"Vajame rohkem ennetustööd!" Hasartmängusõltlased põhjustavad raskusi ka oma lähedastele

Erinevate uuringute järgi võib hasartmängusõltlane oma kasvavate probleemidega mõjutada negatiivselt isegi kuni 20 inimest enda ümber. Sotsiaalministeeriumi toel tegutsev nõustamiskeskus saab sõltlasi ja nende lähedasi omajagu aidata, kuid ressursse võiks palju rohkem olla.

Eelmisel aastal pöördus sotsiaalministeeriumi toel tegutseva Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse poole üle 200 inimese, mis on aga jäämäe tipp. Kui vaadata leviku-uuringut, siis hasartmängusõltuvuse riskirühma kuulub umbes 11% elanikest ja ning umbes 47% elanikest on viimase kahe aasta jooksul hasartmänge mänginud.

"See on väga suur number, me oleme Euroopas kõige kõrgema riskigrupiga. Riskigruppi kuuluvad mõningate probleemidega ja tõenäolised patoloogilised mängijad. Kantar Emori poolt läbiviidud uuringus on probleemse hasartmängimise hindamiseks kasutatud PGSI* (Problem Gambling Severity Index) testi, mis on üldpopulatsioonis kasutamiseks mõeldud sõeltest. See aitab hinnata üldist hasartmängimisega seotud käitumist ning eristab hasartmängimisest tingitud probleemidega mängijaid probleemideta mängijatest," kirjeldas Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse juht Silver Sternfeldt.

Sotsiaalministeeriumi poolt rahastatud Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskus tegeleb hasartmängusõltuvuse hindamise, nõustamise ja psühhoteraapiaga, pakkudes abivajajatele ning vajadusel ka nende lähedastele tasuta nõustamist ja teraapiat.

Sternfeldti sõnul tuleks Eestis hasartmängusõltuvuse osas kindlasti suuremat ennetustööd teha, et jõuda paremini õige sihtgrupini ning praegused ressursid pole kindlasti piisavad. „Vaja on rohkem ennetustööd ja rohkem tugiteenuseid, et pakkuda abivajajatele kompleksset paketti alates võlanõustamisest kuni lähedaste tugigruppideni välja. Hetkel pakume ainult teraapiat nii mängusõltlastele kui nende lähedastele. Teenuseid, mida pakkuda, võiks kindlasti olla rohkem.“

Kognitiiv-käitumuslikul teraapial põhineva teraapiaprogrammi näol saavad mängusõltlased kuni kümme individuaalset nõustamist. Lisaks saavad abi ka hasartmängusõltlase lähedased.

„Sageli pöörduvad meie poole ka inimesed, kelle lähedane, elukaaslane või laps on hasartmängudega kimpus. Tihti kaasneb sellega valetamist või varastamist ning sel puhul vajavad ka lähedased abi oma eluga toimetulemiseks. Meie pakume mängusõltlaste lähedastele kuni kolme nõustamist. Selle jooksul üritatakse aru saada, kas on kuidagi võimalik olukorda parandada või on vajalik inimest edasisse teraapiasse suunata," ütles Sternfeldt ja lisab hiljutisele ülevaatele viidates, et nende keskusesse pöördub ühe aasta jooksul tagasi alla viie protsendi inimestest, kes neilt juba abi on saanud.

Hasartmängusõltuvus kui käitumine ja sellega kaasnevad probleemid

Millal üldse on hasartmängude mängimine probleemne? Kas aastaid iganädalaselt loteriisid mängides? Sternfeldti sõnul on käitumine on kahjulik siis, kui see tekitabki inimese elus probleeme endale või oma lähedastele. Muu hulgas sõltub see ka inimese majanduslikust olukorrast ja tema igapäevaelust.

