Jana Toom ei taha valijate meelsust kontrollida: inimene võib uskuda lamedat maad või makaronimonstrit

Eestis elab 80 000 Vene kodanikku. Viimati valimas käinutest eelistas 75% Putinit. Liidame siia veel 70 000 välismaalase ehk nn halli passiga elanikku, kellest Eesti riik väga palju ei tea. Praeguse põhiseaduse kohaselt saavad nad kõik järgmisel sügisel kohalikel valimistel hääletada. On see demokraatia osa või hoopis julgeolekuoht? "Laser" ja Marii Karell tegi intervjuu poliitiku ja Euroopa Parlamendi liikme Jana Toomiga.

Miks on saanud vene kodanike kohalike omavalitsuste valimistel hääletamisest meil julgeolekuküsimus?

Tegelikult ei ole. Kui me loeme KAPO hinnanguid, siis nemad ei käsitle kohalikke Venemaa kodanikke kui julgeolekuohtu.

Ka Eesti kodanike seas on inimesi, kes ei jaga kokkulepitud väärtusi. Nende suhtes ei ütle keegi, et nemad on julgeolekuoht, sest me saame aru, et see on demokraatia osa.

Kui me vaatame hääletusi, siis näiteks olemas on rahvaluule, et kohalikud vene kodanikud hääletavad Putini poolt, ja meil olla isegi kõrgem Putini toetuse protsent kui Tšetšeenias.

Eelmistel Venemaa presidendivalimistel Eestis käis hääletamas neljandik Venemaa kodanikest. Nende hulgas oligi Putini toetusprotsent 90%?

Vene presidendivalimistel Eestis viimati hääletas 2 600 Vene kodanikku. Ka nende hulgas kukkus Putini toetus 75% peale.

Me võime vaadata teistpidi. Meil on 80 000 Venemaa kodanikku. 2 600 hääletas. Ülejäänud 77 400 kohta me lihtsalt ei tea, mis nende meelsus on.

Kas me peame teadma, mis on inimeste meelsus demokraatlikus riigis? Kas sa ise ka kuuled, mis sa praegu räägid? On see normaalne? Kas riik peab teadma inimeste meelsust? Päriselt?

Aga oli ju see mõte ka, et enne, kui lased sedeli hääletuskasti, ütled, mis sa arvad Ukraina sõjast?

See ei ole ju hea mõte! Selles leppisid vist kõik kokku, et see pole normaalne, et me läheme inimestelt meelsust kontrollima. Inimene võib uskuda, et maa on lame või et on olemas makaronimonster. See on tema põhiõigus. Ta võib uskuda mida iganes.

Kui me läheme nii kaugele, et hakkame kontrollima inimeste meelsust enne, kui nad lähevad valimiskasti juurde, siis me võime vabalt ka valimised ära jätta. Meelsus on ju teada, milline peab olema.

Me võib-olla lihtsalt ei taha, et kui nad on Putini-meelsed, siis miks nad peaksid meie riigis neid asju arutama? Miks nad peaksid otsustama meie eest?

Et seda ei taheta, sellega ma olen nõus. Aga kas see on õige? Me võib-olla ei taha väga paljusid asju, mis ei ole kooskõlas inimõiguste ja demokraatiaga. Aga kas me peame soosima neid madalaid instinkte? See on see küsimus.

7. novembril läks Riigikogus eelnõu läbi, allkirjad läksid sinna alla. Allkirju tuli vähem.

Naljakas on see, et see päev, 7. november, on oktoobrirevolutsiooni aastapäev.

Ma ei teadnud seda. Meie Eestis ei tea seda.

Seda teavad täna kõik minuvanused inimesed, et 7. november on oktoobrirevolutsiooni aastapäev. Revolutsiooni aastapäeval sisse antud seaduseelnõu. Ma loodan, et see ei lähe mingil põhjusel läbi. Aga vaatame, elu näitab.

Mulle väga meeldib, et see on tõsine arutelu ühiskonnas. Ma näen ka Eesti arvamusliidreid, kes julgevad võtta sõna sellele teemal, et see ei ole hea mõte. Arvamusliidrite seas, kusjuures on ka sotsid, see on omaette teema. Mis seal erakonnas toimub, on arusaamatu.

Marju Lauristin, kes on sotsioloog ja mõõdab ühiskonna temperatuuri, saab väga hästi aru, milline hoop on see ühiskonna sidususele. Tema on vastu, aga teda ei võta keegi kuulda.

Ossinovski on vastu, aga teda ei võta keegi kuulda.

