Montenegro reisiblogi | Saareke justkui õudusfilmist ja eestlane igas sadamas

Esmalt viidi meid Lõuna-Euroopa suurima järve Skadar äärde, kus korraldatakse paadireise. Turistidel on endal võimalus valida, mida nad näha soovivad ja vastavalt sellele valitakse suund. Meid sõidutati mööda peegelsiledat vett ja seda vaadet, mis seal keset mägesid ulpides avanes, on pea et võimatu kirjeldada. Ei taha imalaks minna, aga sellistel hetkedel tekib küll tunne, et kui ilus on meie planeet! Järve ümbritsesid roheluse all uppuvad mäed ja ühel hetkel laiusid meie ees silmapiirini ulatuvad vesiroosid, millest kaks tükki meie juht ka veest välja korjas ning neist kaelakeed meisterdas. No mida kõike annab teha, kui oskuseid on!

Paadist oli võimalik kõigil soovijatel ka ujuma minna ehk kindlasti võtke ujumisriided kaasa, kel sinna minek on! Miks mitte ka mõni veinipudel või piknikukorv, asukoht kergeks eineks oli ideaalne. Järvevesi oli äärmiselt mõnus ja karastav, ent mitte külm. Ühtlasi nägime me mitmeid erinevaid linde, kes rõõmsalt vees ringi sulistasid. Paadid on seal kõik katusega, et lagipähe paistev päike liiga ei teeks, ent laevaninas on võimalik ka päevitada. Kokku maksis see meile 15 eurot näkku ehk sugugi mitte liiga kallis!

Vaata fotosid galeriist!

Peale paadikruiisi viidi meid tagasi Petrovaci linna, kus asus ka meie hotell. Kuna ilmselgelt polnud ajakirjanikud selleks hetkeks veel piisavalt elamusi saanud, siis organiseerisime omapäi endale veel ühe ekskursiooni. Nimelt laius keset Petrovaci lahte üks saareke Santa Domenica, mille kivise mäe otsas kõrgus kirik. Teadmata, mis seal täpselt on, otsustasime paadikesega sinna siiski põrutada ja asjad selgeks teha. Siinkohal mainin ära, et kuigi Petrovaci lahes on võimalik suure klaaspõhjaga paadiga ringi sõita, siis sellele saarekesele viivad vaid pisemad paadid, sest seal pole isegi erilist kohta randumiseks. Õnneks abistas meid üks kohalik, kes sellele suurele paadile pileteid müüs ja leidis meile kohe ka paadimehe, kes meid sinna viis. Startisime kella 19 paiku õhtul, et päikeseloojanguks sinna jõuda ja ma ütlen – see oli midagi tõeliselt erilist.

Saarele lähenedes tekkis tunne, justkui oleks sattunud Hitchcocki õudusfilmi, sest ümber selle tiirutasid kisendavad linnud. Tippu kulges kivine trepp ja kui päike merre vajus, oli seal võimalik imelist päikeseloojangut jälgida. Kirik ise oli äärmiselt lihtsakoeline ja tagasihoidlik, kui mingitest turistidest mahajäänud alkoholipudelitest mööda vaadata. Ma ei kujuta ette, kui palju inimesi seal regulaarselt käib, ent minu jaoks oli see justkui tõeline peidetud pärl, sest ma poleks elusees osanud sinna minna. Kui ma varasemalt väitsin, et Petrovaci linna ainus eriline osa oli see promenaad, siis nüüd lisan ma sinna nimekirja ka selle kiriku.

Ahjaa, mis oli selle kiriku juures veel suurim üllatus? Tippu jõudes avastasime, et seal oli lisaks meile veel üks naisterahvas. Kuna me temast eriti välja ei teinud, lobisesime omavahel nagu ikka ja pildistasime oma telefoni andmemahud täis. Ühel hetkel aga pöördub ta meie poole sulaselges eesti keeles! Tuli välja, et tegemist oli Eesti venelannaga, kes mõistis meid väga hästi ja pakkus ka oma abi grupipildi tegemiseks. Naljakas ikka mõelda, kuidas Eestis võhivõõrad omavahel iial ei räägi, ent me teeme seda täiesti suvalise Montenegro saarekese peal, kuhu me juhtumisi kõik samal hetkel sattnud oleme!

Vaata fotosid galeriist!

Siit tuleb selle reisiblogi teine restoranisoovitus! Peale neid märkimisväärseid elamusi oli kõht ikka nii tühi ja kuigi meie hotell pakkus ka õhtusööki, tundsid mõned, et hing ihkab vaheldus sellele buffeetoidule. Niisiis valisime me ühe restorani Petrovaci promenaadi ääres ja sõime kõhud oi-oi kui täis! Valikuks osutus restoran Dominus, kus oli võimalik mekkida nii kiviahju pitsat, värskeid salateid kui ka erinevaid liharoogasid.

Kuna minul hakkas nälg juba silmanägemist ära võtma, otsustasin ma pitsa kasuks ja see oli lihtsalt uskumatult hea! Tühi kõht on muidugi kõige parem kokk, aga ma üldse ei liialda, kui ma ütlen, et minu jaoks oli see võrdeline mõningate parimate pitsakohtadega Tallinnas. Ja mis kõige parem – see maksis vaid 8 eurot! Tallinnas küsitakse täna sellise peene pitsa eest juba 13 eurot, ent Montenegros oli lummav merevaade veel lisakski. Klaas kihisevat, hiiglaslik pitsa ja gaseeritud vesi ning minu arve oli väiksem kui 20 eurot. Ka teised tellisid mitu käiku ja joogid ning üle 30 euro ei suutnud ikka kulutada. Portsjonid olid muidugi nii suured, et meie kui ahned eestlased palusime ülejäägid kaasapakkida.

Ajakirjaniku lennutas Montenegrosse reisifirma JoinUp.