Kohutav! Filmirežissöör Anna Hints langes hääletades sarivägistaja ohvriks

Anna Hints meenutas saates "Impulss", kuidas teda 17-aastaselt vägistati ja kohe sellele järgnevalt ahistati ka seksuaalselt. „Hääletasin, sest see tundus selline lahe asi, mida teha: reisida, kohtuda inimestega. Mind võttis peale üks vanamees, kes tundus hästi sõbralik. Ta keeras auto metsa ja viis mind oma talu juurde, kust lubas bensiini võtta. Olin selleks ajaks juba väga hirmunud ja tardunud, sain aru, et midagi on väga halvasti. Ta lasi lõrisevad koerad auto ümber, seega mul polnud kuhugi minna. Ma ei osanud ka autot juhtida. Seejärel tuli ta noaga ja vägistas mind," avaldas Hints.

Kõnealune lugu kõlas ka tema enda loodud filmis „Savusanna sõsarad“, aga siis ilma näota. Nüüd rääkis ta esmakordselt sellest avalikult. Hints meenutas, et suutis sel ajal mõelda vaid ellujäämisele. „Mõtlesin, et mida ta selle noaga teha saab. Ta oleks saanud mind lõikuda ja ära tappa. Ma ei teadnud selle mehe kohta midagi ja arvasin, et vastu hakates tapab ta mind ära. Sel hetkel mõtledki ainult sellele, kuidas olukorrast eluga pääseda,“ paljastas Hints, et oli toona veel süütu ka. „See oli mu esimene seksuaalkogemus. Ma lihtsalt kangestusin,“ lisas ta.

Pärast vägistamistjuhtumit võttis naise auto peale noormees, kes teda ahistas ja talle alkoholi jootis ning teda üle keha katsus. „Ja siis ma olin seal teeservas, täiesti värisesin. Siis on selline šokireaktsioon, see tuleb hiljem. Et terve keha niimoodi väriseb. Siis tuli uus auto, autod sõitsid, üks mingi auto peatus ja nad märkasid, et ma olen seal tee servas. Neid oli kaks meest peal,“ paljastas Hints.

„Nad said aru, et midagi on juhtunud ja küsisid, mis on juhtunud ja ma ütlesin, et mind vägistati praegu. Nad ütlesid, et see oli väga halvasti, et siis sul on vaja konjakit. Siis nad viisid mind mingi maja juurde, andsid seal mingit alkoholi – oli see konjak või oli see midagi muud, mingi kange alkohol –, ja ütlesid, et nad viivad mind koju. Ja üks nendest meestest istus tagaistmele, kus mina istusin. Hakkasime sõitma ja ta hakkas mind käperdama,“ jätkusid naise õudused.

Tegu oli sarivägistajaga

Anna Hints tundis oma vägistaja aastaid hiljem ära ühest krimisaatest: „Seal näitas juhtumit, kus kaks tüdrukut oli ära röövitud, neid piinatud ja vägistatud. Nad pääsesid eluga. Kui oma vägistajat seal klipis nägin, hakkasin karjuma. Mul tuli veel lisaks süütunne, et kui oleksin toona politseisse läinud, oleks see mees varem kinni peetud. See oleksin võinud olla mina, aga tal hakkas minust vist kahju,“ mõtiskles ta.

Anna lisas, et otsis abi ka vaimse tervise spetsialistidelt, aga nende juures tegeles ta suuresti oma toitumishäiretega. „Ükski teareput ei öelnud mulle seda, et kui alaealisena on sind seksuaalselt ära kasutatud, siis täiskasvanuks saades on õigus veel kümme aastat alustada politseis menetlust.“

Anna ei läinud aga ka pärast seda politseisse. „Ma olin täiesti šokis, aga ma ikkagi ei läinud politseisse. Ma ikkagi ei läinud politseisse sel hetkel sellepärast, et inimesed minu ümber – need ei olnud enam pere, vaid ka inimesed ümber – ütlesid, et aga sa ei saa kuidagi tõestada seda, mis sinuga juhtus.“

Hints sai alles 30ndates aru, et ta ei olnud ise vägistamises süüdi. „Meie lood ei tohi olla nähtamatud ja kindlasti tuleb rääkida,“ avaldas ta.

Loe Anna täispikka intervjuud ERRist!

• Sisuturundus

EKSKLUSIIVINTERVJUU LIMPAGA | Vahel on seda uut raske leida

• Sisuturundus

Veebilehe optimeerimine