SUUR LUGU | Teet ja Kristjan avavad ukse Kaukaasiasse: lõpuks tekkis tunne, et filmida võib ainult tühermaal!

Reisisellid Teet Margna ja Kristjan Jõekalda külastasid Kaukaasia piirkonda kümnenda "Kaks kanget" reisisaate raames juba möödunud aasta sügisel ja reis kestis veidi üle kolme nädala. Teekonda alustati Aserbaidžaanist ning rännati seejärel läbi Gruusia ja Armeenia. Gruusias liitus reisiseltskonnaga ka varem "Kahe kange" reisidel kaasa teinud rännumees Tiit Pruuli. Teet ja Kristjan räägivad nüüd, mida nad Kaukaasia kohta reisi jooksul õppisid ning kui keerukaks kujunes saate tootmine päriselt.

Teet Margna kirjeldab kaukaasiat kui mägismaad ja piirkonda, kus on ajalooliselt toimunud väga keerulisi sündmuseid. "Sealt on läbi rännanud erinevad rahvad, seal on peetud sõdu ja lahinguid ja see on kestnud väga pikalt. Seetõttu on seal ka geopoliitiliselt keeruline olukord. Näiteks Aserbaidžaan ja Armeenia on omavahel konfliktis ja sõjajalal seetõttu, et mis territoorium nüüd kellele kuulub." 

Kristjan Jõekalda rääkis TV3 portaalile juba möödunud sügisel, et kuigi kõikides külastatud maades kohtasid reisisellid suurt külalislahkust, siis sellist vihkamist nagu ta Kaukaasia rahvaste vahel koges, pole ta varem kusagil tundnud. Isegi ühest riigist teise liikumiseks pidid rännumehed kasutama auto asemel lennukit. Nüüd lisab Jõekalda, et Kaukaasia rahvad võistlevad ka selle pärast, et kellel on miski kõige vanem: "Ükskõik, millisesse (Kaukaasia - toim) riiki sa lähed, öeldakse, et meil on kõige vanem: kõige vanem veini tegemise (traditsioon - toim), kõige vanem veinipunsu, kõige vanem ükstapuha mis."

Teet lisab, et ühes aspektis ollakse aga Kaukaasias ka ühel arvamusel. "Kõigis nendes kolmes riigis ollakse ühel nõul, et just see on veini sünnipaik." 

Nõuka-aegset nostalgiat kohtab Kaukaasias vähe

Nii Aserbaidžaan, Gruusia kui ka Armeenia kuulusid sarnaselt Eestile Nõukogude Liitu. Teedu ja Kristjani reisisaate üheks eesmärgiks on vaatajatele näidata, kuidas on peale Nõukogude Liidu varisemist Kaukaasia riigid edasi arenenud. Nende sõnul kohtab seal nõuka-aegset nostalgiat tänaseks päevaks aga üsna vähe.

"Mina ootasin seda vana Nõukogude Liitu palju rohkem, sest ikka ju kuskil saadetes näidatakse, et seal on vanad mägikülad, kus sõidavad ringi Žigulid. Mägikülas see vana Žiguli ongi, aga linnatänavatel vuravad ikkagi tänapäevased autod. Kõige rohkem raha on kahtlemata Aserbaidžaanil, sest neil on maavarad ja nafta. Kõige uhkemad pilvelõhkujad ja suurimad kaubamajad on samuti Aserbaidžaanis. Kas seal keegi ka sees käib ja midagi ostab, see on juba iseasi," räägib Jõekalda.

Teet nõustub, lisades, et nõuka-aegset nostalgiat ei ole mõtet Kaukaasiasse otsima minna. "Vana nõuka-aja nostalgiat pole mõtet enam isegi sinna piirkonda otsima minna. Seda sealt ei leia." Kristjan sekundeerib, et kõik külastatud riigid on oma arenguga edasi läinud ning keegi pole seisma jäänud. "Lihtsalt ühel riigil on naftat," nendib ta.

