"Eluga Hispaaniasse" pere: telekast võib tunduda roosamanna, kuid tegelikult tuleb asi läbi mõelda

Ligi poolteist aastat tagasi Hispaaniasse kolinud ja läbi TV3 ekraani ka rohkelt sarnaste mõtetega eestlasi inspireerinud Harri ja Veronika on oma otsusega rahul. Vägagi. Nende sõnul on taolise elumuutuse soovi korral kõik inimeste endi kätes, oluline on vaid asi korralikult läbi mõelda ja piisav eeltöö teha. Puhtalt julguse põhjal nii suurt otsust vastu võtta oleks riskantne.

2022. aasta oktoobris Hispaaniasse kolinud ning läbi saate “Eluga Hispaaniasse” kuulsust kogunud Harri Tiidus ja Veronika Vallimäe paistavad eluga nii rahul olevat kui üldse võimalik. Kliima, inimesed, elukallidus, laste haridustee, äritegemine ja muidugi, last but not least – kaugus Venemaast: kõik on super. Negatiivseid märksõnu ega suhtumist nende jutust ei kuule, kui selleks just mitte lugeda tõdemust, et alguses oli siiski ka raskusi ja segadust ning samuti soovitust, et sarnaste plaanidega inimesed peaksid asja korralikult läbi mõtlema, mitte puhtalt entusiasmist kodu maha müüma ja lennupileteid broneerima tormama.

„Kui sulle Eestis ei meeldi, pole vaja kaevelda, koli mujale. See on kõik sinu enda kätes. Muidugi on tegemist suure otsusega, milleks peab valmis olema. Telekast võib ju kõik tunduda roosamanna, šokolaadimäed ja piimajõed, kuid tegelikult tuleks asi korralikult läbi mõelda. Puhta julguse pealt ei tohiks ära kolida,” ütleb Harri.

Esialgsetest raskustest hoolimata hinnati aga kõike positiivset seda suuremalt. „Tundsin alguses, et olen õnnest väsinud ja joovastunud. Eestis nii polnud. Iga õnnestumine tundus nii suur, et kõik oli imeline (rõhutatult),” kirjeldab Veronika.

Eelmises kodus Koplis saadeti mööda kümme aastat. Tegu oli Harri vanavanaisa ehitatud puumajaga. „Eks see oli emotsionaalselt ka raske otsus. Elu oli meil Eestis väga tore: maja, suur aed... Kümne aasta pärast pigem istuks diivanil ja vahetaks telekanaleid. Mida vanemaks saad, seda laisemaks ja mugavamaks lähed,” ütleb Harri. Oma Eesti kodu nii kiirelt ja nii kõrge hinnaga mahamüümise võimalust ei uskunud nad alguses isegi, ometi just nii läks.

Ka Veronika sõnul oligi kõige raskem Eestist n-ö lahti laskmine, kodu müümine ja sõpradega seonduv. „Kõige raskem oli otsus vastu võtta. Kui Eestis koduvärava enda järel kinni panid, läks põnevaks. Sealt edasi polnud enam tagasi vaadata, ainult edasi,” lisas Harri. Nii nende uus elu, uued väljakutsed, mõtted ja tutvused Hispaanias tekkisidki, mainib Veronika kiirelt vahele.

Kaugeim punkt Venemaast

Pikalt restoraniäri ja autode restaureerimisega tegelenud Harri ning etenduskunstiga tegelenud koreograaf ja poepidaja Veronika ütlevad kui ühest suust, et Venemaa alustatud sõda Ukraina vastu oli kolimiseks justkui stardifaktor. Kaalumisel olid ka teised riigid, kuid lõpuks võitis valikutes Hispaania. „Kuna Veronika sugulased elavad Valencias, mõtlesime ka esialgu Valencia piirkonda kolida, aga kui seal ära käisime, saime aru, et see ei ole meie jaoks ikka päris see. Hispaania on ikkagi Mandri-Euroopa, piisavalt suur riik, enam-vähem üks kaugemaid punkte Venemaast. Elukvaliteet, hinnatase ja kõik see...siin saad äri teha ja kultuuri nautida. Kreekas viskad võib-olla mingi väikese saare peal rohkem lutsu,” ütleb Harri.

