonnas, aga vibu alati olnud number üks.

Kuna mul ema ja õde käisid välismaal võistlustel, oli mul juba suhteliselt noorelt see eesmärk, et tahaksin saada kõige paremaks. Umbes 13-aastasena või enne seda jätsin tantsutrenni ära ja oli ainult vibulaskmine.

Käisin mingi aeg ka taiboksis, mis mulle väga meeldis, aga enam pole aega. See oli üks väike ohverdus, aga ei midagi suurt.

Vibutrennid peavad saama tehtud ja kui on vaba aega ja jaksu, siis ma võin muid asju teha. Tihti on aga nii, et olen juba nii väsind ja tahan nädalavahetusel puhata.

Kui hästi mäletad oma esimest võistlust?

Mäletan küll. Mitte küll täpselt, millal see oli, aga see oli sportvibuga ning võistlus toimus Pärnus. Mäletan hästi, et matt oli pandud künka ette, millest nooled ei oleks tohtinud üle lennata. Ja ma suht igal seerial lasin künka taha ehk mööda täiesti. Viimaseks ma minu arust ei jäänud, küll aga kusagil tagapool.

Sellesügisene pooleteisekuune puhkus oli väidetavalt su elu suurim?

Jah, elu kõige pikem paus. Alguses pidi olema kuu aega pausi. Hooaeg oli nii pikk, olime kõik nii väsinud ja võistlused hakkasid alles novembris, siis pidigi meil kuu aega pausi olema. Mina jäin aga pärast hooaja viimast võistlust Eestisse jõudes haigeks. Tegelikult pidin ühe võistluse Eestis veel tegema. Läksin varem, poolteist nädalat puhkama, aeg läks kiiresti. ma ei tundnud, et see oleks poolteist kuud ja kuna oli nii palju tegemist, siis ei tundnud ka, et oleksin hullult ära puhanud.

Mida toob uus aasta?

Teeme oma tiimiga kõik, mis võimalik. 18. jaanuaril sõidame ära ja siis tulebki kolm võistlust järjest. Kõigepealt läheme Lõuna-Prantsusmaale ja siis sealt edasi USA-sse. Tuleme tagasi siis kui hooaeg läbi. Siis on meil vist kaks kuud aega, et siselaskmiselt välihooaja peale [18 m pealt 50 m peale] üle minna ja siis hakkavad maailmakarikaetapid.

Meenuta mõnda huvitavat või eriskummalist seika seoses võistlustega?

Neid on ilmselt hästi palju, aga kui keegi küsib, siis on selline tunne, et midagi ei mäleta (naerab). Noo selle aasta jaanuaris (2023. aastal – toim) oli meil Lõuna-Prantsusmaale minnes hästi suur ebaõnn. Just sel hommikul, kui pidime Pariisi lendama, hakkas Eestis lumetorm. Meie lend hilines nii palju, et jäime teisest lennust maha ja täpselt see aeg, kui me pidime Pariisi minema, hakaksid Prantsusmaal inimesed streikima. Rongid ei sõitnud, bussid vist sõitsid. Meil oli vaja Pariisist Lõuna-Prantsusmaale saada, see oli väga pikk maa. Lõpuks jõudsime õhtuks Pariisi, aga kuna jäime teisest lennust maha ja meil olid eraldi piletid ostetud, ei saanud me neid ka ümber muuta. Streigi ajal olid kõik lennupiletid Pariisist Marseille’sse 700 eurot, väike tunnine connection. Rongid ei sõitnud, bussid sõitsid, aga see oli terve öö kestev sõit. Lõpuks osteti mulle ja vennale Robinile uued lennupiletid ning ema ja teine tüdruk (klubikaaslane Maris Tetsmann – toim) läksid bussiga. Aga point oli selles, et pidime järgmisel päeval juba võistlema. Järgmise päeva hommikul jõudsime Marseille’ lennule ning Marseille’sse jõudes tulid korraldajad ise vastu ja jõudsimegi 2-3 tundi enne võistluste algust kohale. Me olime täiesti väsinud, saime väga hilja magama ja pidime ärkama kell 5. Lõpuks tuli see ebaõnn vist kasuks, sest ma võitsin kolmandat korda selle võistluse ära ja Robin sa kolmanda koha, nii et happy ending. Ma arvasin, et me ei jõuagi sinna kohale. Ebaõnn asendus õnnega. Selle aasta jaanuaris oli.

