Montenegro reisiblogi | Miljoni dollari vaade ehk kuidas teised eestlased meid hädast välja aitasid

Kui sa tahad teada, kuidas ja miks ma Montenegrosse sattusin ning kas ma soovitan külastada Budva tillukest vanalinna, loe SIIT!

Tulles aga meie esimese päeva juurde, võin ma öelda, et see oleks võinud lõppeda äärmise nördimusega. Esimese asjana veeti meid, ajakirjanikke kahte erinevasse hotelli, millest esimese võlu võis veel mõista, ent teise puhul kehitasime me kõik õlgu ja imestasime, miks need meie programmis üldse olid. Ma ei hakka ju ometi kirjutama hotellidest, kus ma ööbinudki pole! Igavaim osa päevast tehtud, võttis meie buss suuna Montenegro ajaloolise endise pealinna Cetinje poole, mis asus sõna otseses mõttes mägede vahel. Teekond sinna kulges valdavalt mööda rannikuäärt ehk vaated olid pehmelt öeldes imelised!

Jõudes Cetinje linna, võis mõista, miks see kunagi ehk aastasadu tagasi pealinna rolli mängis, ent täna ei suudaks ma seda reaalsusena näha. Linna alguses on klooster ja siis on võimalik läbi peatänava kõndida, ent ausalt öeldes pole seal suurt väga midagi teha. Meile näidati ka huvitavates värvides presidendi maja, kus võõrustatakse välismaiseid külalisi, ent isiklikult tagantjärgi jätaksin ma sinna linna minemata. Minu silmis ei olnud Cetinje mitte midagi erilist ja mul on raske sellest isegi midagi kokku kirjutada. 

Küll aga asus Cetinje linna läheduses kuulus Njeguši mausoleum, mis on ühtlasi väga populaarne turismisihtpaik ja seda põhjusega! Teekond teise kõrgeima Montenegro mäe otsas asuvasse mausoleumi tundus küllaltki pikk, sest sõit oli käänuline ja aeglane ning kui me kohale jõudsime, öeldi meile, et kes soovib, see võib ronida 400+ trepiastet sinna üles. Praegu mõtlen ma, et see mausoleum ning sealt avanev vaade oli terve päeva kõige huvitavam osa! Ja see oli vaid soovituslik!

Mausoleumi all paiknes restoran ja seltskond soovis tualetti kasutada, ent meie üllatuseks oli see tasuline. Kuna eurosid kõigil rahakotist võtta polnud, tuli pättust teha ja klientide tualetti külastada. Kui me trepiastmeid kündma asusime ja mausoleumi ette jõudsime, tabas meid aga järjekordne ebameeldiv üllatus. Sissepääs mausoleumi oli tasuline ja mitte keegi polnud meid selle eest hoiatanud! Kaardimakset meile ei võimaldatud ehk piletid tuli soetada sularahas, ühe täiskasvanu pilet maksis 8 eurot. Moosisime ja tegime suuri silmi, et oleme ajakirjanikud, ent see päästis meid vaid nii palju, et piletikontroll oli meid nõus 4 eurose pääsmega sisse laskma. Nii me siis seisime seal nagu kamp totakaid, kellel polnud sularaha kuskilt võtta, kuniks tulid juhuslikult teised eestlased, kes meie nutulaulu pealt kuulasid ja raha laenasid! On ikka uskumatult heldeid meie seas! Siinkohal hoiatus kõigile, kes kaaluvad minemist - sularaha kindlasti kaasa, sest teekond sinna mäe otsa on üpris vaevaline ning lähima automaadi leiad sa tõenäoliselt mõnest suuremast linnast.

Rahad koos, asusime vapralt trepiastmeid kõndima ja neid oli tõesti palju. Mõnele tugitoolisportlasele võib see isegi väga suur väljakutse olla, sest tõus oli märkimisväärne. Ma rahustan aga, et see vaev on seda kuhjaga väärt, sest see vaade, mis sealt mäe otsast avanes, oli lihtsalt uskumatu! Panoraamvaade sisuliselt tervele Montenegrole ning seda juba iga päev ei näe! Mausoleum ise oli ka meeldivalt tagasihoidlik ja minimalistlik, mitte kulda-karda täis nagu ehk mõne edevamal valitsejal võiks olla. Kel vähegi jaksu ja tahtmist see trepimaraton ette võtta, siis ma soovitan soojalt sinna minna.

Peale mausoleumi matka tutvustati meile kohalikku hõrgutist ehk prosciutto sinki ning jah, ma tean, et see on ka itaallaste au ja uhkus, ent ka Montenegro rahvas suitsetab seda siin ise ja seda pakutakse üsna mitmetes kohtades. Võin öelda, et tõepoolest maitses see veidi teistmoodi kui see prosciutto, mida ma Eestis olen saanud! Peale seda algas käänuline teekond tagasi Budva linna ja täpselt sama kiirelt kui loojus päike, vajusid ajakirjanikud unne.

Vaata fotosid galeriist!

Ajakirjaniku lennutas Montenegrosse reisifirma JoinUp.