"Miinimumpalka teeniv inimene ei saagi endale lubada suuri summasid, mida kulutada. Kui aga väga jõukas inimene mängib iga kuu maha mitme inimese keskmise kuupalga, ei pruugi see talle otseseid probleeme tekitada. Samas võib hindamisel selguda, et tal on sõltuvus välja kujunenud. Jõuka inimesena ei pea võlgu võtma ega maha mängitud raha tõttu puudust kannatama. Teisest küljest räägime probleemsest käitumisest ja sellest, mida see võib inimese lähedastele põhjustada. Erinevate uuringute põhjal saab väita, et hasartmängur mõjutab oma käitumise ja tegevusega isegi kuni 20 inimest tema ümber. Number varieerub uuringutes, aga mõte on selles, et kui ühel inimesel need probleemid tekivad, siis väga paljud ümberringi kannatavad.“

Sõltuvused kujunevad sarnaste mehhanismide alusel

Sternfeldt ütles, et nii mängusõltuvusel kui ainesõltuvusel on ühiseid jooni. „Sõltuvus kujuneb välja sarnaste mehhanismide alusel ajus nagu näiteks tasusüsteem (ingl reward system – toim). Tegemist on sundkäitumisega, kus inimesel puudub kontroll oma käitumise üle ja sellega kaasnevad vääruskumused ja tuumveendumused, mis ei ole realistlikud. Inimesed usuvad, et nad suudavad raha võita, kuigi lõppkokkuvõttes on nende konto miinuses. Samuti käib sellega kaasas võitude tähtsuse suurendamine ja kaotuste pisendamine. Inimesele tundub, et tal läheb väga hästi, kuid tegelikkus on paraku teine,“ kirjeldas Sterndfeldt.

Samuti kuuluvad hasartmängusõltuvuse juurde korduvad ebaõnnestumised oma käitumist kontrollida, vähendada või lõpetada. Harvad pole ka probleemid vaimse tervisega ning rahutus ja ärevus. „Hasartmängusõltuvus ei esine enamasti eraldi, sellega kaasnevad ka muud probleemid, mille eest inimene üritab hasartmängude abil põgeneda. Komorbiidsus (mitme häire koosesinemine – toim) on tihti kõrge: näiteks meeleoluhäired, ärevushäired ja muud vaimse tervise probleemid.“

Spordiennustused on üha populaarsemad

Võrreldes 10 või 20 aasta taguse ajaga on vähemaks jäänud füüsilistes kasiinodes mängimist ning samuti on kasiinosid täna vähem kui varem. „Veebi teel mängimine on ajaga suurenenud, just spordiennustused. See on uus suur valdkond, millega me tegeleme. Tänasel päeval on küsimus selles, kui kättesaadavaks on mängud tehtud. Mida lihtsamaks see tehakse, seda rohkem mängijaid. Nii see paraku on.“

Veebi teel mängimise, sh ka spordiennustuste puhul on probleem ka selles, et hoolimata iseendale seatud hasartmängukeelust on võimalik sellest siiski kõrvale hiilida. Nimelt kehtib piirang ainult Eestis registreeritud ettevõtete ja portaalide puhul, mitte aga näiteks Soomes ja Lätis. „Aitaks laiem üle-euroopaline süsteem,“ võttis Sternfeldt kokku.

Reklaam mõjutab enim neid, kes niigi haavatavad

Erinevad ja hasartmängureklaami kohta tehtud uuringud ütlevad Sternfeldti sõnul, et enim on sellest mõjutatavad kõige haavatavamad grupid, näiteks alaealised või vanurid ja juba hasartmängusõltuvusega inimesed. Samuti need, kellel on sõltuvus alles välja kujunemas. „See on tõsine mõttekoht, kas üldse peaks hasartmängureklaami lubama või mitte. Peame mõtlema, kas me saame neid ohustatud ja haavatavaid gruppe kuidagi paremini kaitsta reklaami mõju eest. Kuidas teha reklaami sellisel viisil, et mitte teha suuremat kahju neile, kellel on juba probleemid. Mõnes mõttes tundub see võimatu missioon.“

*(Ferris & Wynne, 2001; Vetik, 2016)