Aserbaidžaan valmistas Teedule ja Kristjanile väljakutse

Aserbaidžaanis tuli saatemeeskonnal silmitsi seista mitmete piirangutega. Möödunud sügisel avaldas värskelt Kaukaasiast naasnud Kristjan, et Aserbaidžaanis ei tohtinud filmida isegi eelajalooliste inimeste muuseumis. Filmimine oli keelatud ka bussis ning kaamerad keelati bensiinijaamas, sest see olevat sõjaliselt tähtis objekt.

Teedu sõnul on siiani ebaselge, kust jooksevad kindlad punased jooned Aserbaidžaanis filmimise puhul. "Meil oli Aserbaidžaanis giid, kes rääkis meile, mida on lubatud (filmida - toim) ja mida pole tema arvates kindlasti lubatud (filmida - toim). Temast võib aru saada, et ta võis olla mures nii-öelda enda pärast," räägib Margna.

Ta lisab: "Meie võime seal lõpuks filmida mida tahame, aga kui mõni ametnik võtab meie materjali ja näeb, et olemegi kogemata filminud mõnda naftapumpa, mis ei ole tegelikult mingisugune strateegiline objekt ja see tekitab talle (giidile - toim) pahandusi, siis pole mõtet seda teha."

Kristjani sõnul üllatus aga isegi giid, kui öeldi, et filmida ei tohi eelajalooliste inimeste muuseumis. "Kui käisime eelajalooliste inimeste näitusel ja seal öeldi, et ei tohi (filmida - toim), siis isegi tema (giid - toim) ei saanud enam aru ja ütles, et miks siis nüüd ei tohi. Kui on mingid topised või kujud lihtsalt valmis õmmeldud selle kohta, milline võis inimene välja näha 10 000 aastat tagasi, siis ka tema ei saanud aru ja rühmas selle peale käega, et kui ei või (filmida - toim), siis ei või."

Teet lisab, et giid rääkis neile ka lugusid filmimise piirangute vastu eksinud võttegruppide saatuse kohta. "Ta (giid - toim) kirjeldas seda, kuidas välismaalastest televisioonigrupid on filminud midagi keelatut, seeläbi maalt välja saadetud, saanud suure rahalise trahvi ja hea, et üldse vangi pole pandud. Kui lähed sinna reisisaadet tegema ja igal sammul kuuled neid hoiatusi ja keelde, siis lõpuks tekkis tunne, et filmida võib ainult kusagil stepis või tühermaal."

Sekeldused kohalike miilitsatega

Kristjan selgitab, et reisi jooksul tuli paaril korral tegemist teha ka kohalike võimuesindajatega. Üks sellise seik leidis aset väikeses mägikülas, kus telemeestele kutsuti miilits, et teada saada, mida nad seal kaamerad käes teevad.

"Oli laupäev või pühapäev ja tänavad olid inimestest tühjad, kuna rahvas oli kirikus. Meie tulime sinna, kaamerad olid käes, käisime ringi ja ju seal kellelgi tekkis küsimus, et kes need on, miks nad käivad siin kaameratega ringi ja mida nad siit otsivad," räägib Kristjan, lisades, et seejärel tuli enda tegevusest aru anda kohalikele korrakaitsjatele.

"Ma arvan, et tegelikult samamoodi oleks olnud ka kuskil Eesti külas. Vahe oleks olnud lihtsalt selles, et meil poleks keegi politseisse helistanud, vaid oleks mindud välja uurima ja küsitud, et mida sa siin teed. Seal tuli politsei, sest see on kõige kindlam," sõnab Kristjan, kinnitades, et peale vestlust korrakaitsjatega võisid nad külas rahulikult edasi viibida ning suuremaid sekeldusi see kaasa ei toonud.

"Teine kord oli see, kui sõitsime mööda suurlinna ringi ja Villemil oli kaamera autost väljas, et filmida sõitu ja liiklust. Peale jäi ka üks miilits, kes märkas seda ja pidas meid kinni. Ta ütles, et kallid sõbrad, kui mul poleks mundrit, siis ma kutsuksin teid külla ja pakuksin veini, aga ma olen mundris ja miilitsat filmida ei tohi, kustutage materjal ära," lisab Kristjan.