Ida-Virumaa sotsid räägivad kõik ühest suust, see on väga halb mõte. Keegi neid ei kuula.

Lauristin toob välja oma lõimumisuuringus, et lõimumise puhul on hästi oluline, et isikud, keda me soovime lõimuda, tunneksid, et nende vastu on usaldustunne. Et nad tunneksid, et nad on ühiskonnas oodatud kodanikud.

Õige. Seda nad ei ole. See kaob ära. Siin on veel teine asi, mis teeb mind väga murelikuks. Et see eelnõu praegu läbi suruda, sisestati ühiskonda mõte, et Vene kodanikud Eestis on julgeolekuoht. Ma usun, et paljud läksid sellega kaasa.

Samas Vene kodanikud Eestis ei käi valimas, aga nad töötavad siin. Nad on ajakirjanikud, nad on õpetajad, nad on arstid. Kas nüüd hakkame järgmisena arsti juures talle otsa ja küsima, et mis pass sul on. Et äkki saad teed mulle mingisuguse mürgisüsti. See nõiajaht kogub tuure ja see ei ole hea.

See kindlasti polariseerib ühiskonda – eestlased vs venelased. Polariseeris juba see, kui Ukrainas täiemahuline sõda algas. Kui sellest ajast on mõõdetud Eesti inimeste temperatuuri muukeelsete suhtes, siis Eesti inimestele iga aastaga üha rohkem käib närvidele, kui nad kuulevad vene keelt või, mis veel hullem, nad peavad ise vene keeles suhtlema.

Jah, seda ma tean ka. Üks mu hea tuttav rääkis, et ühes suures ja heas Eesti gümnaasiumis, tuli e-kooli kakskeelne kuulutus, et tuleb vene keelne ring.

Vanemad tõstsid kisa, et nemad seda kirillitsat ei taha näha. Siin on Putini-tähekesed. See pole normaalne.

Poliitiliselt köetakse seda kogu aeg üles. See on lihtsalt väga rumal. Euroopa Liidu 15 liikmesriigis on õigus hääletada kohalikel valimistel kolmandate riikide kodanikel. Kaasa arvatud Venemaa ja Valgevene kodanikel. Enamgi veel, kümnes liikmesriigis nad saavad ka kandideerida.

Selle muudatusettepanekuga me avaldame umbusku omaenda kodanikele.

Küsimus on, kes moodustavad vene kodanike hulga? Kui me vaatame tööhõivet, siis kõiki aastaid võrreldes on rekordiline vahe eestlaste ja venelaste tööhõives venelaste kahjuks. Mitte kunagi ei ole tööhõive olnud Vene kodanike hulgas Eestis nii madal.

Siin on veel mitu tegurit. Esiteks võtame Ida-Virumaa. Meil on omavalitsused, kus Eesti kodanikud on vähemuses. Sillamäe linnas on Eesti kodanikud vähemuses. Kui me võtame meie valimisaktiivsuse, siis see on alati madal, 50% piires.

Kui nüüd 2500 Eesti kodanikku valib Sillamäe linna juhtkonna, siis ma ei tea… Ma ei ütle, et see ei ole legitiimne juhtkond. Või mittelegitiimne. Küsimus on selles, kuidas see suhestub ülejäänute elanikega. Kuidas nemad tunnevad, kas neid üldse võetakse kuulda, kas neid esindatakse.

Ameerika revolutsiooni turbulentsete aegade slogan polnud asjata no taxation, without a presentation. See on elementaarne asi. Maksumaksjad on ju kõik. Ma ei saa siiralt aru, kas päevapoliitilises jahis ei saada tõesti aru, kui ohtlik see on. Ma ei räägi, et see on piiriäärne ala.

Meil on rohepööre ja selle sõlmpunkt on Ida-Virumaa. Seal on riigi kõige kõrgeim töötuse määr ja kõige madalam sissetulek. Me võtame hääleõiguse ära ja ütleme, et me teist hoolime. Te olete meie inimesed. Kas keegi seda üldse usub?

Kui küsiti Vene kodanike käest, millisel juhul nad üldse kaaluksid, et võtta Eesti kodakondsus, vastas neist 91 protsenti, kui nad saaksid hääletada. Kui sellest sõltub minu hääleõigus, oleksin ma valmis kaaluma, kas ma võtan selle.

Ma olen ka endine ajakirjanik. Mul on harjumus küsida spetsialistidelt infot, kui sotsioloogid ütlevad, et see on halb mõte. Ka Kapo ütleb, et see on halb mõte, siis keda ma peaksin kuulama?