Veronika lisab, et Valenciat ja Alicantet variantidena kaaludes kirjutas neile üks tuttav, et mis te sinna Alicantesse vaatate, Malaga on sama, aga suurem. „Me siis mõtlesimegi, et ahah, sama vibe, aga suurem ja parem. Jäi Malaga, aga tegelikult tuline ikka täiesti teadmatuses ja pimesi. Mõtlesime, et mingis mõttes hullemaks ju minna ei saa. Kliima on hea, inimesi palju, hinnad odavamad jne, et plusse on väga palju.”

Samuti oli Harri sõnul oluline, et linnas toimuks aktiivne elutegevus aastaringselt. „Mitte nagu turistilinnad, kus talvel ei toimu midagi. Malaga lennujaam peaks olema Hispaanias suuruselt kolmas.”

Suur kodutöö

Harri sõnab, et tegi Eestis alates kolimismõtte tekkimisest umbes pool aastat tõsist kodutööd. „Elasin ainult online’is, lugesin kõik foorumid, grupid, kinnisvaraportaalid ja jumal teab mis asjad läbi. Internetis on rohkem negatiivset poolt, ei tasu kõike uskuda, mis kirjas on. Meil vähemalt on läinud kõvasti lihtsamalt ja muretumalt. Kui sa lähed ja küsid, siis antakse. Kui hakkad ise pusima ja leiutama, siis ei pruugi saada.”

Internetist leitud maakler aitas sobiva maja leidmisega algusest lõpuni ehk „võtmed kätte” lahendusega. Maakleri kaudu leiti ka advokaat. Antonio, Pepe, Viktoria ja Valeriano – nende Lõunamaal levinud nimede taga peitub suur abi pere Hispaaniasse kolimisel.

„Siin pole alati odavam, aga valik suurem. Oma maja vaatasime Eestis juba välja. Seejärel uuris maakler edasi, kas on ikka päriselt olemas ja kas juriidiliselt on kõik paberid korras. Esmaspäeva õhtul jõudsime Malagasse ja teisipäeva hommikul kell 11 tulime juba maja vaatama. See on esimene kinnisvara, kuhu ma olen sisse kolinud nii, et pane lambid lakke, mööbel sisse ja võid elama hakata,” ütleb Harri.

„Me pidime ainult seinu värvima. Elutuba oli tulipunane, mis on eestlase jaoks alguses võib-olla natukene karm. Nüüd oleks võib-olla juba okei,” lisab Veronika naerdes.

Elu jätkab üllatamist

Aasta tagasi värskelt Hispaaniasse kolinuna TV3 portaalile intervjuud andes oldi uue elukorralduse suhtes täiesti rohelised. „Ega siis me ei saanud ööd ega mütsi millestki aru. Ega me siiamaani kõigest aru ei saa, aga vähemalt orienteerume keskkonnas. Ainult positiivseid üllatusi on olnud,” ütleb Harri. Eesti kui võimsa e-riigiga võrreldes toob perekond Hispaania osas välja, et kõik bürokraatiat mitte puudutav on küllaltki lihtne: Poest kauba, internetiteenuse või kodukindlustuse tellimine on sama kiirelt arvuti või mobiili abil tehtav. Kohalikku omavalitsust puudutavate toimingute puhul on lihtsam kohapeale minna ja ametnikega näost näkku suhelda. „Ütleme nii, et kuna siin on kogu süsteem suurem, siis kuidagi võib-olla suudaks selle online’is ära teha, aga hetkel on selle jaoks raamatupidaja, kes meid näiteks tuludeklaratsiooni täitmisel aitab. Süsteem toimib, lihtsalt suhtlemist on rohkem kui Eestis,” ütleb Harri.

Artur, Veronika, Harri koos koeraga ja Karlo — FOTO: TV3

„Astud välja ja kuna ilm on ilus, siis lähed hea meelega ja suhtled inimestega. Tegelikult ei ole asi nii hirmus, kui internetist lugeda võib,” kommenteerib Veronika ja lisab, et kui Põhjamaade turistil on 22-23 kraadi juures plätud jalas, siis kohalikud kannavad vahel jopet või kampsunit.

Kuidas on läinud 16-aastasel Arturil ja 11-aastasel Karlol ehk pere pisematel? „Võiks öelda, et raskelt, aga hästi. Ma arvan, et kuna meie oleme õnnelikud ja motiveeritud, motiveerime sellega ka lapsi. Ega kooli minna, kus ei saa mitte mütsigi aru...see polnud lihtne ja nauditav, aga nad on sellest välja tulnud,” ütleb Harri.

