INTERVJUU | Hard Rock Laager 22! Peakorraldaja: seadsime lati enda jaoks kohe kõrgele

Muusik Kaido Haavandi seisab juba 2002. aastast alates hea selle eest, et Eestis oleks üks autentne ja piisavalt omanäoline festival käredama muusika austajatele. Tõsi, aastatega populaarsemaks muutunud festivali rohkem kui 2000 külastaja seas leidub omajagu neidki, keda meelitab pigem üldine melu ja sõbralik atmosfäär ning kellele lavalt kostuv on teisejärguline. Siiski on juuni lõpp Vana-Vigalas paljudele omamoodi palverännakuks, kuhu minnakse koos parimate sõpradega just konkreetseid helisagedusi kuulama.

Hard Rock Laager toimub alates 2002. aastast. Meenuta veidi esimese festivali korraldamisega seonduvaid eesmärke ja võimalusi. Mis on olnud aastate jooksul kõige suurem üllatus seoses festivali arenguga?

Kuigi festivali algusaastatel oli Eesti muusikamaastik sootuks teise ilmega, kehtivad toona sõnastatud eesmärgid tänagi – korraldada raskemuusikafestivali tasemel, mis lubaks esinema kutsuda ka nimekaid bände ja pakkuda publikule võimalust näha suurel laval kõrvuti kodumaiseid lemmikuid ja maailmanimega välisartiste. Paarikümne aastaga on võimalused nii tehniliselt kui teenuste poolelt kõvasti arenenud, kuid julgen väita, et Hard Rock Laager seadis lati enda jaoks kohe kõrgele ja näitas eeskuju paljudele teistele üritustele, mis seni meenutasid rohkem külasimmaneid, millele oli külge poogitud improviseeritud lavanurk ja artistid olid rohkem taustabändi rollis. Alustades ei oleks me kindlasti osanud unistadagi, et tähistame varsti 25. tegutsemisaastat, et Vana-Vigala on sihtkohana suurte agentuuride kalendrites olulisel kohal ja et oleme sealsamas jõekäärus saanud tänulikult kätt suruda kümnetel iidolitel, kes on meie jaoks olnud metal-muusika absoluutsed staarid.

Hart Rock Laager on aastatega järjest populaarsemaks muutunud, samuti on laienenud teiste muusikafestivalide ring. Kas HRLi saab enam väga nišiteemaks nimetada? Mis teeb HRLi täna eriliseks?

Nišiteema oleme me jätkuvalt, kuid tänapäeval on kõik „nišid” ja subkultuurid laiemale üldsusele kergemini kättesaadavad ja kunagine raske saladuseloor on muutunud õhukeseks ja läbipaistvaks. Kui kunagi oli visa kaduma eelarvamus, et käredama muusika kuulamine tähendab kohe okultistlikke kalduvusi ja tätoveeringute kandmine vanglastaaži, siis nüüd kuulab ka keskmine kontoritöötaja, mida hing ihaldab ja pole haruldane, et pensioni välja teeninud habemik hüppab hoopis tsikli selga ja asub maailmaturneele. Küll aga on Hard Rock Laagril endiselt mängida unikaalne roll, sest Eestis pole kõrvale panna ühtegi festivali, mis toob teadlikult lavale ka kõige ekstreemsema metal-muusika ja millel on reaalselt rahvusvaheline mõõde, mille artistinimistus on bände, mida hinnatakse peaesinejatena terves maailmas. Võib kerge muigega ka väita, et 2020. aasta koroonapiirangute tingimustes oli HRL oma lubatud tuhande külastajaga Euroopa suurim metalfestival, sest teised üritused olid sunnitud aasta vahele jätma!

Aga võib ju öelda, et HRLi külastajate ring on järjest mitmekesisem ja sugugi kõik ei kuula igapäevaselt karmi kütmist ja müristamist?

Tõsi ta on, et lisaks läbi ja lõhki „rokenroll” elustiiliga külastajatele tuleb Vana-Vigalasse kohale väga palju ka neid, kes naudivad festivali kergema kõlaga bände või kellele on sümpaatne Laagri karmi fassaadi taga peituv sõbralik atmosfäär ja väga lahe looduslähedane äraolemine. Ma ise väga loodaks, et teadlik armastus raskema muusika vastu on see, läbi mille inimene meid leiab, kuid veelgi olulisem on hoolivus kogu skene suhtes ja soov olla osa sellest liikumisest, protsessist, mida Laager on juba mitukümmend aastat esindanud.

Too palun esile mõni aspekt seoses festivali korraldusliku poolega, mille peale kontserdikülastajad ei oskaks üldse tulla?

Korralduslik pool erineb päris palju sellest, mis vaatab inimesele vastu plakatilt, kus on reas uhked artistid. Veel nädal enne Laagrit on festivaliala lihtne looduslik plats, kuhu tuleb suuremalt jaolt kõik kohale tuua, et luua keskkond, kus tuhanded inimesed saaksid mitu päeva täisväärtuslikult elada ja muusikat nautida. Vahel võib ka üks väsinud kaabel või valesti arvestatud generaatori kütuseliiter tekitada süsteemis tõrke, mis doominoefektina kogu masinavärgi seisma paneb. Peakorraldajana on minu asi festival kokku panna, kuid koos hoiavad seda tegelikult need inimesed, kes tagavad meile kõik mõnusaks äraolemiseks vajaliku, alates elektrist ja lõpetades tualettide ja kätepesuvõimalusega.