Kui suuri eesmärke endale tulevikuks sead ja kas oled pigem kindlamate plaanide tegija või spontaansem?

Ma tean, mida ma tahan saavutada, aga nii ei saa otseselt planeerida, et see aasta ma lähen sinna või sinna. Trennid ja võistlused on muidu ära planeeritud ja teengi nende ümber oma plaane. Kuna teame varakult, millal mingid võistlused on, siis on hea plaanida.

Selliseid eesmärke otseselt ei tee, et uus aasta algab ja siis kirjutan üles. Oma peas tean, millega ma olen rahul ja millega mitte. Muidugi tahan igal aastal paremaks saada, see ongi eesmärk, milleks trenni teen. Aga suures plaanis ei meeldi mulle ulme-eesmärke seada, a la, et see hooaeg võidan viis medalit. See paneb liiga palju pinget peale ma tunnen ja kuna vibulaskmine ongi vaimselt üpris raske spordiala, siis mulle meeldib mõelda, et mina teen oma parima ja tuleb, mis tuleb.

Mil moel on see vaimselt raske spordiala?

Sa pead olema perfektne, pead iga liigutuse tegema täpselt samamoodi ja pead tegema seda üle 100 korra. Vaimselt ongi raske, sest meil kõigil on mingid eesmärgid, mida sa eeldad ja tead, milleks sa suuteline oled. Sa lähed võistlema ikkagi selleks, et võita. Sa lähed närvi ja peas koguaeg käib, et sa ei saa eksida. Sa pead oma peas koguaeg endaga võitlema. See pole see, et lähen jooksen algusest lõpuni. Meil kestab kvalifikatsioon kolm tundi, sel ajal pead koguaeg oma peas võitlust.

Kui tihti, kellega ja millises rütmis treenid? Kui suure osa aastast treeningute ja võistlustega hõivatud oled?

Põhimõtteliselt ikkagi koguaeg. Mul on tekkinud selline rutiin, et hommikul kell 10 või 11 trenni, siis lasen umbes 12-13-ni olenevalt sellest, mis kell tulen. Siis lähen teen natukene tööd ning õhtul on mul kas 1,5 tunnine trenn jõusaalis või jälle vibulaskmine. Pärast seda lähen uuesti tööle. Selline rutiin on mul tekkinud.

Töötan iluvaldkonnas ja selle puhul on mul hea võimalus oma aega ise planeerida. Nädalavahetusel üldiselt ei treeni, aga siis ongi tihti võistlused. Kui võistlusi ei ole, siis on laupäev ja pühapäev vaba. Kui võistlused on, siis pühapäev vaba.

Tihti küsitaksegi, kas laseme koguaeg vibu või on ka perioode, kus üldse ei lase ja teeme ainult jõusaalitrenni. Aga vibulaskmisega ongi nii, et sa pead reaalselt koguaeg tegelema, sest isegi, kui jääb 2-3 päeva vahele, hakkavad su käed rohkem värisema. See on reaalselt tuntav.

Jõulude ajal jäi mul paar päeva vahele ja siis on tavaliselt esimesed kaks trenni raskemad. Tavaliselt me ütlemegi omavahel nii, et kui juhuslikult jääb enne võistluspäeva üks trennipäev vahele, siis on 50/50 võimalus: ma kas lasen ülihästi või ei saa üldse pihta. Võib-olla keha on just puhanud ja sa lased ülihästi, või siis kehal läheb jälle natuke aega, et rütmi tagasi saada. Üldiselt jääb enne võistlusi väga harva üks päev vahele.