„Alguses oli muidugi pinget. Õpilased ja õpetajad on üle ootuste sõbralikud. Kõikidel on põnev ja lastelt uuritakse, kust nad pärist on. Mingi väike Eesti, mis asi see on? Karlo klassivennad aitavad teda tunnis ja ütlevad, et räägi veel. Ta läheb kooli rõõmsalt ja tuleb lauldes tagasi,” kirjeldab Veronika.

Vintage-riidepood, Airbnb ja paadisõidud

Täna jaotavad Harri ja Veronika ennast kolme töö vahel ning jah, loomulikult tähendasid töökohustused esimestel kuudel koos üldise kohanemisega hommikust õhtuni "püsti-pikali, püsti-pikali" stiilis rabelemist. Veronika tõdeb, et viimastel kuudel on kõik koguaeg ajaga kergemaks muutunud. Koos kohalike kunstitudengitega peetakse vintage-riidepoodi, üüritakse Airbnb läbi ülemist korrust – kus on seni käinud vaid Eesti turistid – ning lisaks viib Harri huvilisi Malaga lähistel nii kalastusreisidele kui delfiine vaatama.

„Kuna Eestis oli riidepoega kogemus olemas, otsisime ka siia poe tegemiseks äripinda. Algul töötasime ise hommikust õhtuni 11 tundi päevas, paar nädalat panime hullu, siis vaikselt hakkasime töötajaid leidma,” ütleb Veronika. Töötajad leiti tuttavate kaudu ning mõlemad tõdevad, et kokku on saanud tõeliselt inspireeriv meeskond.

Ka juriidilise poole kohta tõdeb Harri, et kokkuvõttes on asi lihtsalt läinud. Pärast rendilepingu ja poelitsentsiga joonde saamist on tulnud vaid mõned korrad „viska korraks pilk peale, kas kõik on okei?” stiilis nõu küsida.

Kõige raskem osa ametliku asjaajamise puhul on mõlema jaoks hispaania keel, mille õppimisega ka järjepidevalt tegeletakse.

Eluks vajalik kiviviske kaugusel

Mööda Hispaaniat pikemalt ringi sõitmine on perele eraldi seiklus. Igapäevasteks toimetusteks pole aga vaja palju kaloreid või kütust kulutada. „Kohalikku poodi on umbes 10 minutit jalutada. Meie peatänaval on kõik olemas: apteek, veterinaar, hambaarst ja pank. Me ei pea oma linnaosast välja minema,” ütleb Harri. Veronika toob muu hulgas välja, et erinevalt Eestist ei kaasne hambaarsti külastades esimese korraga visiiditasu. „Tulge Hispaaniasse, hambaarstil on siin odavam käia kui Eestis (naerab).”

Samuti lisab Veronika, et juurviljaauto käib nende kodu lähedal ning kell 14 kostev „senjora, senjora!” annab märku, et kohe saab midagi värsket.

Eluks vajalik ei tähenda aga ainult poode ja panka, vaid ka kogu sotsiaalset poolt. Veronika kiidab toredaid naabreid, kes neid avasüli vastu võtsid. „Kõik, kellega oleme tutvunud, on meid kutsunud küll sünnipäevadele ja aastavahetuse pidustustele kui ka niisama külla. Ei ole nii, et kui keelt ei oska, oled võõras ja jääd ukse taha. Kui oled ise avatud ja inimene tunnetab sinuga klikki, läheb kõik ladusalt.”

„Saame tulevikus lastele öelda, et vaata telekast.”

Hispaaniasse kolides teleekraanil ülesastumisele muidugi ei mõeldud, kuid see tuli Veronika sõnul tänu teles ja produktsioonis töötavatele sõpradele pigem kiire otsusena. „Meile oli ka rahaline pool oluline, et ellu jääda. Kui oled juba kodumaa lahti lasknud, siis pole midagi kaotada. Meil on julgust olla avatud ja ausad,” sõnab Veronika. Ka Harri tõdeb, et otsus tuli pigem loomulikult. „Kui lapsed kümne aasta pärast ei mäleta ja küsivad, et miks te nii tegite, siis saame öelda, et kui sa ei mäleta, siis vaata telekast.”