Kaukaasia elu näeb saates "rohujuuretasandil"

Nii Teet kui ka Kristjan toovad Kaukaasiast rääkides välja erakordse külalislahkuse, mida kohati oli isegi veidike liiga palju. Kristjani sõnul näeb saates kohalike elu "rohujuuretasandilt" vaadatuna ning selleks on üks kindel põhjus. "Kui muidu on keelebarjäär, näiteks Mehhikos, siis sellel reisil (seda polnud - toim)."

Teedu sõnul sobis Kristjanile kohalikega suhtlemine väga hästi. "Kristjanile meeldib inimestega suhelda. Võõras keeles ei oska, aga vene keeles saime seal hakkama ja Kristjan õppis toidu ja veini valmistamist ning ütles tooste. Külalislahkus on tõesti kõigis nendes kolmes riigis lihtsalt midagi erilist."

Teet lisab, et isegi Aserbaidžaanis rännumehi sõidutanud giid oli äärmiselt külalislahke, olenemata sellest, et soovitas meestel enamikes paikades mitte filmida. "Ta kutsus meid enda juurde koju, tutvustas meile oma abikaasat, poega ja tütart. Tema naine tegi meile õhtusöögi. Ta avas oma meile oma kodu ja sõbrunes meiega kõige siiramal tasandil. See, kuidas ta meie sõitude ajal rääkis, kuidas maailmas peab valitsema sõprus, vendlus ja lahkus, oli kõik väga südantsoojendav ja tore."

Teedu kinnitusel oli sarnast külalislahkust tunda ka Gruusias, kus avatud väravatest kutsusid rännumehi enda juurde võhivõõrad inimesed, et neid veiniga kostitada. "Armeenias külastasime ka Eesti kuulsa kunstniku Karl Burman juuniori poega, kes on rahvuselt eestlane, aga elanud kogu oma elu Armeenias. See oli nii liigutav hetk, kui me temaga Jerevanis Muhu leiva kaupluses kohtusime. Armeenia pealinnas Jerevanis on Muhu leiva pood, täiesti ootamatu. Ta kutsus meid ootamatult enda juurde koju, kus tema naine oli teinud meile õhtusöögi."

Kristjan lisab, et saadete jooksul suheldakse veel teistegi eestlastega. "Mul endal oli üks koolivend seal, kellega trehvasime ja tegime paar sõna juttu, sest ka tema on sinna läinud ja rääkis oma eluolust. Need on vahetud lood."

Kõikidest riikidest saab kätte õige maitse

"Suures plaanis midagi kripeldama ei jäänud. Saime kõikidest riikidest õige maitse või arusaama, kuidas seal on elada või milline on selle riigi kultuur. Mul on natuke kahju, et me ei saanud Armeenias veeta veel paari sooja sügispäeva. Armeenia oleks võinud minu jaoks isiklikult olla veidi pikem," kinnitab Teet. "Mina arvan seda, et see on üks humoorikas ja mõnus kulgemine läbi kolme Kaukaasia riigi," lisab ta.

Teedu sõnul on peale igalt reisilt tulekut tunne, et just see kõige viimane retk on olnud kõige parem. Kristjani hinnangul võib aga sageli enda ja publiku arusaam olla kardinaalselt erinev.

"See, mis võib endale tunduda südamelähedane, ei pruugi olla üldse nii vaataja jaoks. Mõni riik võib endale tunduda selline, et miks me üldse sinna läksime, seal pole midagi. Samas on nii, et poes tuleb mitu inimest vastu ja ütleb, et see meeldis kõige rohkem. Võta nüüd kinni, ühele meeldib üks, teisele meeldib teine," selgitab Kristjan.

Kristjani sõnul võiks Kaukaasias reisida ka tööväliselt. "Need on sellised riigid, kuhu võiks minna pundiga. Kui kaamerat ei ole, siis miks mitte kõik need riigid läbi käia. Ma arvan, et see oleks väga lahe, sest väga palju arvavad tänaseni, nii nagu minagi arvasin, et see on endine Nõukogude Liidu ala, kust ei ole see Nõukogude hõng siiani lahkunud. Tuleb aga välja, et on ja seda oleks lahe vaadata ka teistel."

Reisiseiklus "Kaks kanget Kaukaasias" on TV3 eetris neljapäeviti kell 20.00! Saade on nähtav ka TV3 Play vahendusel!