Kas tõesti poliitikut, kes tegeleb sellega, et elimineerida valimistel teatud hääled, mida tema ei saa? Kus on see adekvaatne analüüs? Kus on mingisugune analüüs, millised saavad olema tagajärjed?

Mandaatidega võiks tunduda, et teie olukord Narvas hoopis tugevneb. KOOSi eest ei saa mittekodanikud hääletada kohalikel omavalitsuste valimistel. Tõenäoliselt hääletavad nad rohkem teie poolt.

Miks nad ei saa hääletada KOOSi eest? Mis see probleem on? Tuletan meelde, et Aivo Petersoni ja KOOS-i poolt hääletas rohkem inimesi Riigikogu valimistel kui vene kodanikke Putini poolt Eestis. Meelsus ei ole passis.

Ma tuletan meelde, et Aleksei Navalnõil oli Vene pass. Pikk rida poliitvange ja Vene opositsionääre on Vene passiga. Tegelikkuses on see meeletult totalitaarne mõtteviis, kui me tõmbame võrdusmärgi kodakondsuse ja valitsuse, presidendi või riigi poliitika vahel.

See tähendaks, justkui praegu hakkaks massiline emigreerumine Ameerikast – kui Trump võitis, siis kõik Harrise pooldajad peavad kodakondsuse üles ütlema?! See niimoodi ei käi. Reaalelus niimoodi ei käi. Riik on midagi muud. Vene riik ei ole Putin.

Tore võrdlus Ameerikaga, kus poliitika on väga polariseerunud. Mulle tundub, et me oleme ka keeleküsimuses liikumas sinnapoole, et on venekeelsed ja eestikeelsed ja nad on omavahel tülis.

On. Kasvõi seesama Stjopa – Kanal 2 reportaaži venekeelne poiss. Kui ma lugesin Eesti kommentaare Eesti meedias, siis süda läks pahaks. Päriselt. Täiskasvanud inimesed kirjutavad selliseid inetusi väikese lapse kohta. Umbes, et nii väike ja juba tibla. Ma ütlen seda ema ja vanaemana.

Mul on 7-aastane pojatütar. Kodus räägitakse poola keelt ja vene keelt. Eesti keelt ta oskab, käis Eesti lasteaias ja läks eesti kooli esimesse klassi. Neli nädalat hiljem tuleb Eesti koolist ja küsib, et issi, me oleme venelased, millal me ära kolime? Saate aru?!

Mul on teine tütretütar, kes õpib Belgias. Ta on 7-aastane. Ta õpib seal neli aastat. Tema isa on turkmeen. Tal on turkmeeni nimi ja perekonnanimi. Tal pole nelja aasta jooksul kunagi sellist küsimust küsinud. Kas ma olen ikka õiges riigis? Kas ma ikka kuulun siia? Kedagi ei huvita. Ta on oma inimene.

Aga siin – puhta eesti keelega laps ja sellised küsimused! Milles asi? Klassiõed tulid koju ja vaatasid, et ema räägib poola keelt. Kohe tuli: Kolige minema!

See on toksiline ja asi levib kuidagi, ma lihtsalt näen seda. Ja see pole okei. See teeb väga murelikuks.

Poliitilised käigud ei soosi, et see asi vaibuks. Ka täna tuli uudis selle kohta, et venekeelsete veebisaitide leviku peaks peatama ja justiitsministeerium kõige ees paneb kinni oma venekeelse saidi ja jääb ainult eestikeelne valik.

Ma pole üldse üllatunud. See kõik liigub selles suunas. Teisest küljest on need poliitiliselt väga küünilised käigud. Meil on teised probleemid. Meil on inflatsioon. Me olime kunagi digiriik. Meil oli siin tiigrihüpe. Praegu oleme Euroopa Liidus tehisintellekti osas tagant kolmandad. Kõik meie digiedu on maha mängitud. Me oleme majanduslikult Lätist ja Leedust maha jäänud.

Meil läheb halvasti, aga millega me tegeleme?! Sisemine nõiajaht, mis mobiliseerib inimesi, on poliitilise asendustegevus, mis annab sulle mingisugust liikumist, kuid ei paranda meie olukorda. See on ju väga suur probleem.

Millega tegeleb Riigikogu? Kas te, sõbrad, ei tahaks rääkida arstiabi kättesaadavusest, õpetajate palkadest? Ei. Räägitakse hääleõigusest. See on asendustegevus, millega tõmmatakse kaasa terve ühiskond nagu musta auku. See on rumal ja ohtlik.