Kui lihtne või keeruline on aasta-aastalt uudsust ja originaalsust säilitada?

Originaalsusega probleeme meil pole, kuid uudsusega võime me ühel hetkel jänni jääda sellel lihtsal põhjusel, et üks meie eesmärkidest on elus hoida võrdlemisi „vana” mudelit... ja selles ehk peitub ka osa meie „originaalsusest”. Mul on tunne, et bändi tegemine sellises formaadis, kus andekad ja kõrgete ambitsioonidega inimesed saavad reaalselt kokku ja mängivad instrumente sellisel moel, mis tuhandetel vaatajatel suu lahti võtab, on kaduv kunst. Kindlasti püüame me tuua publikuni nii juba eelmisel sajandil hoo sisse saanud staarid kui ka energiast pakatavad bändid, mis teevad oma tähelendu just nüüd ja praegu. Jääb üle vaid loota, et neid bände jagub pikalt! Muus osas on festivalil arenemisruumi küll ja veel just elu-olu osas, nii et selles mõttes ei saa festival kunagi valmis ja korralduse poolelt on meil igal aastal midagi „uudset”.

Mille põhjal toimub esinejate valik? Ilmselt on kergem saada jaole neile, kes samal ajal Euroopas nagunii ringi tuuritavad? Mis on olnud kõige kaugem riik, kust artist on esinema tulnud?

Tõsi ta on, et kauge kandi bändid lihtsalt meie pärast siia kohale ei lenda, kuid on olnud juhtumeid, kus Hard Rock Laager on bändi jaoks kinnitatud kui esimene Euroopa kontsert ja selle ümber on punutud terve turnee. Suur oli minu üllatus, kui festivalile eelneval päeval helistas mulle Austraalia bänd 4Arm ja teatas, et jõudsid liinibussiga Vana-Vigalasse ja otsivad kõige ägedamat kohalikku kõrtsu, mina aga olin valmis neid vastu võtma päev hiljem Tallinna lennujaamas... Päris kõigilt kontinentidelt meid külastatud pole, kuid kaugemateks maadeks on juba mainitud Austraalia, aga ka Argentiina, Jaapan ning tänavu esmakordselt Mongoolia. Vahel mängib logistikas rolli seegi, kas siia soovitud bänd mängib samal nädalavahetusel naaberriigis.

Millist melu ja ajaveetmisvõimalusi võib lisaks bändidele sel aastal veel oodata?

Meie fookus on kindlasti bändidel, ent kui kõrv vajab puhkust ja lemmikartistini on veel tunde aega, siis saab palava ilmaga käia ujumas ja ning vilumaga kuumas saunas, laupäeva hommikul on eraldi korraldatud osavusmängud ja rammukatsumised meie magala viikingitelgis ja lisaks muidugi soovitaks teha tiiru Vana-Vigala mõisapargis, sest tegu on tõeliselt ilusa kohaga. Üldiselt on parimad peod need, mis sünnivad heast seltskonnast enesest ja me pole näinud põhjust tekitada kohapealset lõbustusparki, et inimestel eraldi meelt lahutada. Need sõbrad, kelle te leiate Hard Rock Laagrist, jäävad teile eluks ajaks!

Maitsed on muidugi erinevad, aga milliste artistide pärast tasuks sinu arvates sel aastal eelkõige kohale tulla?

Peaesineja Arch Enemy on hetkel kuulsuse tipul ning naisvokalisti Alissa White’i energiast osa saamine on kindlasti eraldi kogemus. Samuti on raske leida metalfestivalilt midagi nii eksootilist kui seda on Uuhai Mongoolia rütmide, pärimuspillide ja kõrilauluga. Väliskülalisi on teisigi, ent kui siia kõrvale panna kohalikud Metsatöll, Intrepid, Herald, DND, Wiiralt siis võiks muusikasõbral juba sooned tukslema hakata küll! Kokku astub meil kahe päeva jooksul kahel laval üles 22 artisti meilt ja mujalt!

Mis tunne sind valdab, kui töömehed on viimase lavadetaili kokku pakkinud?

Esmane emotsioon tuleb külastajate pilkudest ja see on reeglina sügav rahulolu. Tean, mida see sündmus paljude külastajate jaoks tähendab ja sellest tundest osa saamine täidab tänulikkusega. Loomulikult segab ürituse lõpp sellesse tunnete kokteili ka hea annuse kurbust, mis vahest on justkui vabalangemine tumedasse tühjusesse, kuid festivali kokkupakkimisele järgneb veel tegus otsade kokku tõmbamise periood ja nii ei jää nukrutsemiseks aega – paar kuud hiljem algavad ettevalmistused juba järgmiseks suurepäraseks Hard Rock Laagriks!