Trennis laseme kõvasti suurema arvu nooli kui võistlustel. See aitab hoida võhma ning siis ei väsi lihased ära. Mina ise teen põhimõtteliselt nii, et meil on erinevad märgid, mida saame lasta ning sees on kaks märki, mida ma muudan. Või siis lasen mati eest, et tehnikat parandada. Aga muidu sihime ikka sama märki, mis võistlustel.

Jõusaalis treenime ülakeha ja alakeha, eriti õlad peavad olema tugevad. Alakeha muidugi ka, et hoida kõike proportsioonis. Aga jah, õlad ja selg on kõige tähtsamad vibulaskmise aspektis.

Kui tihe 2023. aasta võistluste osas olnud on? Millistes riikides oled käinud?

2023. aastal oli mul vist 13 võistlust välismaal, lisaks Eesti-sisesed. Korea meeldis mulle näiteks, Shanghai oli ka päris lahe, kuigi ma alguses ei tahtnud sinna minna. Kolumbia ja Mehhiko meeldisid mulle ka väga.

Üritame hoida võistlusepausid võimalikult lühikesed, sest kui sul tuleb pikk paus, on võistlema minnes närvid jälle n-ö läbi, sest suur võistlusnärv tuleb sisse. Aga kui sa koguaeg käid võistlemas, oled lõpus külma kõhuga.

Kui populaarseks spordialaks saab plokkvibu laskmist pidada?

Usun, et kümne aasta pärast on see maailmas kõvasti populaarsem, kui sportvibu. USA-s on see hästi populaarne, kuna seal käiakse sellega ka jahul. Väiksest saati on lastel vibud käes ja käivad koos vanematega jahil. Aga üldiselt läheb see minu arust populaarsemaks, võistlejate arvud on kahekordistunud.

Eestis on vibulaskmisega pigem üleüldse halvad lood. Noori on palju, aga juuniorite tasemel või enne teismeliseaega siis kaovad paljud ära. Tunnen, et lapsed üldse ei viitsi spordis nii palju panustada.

Aga mis võiks muuta selle populaarsemaks? Mida on värsked huvilised öelnud, mis neid selle puhul võlub?

Tuleks rohkem promoda vibulaskmist meedias ja tutvustada kohti, kus on võimalik seda õppida. Noored peaksid käima juba varakult välisvõistlustel, et näha, mida vibulaskmine endast päriselt kujutab. Eestiga ei anna seda taset võrrelda.

Kui kallis selle ala harrastamine Eestis huvilistele on?

Meil vibukoolis on üldiselt nii, et kui tuled niisama trenni, siis kohapeal on vibud laenutamiseks, aga kui tahad paremat, siis pead ise ostma. Meie vibu (plokkvibu – toim) tippvarustus maksab 4000-5000 eurot.

Meie tiimil on kogu vibuvarustus on sponsoreeritud ehk me ei pea ise ostma, need tulevad otse tehasest. Kui harrastad ala professionaalselt, on sul vaja iga hooaeg mitu paari nooli. Nooled ja nooleotsad maksavad. Lõpuks läheb ikkagi päris kalliks, ei ole kõige odavam.

On sul olnud ka loobumismõtteid?

2019. oli minu jaoks suht raske aasta ja siis mõtlesin küll, et ma rohkem sellega tegeleda ei taha. See oli vaimselt hästi raske, väga palju asju, mis lõpuks kõik kokku langesid. Suur raskus oli õlgadel ja ei tulnud asjad välja. Ka nüüd ajas tagasi vaadates oligi 2019. hästi halb aasta, aga see õpetas tohutult palju ja 2020. ma ju võitsingi ma oma esimese täiskasvanute maailmakarikaetapi – täiesti nagu välk selgest taevast, mis pani mu professionaalsele karjäärile ka alguse. Kui mul enne ei olnud üldse sponsoreid, siis pärast seda sain kohe oma vibufirmaga sponsorlepingu. Iga asi juhtub põhjusega ja ju oligi vaja, et ma sellest üle sain. See õpetas hästi palju.