Inimesed ütlevad, et me elame Eestis. Me tahame, et siin räägitaks eesti keeles. Kui raske on aru saada, et eestlased võtavad omaks ainult neid inimesi, kes räägivad eesti keelt?

Eestlane võib võtta omaks, mida ta tahab või keda ta tahab. Kui tuleb väike laps ja hakkab rääkima arstiga prantsuse keeles, siis arst võtab telefoni välja ja suudab selle asja lahendada. Vene keele puhul aga ei võta, vaid läheb meediasse kaebama. See on ka suhtumise küsimus.

Kui Eesti inimestelt küsiti, kas on okei, kui Eesti peaminister oleks venekeelsest perest pärit inimene, siis üha enam inimesi ütleb, et Eestile see ei sobi.

Kas see on küsimus? Ma vaatasin seda uuringut. Midagi uut siin ei ole. Ma olen poliitik, venekeelne poliitik. Ma arvan, et ka eestikeelne. Ma ju näen seda suhtumist. Ma olen olnud siin poliitikas 15 aastat. Ma näen seda iga päev. Et ei ole päris oma.

Ma käisin ühes saates ja mulle ütles saatejuht, et see inimene, kes pidi tulema alguses vestlema, ei tule, sest tema peaks eetris nõustuma Jana Toomiga. Aga seda ta teha ju ei saa, sest Jana Toomiga nõustuda ei tohi. See on absurd! Absurd! Miks ei tohi? Mis see põhjendus oli? Ma näen seda Eesti poliitikas. See on väga levinud. Eriti peale Venemaa sissetungi Ukrainasse.

Stigmatiseerimine on ju vägagi tõhus poliitiline relv.

Mis siin salata, nii on. Jüri Ratas, mida ta tegi enne, kui ta läks Isamaasse? Ta ei mahtunud minuga ühte erakonda. Enne mahtus kümme aastat. Nüüd ta päevapealt enam ei mahtunud. Nüüd mahub minuga väga ilusasti Euroopa Parlamenti.

Käib, patsutab õlale ja küsib, kuidas elu on. Ja vaatab siiralt silma, Jüri on väga siiras inimene.

Kui meil Eestis elavate Vene kodanike kohta on uuringuid tehtud, on omaette küsimus halli passiga kodanike kohta. Mis nende profiil on, kui palju neist halli passiga omanikest on töötud, kui palju neist on kõrgharitud, siis ma justkui ei näe seda statistikat.

Mina ka ei näe. Ma olen seda ka otsinud. Mina näen kaks põhjendust. Üks on see, et me eelistaksime, et neid üldse ei oleks. Eile oli meil väga huvitav arutelu ETV+, kus Reformierakond ütles, et see oleks poliitiline katastroof, kui me kirjutaksime põhiseadusesse midagi mittekodanikest. Neid ei pea ju olema. Me teeskleme, et nad on mingisugused väljaheidetud riigita kodanikud.

Nad on need kodanikud, kes ei ole suutnud 30 aastat valida omale kodakondsust. Nad ei tea, mida valida, kas Hiina või Venemaa või Eesti või midagi sellist. Me ei üritagi sinna süveneda.

Nende arv kahaneb tasapisi. Enamasti demograafiliselt. Nad surevad ära. Minu isa suri halli passiga. Ta tuli Eestisse aastal 1956. Ta suri halli passiga ära.

Neid on jätkuvalt 70 000?

67 000. Enamasti ikka vanemad inimesed. Nad lähevad tasapisi ära. Kui ma käin koolides esinemas ja ma tavaliselt küsin, kas kellelgi on hall pass , siis üks-kaks kätt alati tõuseb. Vanemad magasid lolli peaga sisse hetke, mil nad pidid taotlema Eesti kodakondsust. Laps on karistatud oma vanemate tegevusetuse tõttu. Neid ei ole palju, kuid ikka on.

Kui küsitakse, miks teil ei ole Eesti kodakondsust, siis number üks vastus on, et Eesti riigis ei ole lubatud topeltkodakondsus.

Kui me räägime hallidest passidest, siis neil ei ole mingit topeltkodakondsuse küsimust. Neil ei ole mingit kodakondsust.

Vaata ja kuula täispikka intervjuud Jana Toomiga päises olevast videost!

"Laser" on TV3 eetris igal teisipäeval kell 20.30 ja vaadatav ka TV3 Play keskkonnas.