Vasakult: Artur, Harri, Karlo ja Veronika — FOTO: TV3

Huvitava nüansina toob perekond välja, et sõbrad, kes reeglina ju kõige rohkem teiste sõprade tegevusele tagasisidet annavad, polegi saadet kuigi palju kommenteerinud. Küll aga tuleb rohkem tagasisidet ja kiitust võõrastelt. „Nad on tänulikud, et oleme julged ning anname ka neile julgust ja inspireerime. Ma saan iga päev kirju, raske kokku lugedagi. Näe, juba jälle on keegi kirjutanud. Ma arvan, et keskmiselt viis kirja päevas,” näitab Veronika läbi ekraani kiirelt oma telefoni. Kirjad hõlmavad nii lihtsaid kommentaare kui ka praktilisi küsimusi neilt, kellel samad mõtted peas küpsevad nagu Harril ja Veronikal umbes paar aastat tagasi.

Siiski tuuakse välja, et paljude lähedaste sõnul on „Eluga Hispaaniasse” teine hooaeg esimesest veelgi parem, kuna kaamerate ees ollakse julgemad ja vabamad.

Muretud hispaanlased ei kiirusta

Harri sõnul on hispaanlased muretumad ja rõõmsamad, kellel ei tundu kuhugi kiiret olevat. „Kuna Eestis oli meil mitu rauda koguaeg tules, oli siin algul harjumatu, et kuidas sa sööd lõunat ja teed uinaku, kui päike on alles kõrgel? Saaks ju veel tööd teha. Siin võetakse ikka rahulikumalt. Eestis on nii, et tänase päeva töö tuleb kindlasti ära teha ja võib-olla natuke homse päeva tööd ka.”

Veronika sõnul peitub põhjus ka selles, et Hispaanias ei pea normaalselt äraelamiseks nii palju raha teenima. „Saad palju väiksemaga hakkama, naudid Vahemerd, ookeani päikest ning maad ja ilma. Sa ei rapsi nii palju ja sul on hea olla.”

Samas tõdetakse, et kuna Malagasse on praegu uute huviliste poolt suur tung, on ka üürid võrreldes eelmise aastaga tõusnud. „Mingisuguse ajakirja väitel on Malaga hetkel maailmas paremuselt kolmas koht elamiseks. Siia on palju pärast sõda tuldud. 2023. aastal tõusid üürihinnad vist 30%. Siin ongi nii, et osta on odavam kui üürida. Kui sul on õige kinnisvara, võid juba 6-7 aastaga asja enda jaoks tasa teha,” kirjeldab Harri.

"Soovitus eestlastele – olge rõõmsamad!"

Harri jaoks hispaanlaste rõõmsameelsus esiti harjumatu. Kassapidaja naeratab, ametnikud on supersõbralikud. „Soovitus eestlastele – olge rõõmsamad! Siin ei ole konkurentsi. Kui eestlane midagi tahab, siis ta hakkab „muretsema”. Siin oskavad inimesed nautida seda, mis neil on. Keegi ei häbene seda, et ta töötab tänavakoristaja, prügisorteerija või ehitajana. Ühiskonna poolt pole survet.”

Ka Veronika tõdeb, et Hispaanias viskavad ametnikud sinuga suheldes nalja ning rollid ei ole rangelt hierarhilised. „Eestis oli vahel paha tunne, et mina olen rumal ja tema on tähtis.”

Mõneks nädalaks sauna ja jaanituld nautima

Suvi toob Veronika, Harri ja lapsed alates Hispaaniasse kolimisest esimest korda kolmeks nädalaks Eestisse. Millega nad oma aega lisaks sõprade ja lähedastega kohtumisele sisustada kavatsevad? „Tahaks lõket, sauna minna, tiiki hüpata ja sääski toita,” võtab Veronika lühidalt kokku.

Eesti kui omamoodi eksootika

Harri toob välja, et eelarvamusi stiilis „tuleb muulane meie tööd ja naisi ära võtma” pole ta kohanud. Tema sõnul ei tea umbes 60% kohalikke isegi täpselt, kus Eesti asub. Eesti on Harri sõnul hispaanlaste jaoks omamoodi eksootika.

„Me oleme ainukesed välismaalased umbes 500-1000 meetri raadiuses. Äkki ka sellepärast tundume erilised. Kui öelda, et Venemaa naaber, siis nad saavad aru, et tulime sellepärast ära, et asume kõrvuti. Paljud guugeldavad Eesti kohta ja tulevad ütlema, et ahaa, see ja see. Kord sõitsime Harriga ühel päeval 1200 km. Naabrimees küsis talt, kui kaua teie ühest Eesti otsast teise sõidate. Ma siis ütlesin oma peas esimest korda, et Harri, palun ära ütle talle, siis ta arvab, et Eestit ei ole olemas,” ütleb Veronika muiates.