Aga praegu...eks ikka mingid ajad on, et viskab üle ja mõtled, et ei viitsi enam, aga suures plaanis pole sellist asja enam olnud, nagu 2019.

Kas võistlustel on muid mõtteid kerge peast ära pühkida ehk kas igapäevaelu sündmused mõjutavad sinu sooritusvõimet?

Ma olen õnneks suutnud oma mõtted ikka nurka jätta ja keskenduda parasjagu sellele, mis on tähtis, et laseksin hästi. Kuna me lasemegi nii palju nooli ja sa pead iga noolega keskenduma, siis vahepeal see keskendumine kaob ära, eriti kui vaimselt juba ära väsid. Kui aga on elus probleeme olnud, siis jah. Kusjuures, see on mind võib-olla vaimselt isegi aidanud, sest siis ei keskendu nii palju võistlustele ega mõtle nii palju üle. Siis on muud probleemid. Ma olen sellistel puhkudel tihti isegi paremini lasknud, kui võrrelda olukorraga, kus ma paar päeva enne suurt võistlust juba närveerin.

Ma ei mõtle kunagi sellele, et mida teised teevad. Mõtlen sellele, mida ma ise teen ja ongi nii, et tahan ise kõige paremini teha. Vibulaskmine on selline ala, et sa ei tea kunagi, mis võib tulla. Iga päev on uus ja ettearvamatu. Sa ei tea kunagi, kui närvis sa oled või kui palju su käed tol päeval värisevad, aga nad värisevad alati. Näiteks lased üks päev külma kõhuga ja teine päev oled närvis.

Kui sa oled maailma kõige kiirem jooksja ja üldiselt teistest kiirem, peaks sul mida olulist juhtuma, peaksid kukkuma vms, et asi halvasti läheks. Kui oled üldiselt teistest kiirem, siis sooritusega väga midagi ei juhtu. Aga vibuga sa ei tea kunagi, mis päev toob, see on ettearvamatu.

Vibulaskmine nõuab kindlasti suurt distsipliini. Kas oled üldiselt elus ja tegemistes ka distsiplineeritud?

Jaa, ma olen suhteliselt organiseeritud jah. Mul meeldib kõike hästi korrektselt teha. Mind ajab väga närvi, kui keegi mu plaane segab või teeb midagi valesti. Ilmselt on mul seetõttu hea distsipliin ka teistes eluvaldkondades. Vahel ma võib-olla sellest ise aru ei saa, aga teised on öelnud, et minu peale saab alati loota ja teen kõik hästi ära.

Kas vibulaskmine on sulle endiselt lust või pigem ratsionaalne ja professionaalne tegevus?

Mul on hetkel see nii automaatne, et lihtsalt teen ära ja ei mõtle. Kui tunnen, et ei viitsi trenni minna, siis teen selle ikka ära. Treeningmaht on võrreldes noorusega nii palju tõusnud, ei lase enam ainult paar korda nädalas, seega alati ei viitsigi seda sellise tundega teha, et aajee, ma tulin trenni! Aga sa lihtsalt teed selle ära ja tead, mille jaoks sa pead seda tegema.

Millised on sinu tulevikuplaanid ja suurimad unistused?

Ma tahakski ideaalis tulla maailmameistriks ja võita maailma suurim plokkvibuvõistlus The Vegas Shoot ära. Vegas Shoot on plokkvibulaskjatele kõige tähtsam ja suurim võistlus, kuhu tuleb kohale maailma paremik kõikidest riikidest. Need on kaks kõige põhilisemat asja, mida ma tahaksin saavutada.

The Vegas shoot on siseformaat ja maailmameistrivõistlused väliformaat. Maailmameistrivõistlused on tiitlivõistlused ja suurusjärgult teine kõige tähtsam võistlus peale olümpiamänge, aga kuna plokkvibu pole olümpiaala, siis meie jaoks on see esikohal.

Võistlusi on nii palju ja tahakski lõpuks nii, et saaksin ilusti vibulaskmisega ära elada ja võib-olla minnagi USAsse laskma, kuna seal turg on suurem ja palju rohkem võimalusi.